Tšernobõli veteranide Eesti kohortuuring: vähihaigestumus 1986–2012 ja suremus 1986–2014

Taust ja eesmärk. Pärast Tšernobõli tuumajaamas aset leidnud avariid 1986. aastal saadeti radioaktiivselt saastatud keskkonda puhastustöödele sadu tuhandeid inimesi kogu Nõukogude Liidust, sh 4831 meest Eestist. Eestist pärit Tšernobõli-veteranide terviseseisundit on jälgitud pikka aega ja on leitud, et puhastustöödel saadud kiirgusannused olid väikesed ning veteranide vähi- ega surmarisk, v.a enesetapurisk, ei ole kõrgenenud. Uuringu eesmärk oli jätkata varasemaid epidemioloogilisi töid ja mõõta veteranide vähihaigestumust 1986–2012 ja suremust 1986–2014 võrreldes Eesti meesrahvastikuga.Metoodika. Andmed kohordi 4811 jälgimisele kuulunud mehe kohta, kes osalesid Tšernobõli piirkonnas avariijärgsetel puhastustöödel 1986–1991, lingiti Eesti rahvastikuregistri, Eesti vähiregistri ja Eesti surmapõhjuste registriga. Ekspositsiooni, s.o Tšernobõlis viibimise efekti hinnati standarditud haigestumusmääraga (SIR) vähipaikmeti ja standarditud suremusmääraga (SMR) surmapõhjuseti. Nendele näitajatele lisati 95% usaldusvahemik (uv).Tulemused. Aastatel 1986–2012 diagnoositi kohordis 369 vähijuhtu (SIR = 1,12; 95% uv 1,00–1,23). Leukeemia liigrisk oli statistiliselt mitteoluline (SIR = 1,25; 95% uv 0,60–2,29). Kõrge risk esines alkoholisõltuvate vähkide korral (SIR = 1,58; 95% uv 1,28–1,88). Aastatel 1986–2014 suri 1176 veterani (SMR = 1,04; 95% uv 0,98–1,10). Ilmnes enesetappude liigrisk (SMR = 1,30; 95% uv 1,05–1,59).Järeldus. Tšernobõli veteranide kohordi üldine vähihaigestumus ega suremus ei erinenud Eesti meesrahvastiku vastavatest näitajatest. Kõrgem enesetapusuremus osutab vajadusele tegeleda riigi tasandil veteranide vaimse tervisega.Eesti Arst 2016; 95(9):575–58

Kaotatud ja leitud käsikiri

Eesti Arst 2023; 102(4):24

Eesti surmaregister: tekkelugu ja andmekasutus teadustöös

Eesti Statistikaameti surmaregistrina tuntud andmekogu tekkis 1990. aastate alguses alanud sihipärase tegevuse käigus. Tänu tervishoiuministrite Laur Karu ja Andres Ellamaa toetusele loodi Eesti Statistikaameti ning Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi (praegu Tervise Arengu Instituut) koostöös register, mille abil saab teha epidemioloogilisi uuringuid. Register, mis sisaldab individuaalandmeid surmade kohta aastatel 1983–2002, on Eesti Vabariigile oluline andmekogu. Eesti Arst 2006; 85 (7): 449–45

Eesti Meditsiinilise Sünniregistri andmete kvaliteet

Uuringu eesmärk oli hinnata Eesti Meditsiinilises Sünniregistris registreeritud andmete kvaliteeti. 1997. a sündidest (12 593 sündi) moodustati valim (666 sündi), mille kohta täideti haigla originaaldokumentide põhjal uued sünnikaardid (641 kaarti). Uuesti täidetud sünnikaartide ja registri andmete vastavuse võrdlemiseks kasutati kooskõlamäära ja kooskõlakordajat (95% usaldusvahemikuga). Sotsiaaldemograafi lised andmed, rasedust iseloomustavad tunnused, sünnituseelsete nõuandlakülastuste arv, viimase menstruatsiooni kuupäev, lapse sugu, sünnikaal, sünnipikkus ning haiglasse sisse- ja sealt väljakirjutamise kuupäevad olid usaldusväärsed. Esimest nõuandlakülastust, ema rasedusaegset suitsetamist ning raseduse ja sünnituse kestust käsitlevad andmed olid kehvema kvaliteediga. Kui raseduse ja sünnituse kestuse võrdlemisel kasutati leebemaid tingimusi, siis andmete kooskõlamäär paranes. Suuri puudujääke esines raseduse ja sünnitusega seotud protseduuride ja diagnooside registreerimisel. Eesti Arst 2008; 87(9):608−61

Traumaatiline õlaliigese eesmine nihestus

Traumaatiline õlaliigese eesmine nihestus (TÕEN) on kõige sagedasem liigesenihestus inimesel. Korduva nihestuse tekke oht on eriti suur noortel aktiivsetel inimestel, kirjanduse andmetel esimese kahe aasta jooksul kuni 87%-l. Korduva nihestuse tekke võimalust määrab eesmise kapsulolabraalse kompleksi (KLK) ja Hilli-Sachsi tüüpi õlapähiku tagumis-ülemise osa luulis-kõhrelise vigastuse ulatus. Seda tüüpi vigastusi esineb õlaliigese esmase traumaatilise eesmise nihestuse korral kirjanduse andmetel kuni 100%-l juhtudest. Oluline on hinnata luulise vigastuse ulatust kompuutertomograafilise uuringuga, et otsustada edasine ravitaktika. Üldtunnustatud meetodiks õlaliigese esmase traumaatilise eesmise nihestuse korral on konservatiivne ravi: immobilisatsioon. Immobilisatsiooni aja ja asendi suhtes pole kirjanduse andmetel ühtset seisukohta. Paremaid tulemusi annab operatiivne ravi eriti noorte inimeste puhul. Operatiivse meetodi valik oleneb TÕENiga kaasnevate luudefektide ulatusest. Kasutusel olev artroskoopiline õlaliigese stabiliseerimine vigastatud struktuuride anatoomilise taastamisega ägedas perioodis on kujunenud valikmeetodiks pehme koe vigastuse ja luufragmentide esinemise korral. Suurte ja taastamatute luuvigastuste korral on enim kasutusel nn luuploki (Latajet, Bristow) operatsioonitehnikad. Eesti Arst 2012; 91(5):242–24

Sotsiaal-majanduslikud erinevused suitsetamises

Eesti Arst 2008; 88(Lisa2):57−6

Suitsiid ja muud surmapõhjused Eestist pärit Tšernobõli veteranide hulgas 1986–2020: ajakohastatud andmed

Eesti Arst 2023; 102(8):41