Arstiüliõpilaste stress, läbipõlemine ja tervis kolmel esimesel õppeaastal

Eesmärk. Kirjeldada arstiüliõpilaste hinnanguid oma stressitasemele, tervise-, meeleolu-, motivatsiooni- ja läbipõlemisnäitajatele esimesel, kolmandal ja viiendal semestril ning võrrelda tulemusi semestrite ja erialade kaupa. Metoodika. 2010. aasta sügisel korraldati esimest, kolmandat ja viiendat semestrit ülikoolis õppivate arstiüliõpilaste hulgas anonüümne ankeetküsitlus. Küsimustik oli koostatud rahvusvaheliselt valideeritud küsimustike põhjal. Vaatluse alla võeti seitse alavaldkonda: üldandmed, motivatsioon õpinguteks, eksamite soorituskindlus, meeleolu, stressitase, tervise ja läbipõlemise näitajad. Tulemuste analüüsimisel kasutati üldsagedustabeleid, c2-testi, mitteparameetrilist t-testi ja dispersioonanalüüsi. Tulemused. Valim koosnes 345 arstiüliõpilasest. Üldine keskmine vastamismäär oli 51,6% ning see oli suurim ravi- (60%) ja väikseim proviisoriüliõpilaste hulgas (25,5%). Vastajate keskmine vanus oli 20,8 ± 1,9 aastat. Vastanutest suurema osa moodustasid eestlased ja naisüliõpilased. Võrreldes esimese semestriga, oli viienda semestri üliõpilaste hulgas oluliselt rohkem neid, kes hindasid oma stressitaseme kõrgeks, terviseseisundi halvaks, õpimotivatsiooni ja eksamite soorituskindluse madalaks (p Keskmiste skooride võrdlus kinnitas, et võrreldes hinnangutega 1. ja 3. semestril, oli viiendal semestril oluliselt kõrgem stressi-, emotsionaalse kurnatuse ja küünilisuse tase ning madalam õpimotivatsioon, halvem üldine ja vaimne tervis ning rohkem haigussümptomeid ja meelolulangust (p Järeldused. Arstiüliõpilaste hinnangud stressitasemele, tervisele, läbipõlemisnäitajatele, meeleolule, õpimotivatsioonile ja eksamite soorituskindlusele sõltuvad õppesemestrist, erialast ja mõneti ka soost. Seetõttu tuleb rohkem tähelepanu pöörata arstiüliõpilaste tervisele ja seda eriti ravieriala tudengitele viiendal semestril ning naisüliõpilastele. Tudengite stressijuhtimise oskusi tuleks parandada alates õpingute algusest.Eesti Arst 2014; 93(10):561–56

Empagliflozin in Patients with Chronic Kidney Disease

Background The effects of empagliflozin in patients with chronic kidney disease who are at risk for disease progression are not well understood. The EMPA-KIDNEY trial was designed to assess the effects of treatment with empagliflozin in a broad range of such patients. Methods We enrolled patients with chronic kidney disease who had an estimated glomerular filtration rate (eGFR) of at least 20 but less than 45 ml per minute per 1.73 m(2) of body-surface area, or who had an eGFR of at least 45 but less than 90 ml per minute per 1.73 m(2) with a urinary albumin-to-creatinine ratio (with albumin measured in milligrams and creatinine measured in grams) of at least 200. Patients were randomly assigned to receive empagliflozin (10 mg once daily) or matching placebo. The primary outcome was a composite of progression of kidney disease (defined as end-stage kidney disease, a sustained decrease in eGFR to < 10 ml per minute per 1.73 m(2), a sustained decrease in eGFR of & GE;40% from baseline, or death from renal causes) or death from cardiovascular causes. Results A total of 6609 patients underwent randomization. During a median of 2.0 years of follow-up, progression of kidney disease or death from cardiovascular causes occurred in 432 of 3304 patients (13.1%) in the empagliflozin group and in 558 of 3305 patients (16.9%) in the placebo group (hazard ratio, 0.72; 95% confidence interval [CI], 0.64 to 0.82; P < 0.001). Results were consistent among patients with or without diabetes and across subgroups defined according to eGFR ranges. The rate of hospitalization from any cause was lower in the empagliflozin group than in the placebo group (hazard ratio, 0.86; 95% CI, 0.78 to 0.95; P=0.003), but there were no significant between-group differences with respect to the composite outcome of hospitalization for heart failure or death from cardiovascular causes (which occurred in 4.0% in the empagliflozin group and 4.6% in the placebo group) or death from any cause (in 4.5% and 5.1%, respectively). The rates of serious adverse events were similar in the two groups. Conclusions Among a wide range of patients with chronic kidney disease who were at risk for disease progression, empagliflozin therapy led to a lower risk of progression of kidney disease or death from cardiovascular causes than placebo