Tšernobõli veteranide Eesti kohortuuring: vähihaigestumus 1986–2012 ja suremus 1986–2014

Taust ja eesmärk. Pärast Tšernobõli tuumajaamas aset leidnud avariid 1986. aastal saadeti radioaktiivselt saastatud keskkonda puhastustöödele sadu tuhandeid inimesi kogu Nõukogude Liidust, sh 4831 meest Eestist. Eestist pärit Tšernobõli-veteranide terviseseisundit on jälgitud pikka aega ja on leitud, et puhastustöödel saadud kiirgusannused olid väikesed ning veteranide vähi- ega surmarisk, v.a enesetapurisk, ei ole kõrgenenud. Uuringu eesmärk oli jätkata varasemaid epidemioloogilisi töid ja mõõta veteranide vähihaigestumust 1986–2012 ja suremust 1986–2014 võrreldes Eesti meesrahvastikuga.Metoodika. Andmed kohordi 4811 jälgimisele kuulunud mehe kohta, kes osalesid Tšernobõli piirkonnas avariijärgsetel puhastustöödel 1986–1991, lingiti Eesti rahvastikuregistri, Eesti vähiregistri ja Eesti surmapõhjuste registriga. Ekspositsiooni, s.o Tšernobõlis viibimise efekti hinnati standarditud haigestumusmääraga (SIR) vähipaikmeti ja standarditud suremusmääraga (SMR) surmapõhjuseti. Nendele näitajatele lisati 95% usaldusvahemik (uv).Tulemused. Aastatel 1986–2012 diagnoositi kohordis 369 vähijuhtu (SIR = 1,12; 95% uv 1,00–1,23). Leukeemia liigrisk oli statistiliselt mitteoluline (SIR = 1,25; 95% uv 0,60–2,29). Kõrge risk esines alkoholisõltuvate vähkide korral (SIR = 1,58; 95% uv 1,28–1,88). Aastatel 1986–2014 suri 1176 veterani (SMR = 1,04; 95% uv 0,98–1,10). Ilmnes enesetappude liigrisk (SMR = 1,30; 95% uv 1,05–1,59).Järeldus. Tšernobõli veteranide kohordi üldine vähihaigestumus ega suremus ei erinenud Eesti meesrahvastiku vastavatest näitajatest. Kõrgem enesetapusuremus osutab vajadusele tegeleda riigi tasandil veteranide vaimse tervisega.Eesti Arst 2016; 95(9):575–58

Kaotatud ja leitud käsikiri

Eesti Arst 2023; 102(4):24

Tuberkuloosihaigete elulemus ja surmapõhjused Eestis 1997–2021

Taust. Eesti kuulub kõrge tuberkuloosiriski piirkondade hulka, kus haigustõrje meetmena tuleb seirata tuberkuloosi esinemist.Eesmärk. Mõõta tuberkuloosihaigete elulemust ja võrrelda nende suremust kogurahvastikuga surmapõhjuste kaupa, seejuures arvesse võttes mitut mõjurit (haridus, rahvus, hulgiravimiresistentsus).Metoodika. Uuringus kasutati tuberkuloosiregistri, surmapõhjuste registri ja Statistikaameti andmeid. Tuberkuloosiregistri andmete alusel moodustati kohort täiskasvanud (vanus ≥ 15 aastat) isikutest, kellel aastatel 1997–2021 oli diagnoositud elupuhuselt esmane hingamiselundite tuberkuloos. Kohordi elulemust mõõdeti viie aasta suhtelise elulemusmäära (RSR) ja viie aasta standarditud suhtelise elulemusmääraga (ARSR). Kohordi suhtelist surmariski hinnati standarditud suremusmääraga (SMR). Surmariski erinevust mõjuriti uuriti Poissoni mudelite abil ning iseloomustati kohandamata ja kohandatud (ARR) suhtelise riskina. Kõik statistilised näitajad esitati koos 95% usaldusvahemikuga.Tulemused. Vaatlusperioodil diagnoositi elupuhuselt meestel 5574 ja naistel 2331 hingamiselundite tuberkuloosi esmasjuhtu. Viie aasta ARSR oli meestel 69,0% ja naistel 80,5%. Vanuses 15–44 ja ≥ 75 aastat oli RSR meestel vastavalt 83,9% ja 68,0% ning naistel 92,0% ja 75,0%. Meeste surmarisk oli 3,49 ja naiste surmarisk 2,95 korda kõrgem vastavalt mees- ja naisrahvastiku surmariskist. Suhteliselt kõrge oli surmarisk hingamiselundite haiguste, alkoholist sõltuvate ja väliste surmapõhjuste korral. Kohordis oli üldine surmarisk kõrgem mitte-eestlastel (ARR meestel 1,43; naistel 1,58) ja madalama haridustasemega isikutel (ARR meestel 1,41; naistel 1,44).Järeldused. Suhteline elulemusmäär tuleks lisada tuberkuloositõrje edukuse näitajate hulka. Edasistes uuringutes võiks käsitleda tegureid, mille tõttu on tuberkuloosi haigestunute üldsuremus ja suremus enamiku surmapõhjuste korral kõrgem kogurahvastiku suremusest

Eesti surmaregister: tekkelugu ja andmekasutus teadustöös

Eesti Statistikaameti surmaregistrina tuntud andmekogu tekkis 1990. aastate alguses alanud sihipärase tegevuse käigus. Tänu tervishoiuministrite Laur Karu ja Andres Ellamaa toetusele loodi Eesti Statistikaameti ning Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi (praegu Tervise Arengu Instituut) koostöös register, mille abil saab teha epidemioloogilisi uuringuid. Register, mis sisaldab individuaalandmeid surmade kohta aastatel 1983–2002, on Eesti Vabariigile oluline andmekogu. Eesti Arst 2006; 85 (7): 449–45

Eesti Meditsiinilise Sünniregistri andmete kvaliteet

Uuringu eesmärk oli hinnata Eesti Meditsiinilises Sünniregistris registreeritud andmete kvaliteeti. 1997. a sündidest (12 593 sündi) moodustati valim (666 sündi), mille kohta täideti haigla originaaldokumentide põhjal uued sünnikaardid (641 kaarti). Uuesti täidetud sünnikaartide ja registri andmete vastavuse võrdlemiseks kasutati kooskõlamäära ja kooskõlakordajat (95% usaldusvahemikuga). Sotsiaaldemograafi lised andmed, rasedust iseloomustavad tunnused, sünnituseelsete nõuandlakülastuste arv, viimase menstruatsiooni kuupäev, lapse sugu, sünnikaal, sünnipikkus ning haiglasse sisse- ja sealt väljakirjutamise kuupäevad olid usaldusväärsed. Esimest nõuandlakülastust, ema rasedusaegset suitsetamist ning raseduse ja sünnituse kestust käsitlevad andmed olid kehvema kvaliteediga. Kui raseduse ja sünnituse kestuse võrdlemisel kasutati leebemaid tingimusi, siis andmete kooskõlamäär paranes. Suuri puudujääke esines raseduse ja sünnitusega seotud protseduuride ja diagnooside registreerimisel. Eesti Arst 2008; 87(9):608−61

54 aastat Eesti Arstiga

Eesti Arst 2022; 101(6–7):387–39

Traumaatiline õlaliigese eesmine nihestus

Traumaatiline õlaliigese eesmine nihestus (TÕEN) on kõige sagedasem liigesenihestus inimesel. Korduva nihestuse tekke oht on eriti suur noortel aktiivsetel inimestel, kirjanduse andmetel esimese kahe aasta jooksul kuni 87%-l. Korduva nihestuse tekke võimalust määrab eesmise kapsulolabraalse kompleksi (KLK) ja Hilli-Sachsi tüüpi õlapähiku tagumis-ülemise osa luulis-kõhrelise vigastuse ulatus. Seda tüüpi vigastusi esineb õlaliigese esmase traumaatilise eesmise nihestuse korral kirjanduse andmetel kuni 100%-l juhtudest. Oluline on hinnata luulise vigastuse ulatust kompuutertomograafilise uuringuga, et otsustada edasine ravitaktika. Üldtunnustatud meetodiks õlaliigese esmase traumaatilise eesmise nihestuse korral on konservatiivne ravi: immobilisatsioon. Immobilisatsiooni aja ja asendi suhtes pole kirjanduse andmetel ühtset seisukohta. Paremaid tulemusi annab operatiivne ravi eriti noorte inimeste puhul. Operatiivse meetodi valik oleneb TÕENiga kaasnevate luudefektide ulatusest. Kasutusel olev artroskoopiline õlaliigese stabiliseerimine vigastatud struktuuride anatoomilise taastamisega ägedas perioodis on kujunenud valikmeetodiks pehme koe vigastuse ja luufragmentide esinemise korral. Suurte ja taastamatute luuvigastuste korral on enim kasutusel nn luuploki (Latajet, Bristow) operatsioonitehnikad. Eesti Arst 2012; 91(5):242–24

Teismeliste sünnitus- ja abortiivsuskordajate suundumused Eestis enam kui kahe kümnendi jooksul: üleriigiline registripõhine uuring

Eesti Arst 2021; 100(12):71

Epidemioloogia III. Kirjanduse nimistu – kirjutaja Achilleuse kand

Paljude tähelepanekute kohaselt sisaldab teaduskirjutise käsikirja kirjanduse nimistu rohkem vigu kui selle ülejäänud osad. Selmet järgida nõutavat või soovitatavat viitamise ja nimistu koostamise reeglistikku, kasutavad paljud autorid innukalt omaloodud süsteemi, mida iseloomustab ebajärjekindlus ja vigaderohkus. Küllaltki tihti väidavad taunitavate nimistute autorid, et neil pole aimugi mingi viitamissüsteemi olemasolust või et nad on oma esitatud bibliokirje kusagilt maha kirjutanud. Artiklis rõhutatakse vajadust kasutada mingit standardset bibliokirjesüsteemi, esitatakse näiteid vigade tekke allikate kohta ja antakse mitmeid viiteid lisateabe leidmiseks. Eesti Arst 2005; 84 (10): 723–72

Õlaliigese kapsli tagumis-ülemise piirkonna struktuuri ja verevarustuse uurimistulemuste rakendamine õlaliigese eesmise traumaatilise nihestuse kirurgilises ravis

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsiooneÕlaliigese traumaatiline eesmine nihestus on sagedasim liigese nihestus inimestel ja alla 25 aastastel noorukitel enim korduvalt esinev pärast esmast konservatiivset ravi. Õlaliigese eesmise nihestuse korral nihkub õlavarreluu-pea üle abaluu liigeseõõnsuse eesmis-alumise serva ja haakub selle serva taga õlavarreluu-pea tagumis-ülemise pinnaga. Sageli tekib sellise vigastuse käigus õlavarreluu-pea tagumis-ülemisse osas luudefekt, mida nimetatakse Hill-Sachs´i vigastuseks. Varem laipmaterjalil läbiviidud biomehaanilised uuringud on tõestanud, et liigesesisene õlaliigese kapsli tagumis-ülemise osa läbilõikamine rotaatormanseti kõõluselist osa vigastamata suurendab õlaliigese nihestust ette-alla suunas 45˗˗50%. Õlaliigese eesmise nihestuse mehhanismist lähtuvalt tekkis uurimistöö autoritel küsimused: kas õlaliigese ette-alla nihkumisega kaasnevad ka liigesekapsli tagumis-ülemises osas paiknevate struktuuride vigastused, millised struktuurid saavad vigastada ja missugune kliiniline tähtsus neil on. Seetõttu oli meie uurimisgrupi esimeseks eesmärgiks õlaliigese tagumis-ülemise kapsli osa anatoomiliste struktuuride ja nende verevarustuse täpsustamine. Makroanatoomilise preparatsiooni käigus leidsime, et õlaliigese kapsli ülemine osa on tihedalt seotud rotaatormansetilihaste kõõlustega, mida liigesekapsli ülemises osas tugevdab kaarjas struktuur nn rotaatorkaabel (lig. semicirculare humeri). Rotaatorkaabli tagumine kinnituskoht on ka kolme rotaatormansetilihase (m. supraspinatus, infraspinatus ja teres minor) kõõluseid ühendavaks alaks. Uurimistöö kinnitas ka dr. Koltsi poolt 2000. aastal konverentsiteesides kirjeldatud õlaliigese kapsli tagumis-ülemises osas kulgevat anatoomiliselt konstantset sidekoelist struktuuri lig. glenocapsulare´t. See kapsli struktuur kinnitub abaluu kaelale ja rotaatorkaabli tagumis-ülemisse ossa ja toetab rotaatormanseti funktsiooni. Teise aspektina kirjeldasime kliinilise uuringu ajal alla 25 aastastel meespatsientidel esmase õlaliigese traumaatilise eesmise nihestuse korral esinevaid vigastusi. Operatsiooni käigus leidsime, et erinevalt eelnevalt kirjandusest leitule esines meie uuringul üle 50% patsientidest tagumis-ülemise rotaatormanseti osas vigastusi, enanik neist olid pindmised liigeskapslit haaravad. Eelnevatele kirjandusallikatele toetudes eemaldasime vigastatud liigeskapsli piirkonnas lahtised vigastatud osad ja taastasime eesmis-alumised vigastatud kapslistruktuurid. Kahe aasta pärast teostatud järelkontroll näitas, et operatsioon tagas samalaadsed tulemused, kui õlaliigese kapsli tagumis-ülemise osa vigastuseta patsientidel. Arvesse võttes õlaliigese kapsli ja seda piiravate anatoomiliste struktuuride verevarustust ning veresoonte kulgu nendes struktuurides, töötasime välja operatsiooni tehnika haakuva Hill-Sachs´i vigastuste ravimiseks. Turvalise stabiilsuse tagamiseks ja säästmaks verevarustust peaksid kinnitusõmblused kulgema lihaskiududega paralleelselt, haarates lihase (m. infraspinatus) kõõluselist osa ja rotaatorkaabli tagumist kinnituskohta. Analoogset tehnikat soovitame kasutada ka väiksemate mittehaakuvate Hill-Sachs´i vigastuste korral, kus on kahjustatud ka rotaatorkaabli tagumine kinnituskoht.Traumatic anterior traumatic joint dislocation is the most frequent joint dislocation in humans, with a high reported recurrent rate in adolescents less than 25 years of age after initial conservative treatment. In the case of shoulder joint anterior dislocation, the humerus head shifts over the antero-inferior edge of the articular cavity of the shoulder blade and hooks behind this edge with the postero-superior surface of the humerus head. In the course of this injury, often a bone defect, which is called the Hill-Sachs lesion, appears in the postero-superior part of the humerus head. Earlier biomechanical studies on cadaver material have proved that intra-articular cutting of the postero-superior part of the shoulder joint capsule without injuring the tendon part of the rotator cuff increases the shoulder joint dislocation in the antero-inferior direction by 45-50%. Depending on the shoulder joint anterior dislocation mechanism, the authors of this study posed the question whether the forward shift of the shoulder joint is also accompanied by injuries in the postero-superior structures of the joint capsule. Which structures are injured and what is the clinical significance of these injuries? Therefore, the main aim of our research group was clarification of the anatomical structures of the postero-superior part of the shoulder joint and their blood supply. At macroanatomical preparation (on cadaver material), we found that the superior part of the shoulder joint capsule is closely connected with the tendons of the rotator cuff muscles, which in the superior part of the joint capsule are reinforced by a curved structure, the so-called rotator cable (lig. semicirculare humeri). The posterior attachment site of the rotator cable is also the area joining the three tendons of the rotator cuff muscles (m. supraspinatus, infraspinatus and teres minor). The research also confirmed the existence of an anatomically constant connective tissue structure, the so-called lig. glenocapsulare in the postero-superior part of the shoulder joint capsule whisc was previously described by Dr. Kolts in conference abstracts in 2000. This capsule structure is attached from the shoulder blade to the postero-superior part of the rotator cable, which, in its turn supports the rotator cuff, as described in his study. As another aspect, we described the joint capsule injuries found during the clinical study in patients aged below 25 years in the case of first-time traumatic anterior dislocation of the shoulder joint. During the operations we found that, differently from the data of earlier articles, more than 50% of patients had injuries in the postero-superior part of the joint capsule. Most of these were surface injuries. In these cases, relying on earlier literature sources, we removed the open injured part in the region of the injured joint capsule and, thereafter, restored the antero- inferior capsule structures. The follow-up two years later showed that the earlier activities provided similar results compared to patients who had no injuries of the postero-superior part of the shoulder joint capsule. Considering the blood supply of the shoulder joint capsule and its surrounding anatomical structures and the course of blood vessels in these structures, we developed an operation technique for repair of engaging Hill-Sachs lesions. According to this modified operation remplissage technique, the sutures should run in parallel with muscle fibres, involving the tendon part of the muscle (m. infraspinatus) and the posterior attachment site of the rotator cable to avoid interruption in the blood supply of the muscle. We also recommend using an analogous technique in the case of minor non-engaging Hill-Sachs injuries where the posterior attachment site of the rotator cable is also damaged.https://www.ester.ee/record=b530064