Alloplastika võrkude mõju kroonilise valu ja võõrkehatunde tekkimisele kubemesonga ravis

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.Peale võrkude kasutusele võtmist songade ravis on sagedaseks probleemiks muutunud songaplastika järgne krooniline valu ja võõrkehatunne, mis võivad oluliselt halvendada patsientide elukvaliteeti. Antud uuringu eesmärgiks oli hinnata kroonilise valu ja võõrkehatunde esinemist erinevate võrkude kasutamisel ja selgitada millised võrgu omadused mõjutavad oluliselt krooniliste sümptomite teket kubemesonga plastika järgselt. Samuti oli eesmärgiks hinnata patsientide elukvaliteeti kubemesonga operatsiooni järgselt. Kroonilist valu esines 6. operatsiooni järgsel kuul kuni 59,4 % ja võõrkehatunnet kuni 47,8 % patsientidest. Meie uuringu tulemuste kohaselt ei oma võrgu kaal, poori suurus ja võrku kinnitavad õmblused olulist mõju kroonilise valu tekkimisele. Kuna esines seos varajase tugeva valu ning kroonilise valu tekkimise vahel kubemesonga plastika järgselt, siis on vajalik parema operatsioonijärgse valuravi skeemi väljatöötamine. Kolm aastat peale operatsiooni esines kroonilist valu oluliselt vähem kui 6. operatsioonijärgsel kuul. Seega juhul, kui kaalutakse kroonilise valu tõttu kirurgilist ravi, tuleks see võimalusel edasi lükata rohkem kui aasta peale esmast operatsiooni. Arvestades, et kroonilise valu esinemine on kubemesonga plastika järgselt sage, peaks nendel patsientidel, kellele kubemesong kaebuseid ei põhjusta, kirurgilise ravi kuni kaebuste tekkimiseni edasi lükkama. Sümptomaatilisi kubemesongasid on soovitav opereerida plaanilises korras esimesel võimalusel, kuna patsientide elukvaliteet paranes oluliselt kubemesonga operatsiooni järgselt. Samuti näitab elukvaliteedi paranemine kubemesonga plastika järgselt seda, et kubemesongadel on elukvaliteedile suurem mõju, kui seni arvatud. Arvestades, et kubemesonga plastika järgne krooniline valu on sage probleem, siis on kindlasti vajalik võrkude muude omaduste ja eriti võrkude erinevate omaduste kombinatsioonide edasine uurimine.After the widely used alloplasty in inguinal hernia surgery, the most common complications are chronic pain and foreign body feeling, which can have a major influence on patients’ quality of life. The aims of this study were to evaluate the rate of chronic pain and foreign body feeling after open inguinal hernia repair in case of using different meshes and to clarify which mesh parameters have a significant influence on development of chronic symptoms. Furthermore, the aim was to evaluate patients’ quality of life after inguinal hernia repair. Up to 59.4 % of patients reported having experienced pain during different activities at 6-month follow-up. The feeling of a foreign body in the inguinal region was experienced by up to 47.8 % of patients. According to our studies, the weight, pore size and suture fixation of a mesh do not have a significant impact on development of chronic pain. Considering the high rate of early severe postoperative pain and the association between early severe pain and development of chronic pain, a better postoperative pain control strategy is needed. Significantly less patients experienced pain during different activities at three-year follow-up compared to the results of 6-month follow-up. Therefore, if surgical treatment of chronic pain is considered, it should be postponed for more than one year after the primary operation. In asymptomatic cases postponement of hernia repair until development of complaints should be considered due to the high rate of chronic postoperative pain. Improvement in quality of life scores after inguinal hernia surgery indicates the importance of prompt elective repair of symptomatic inguinal hernias and demonstrates that inguinal hernias have a greater influence on quality of life than is generally thought. Regarding the high rate of chronic pain after inguinal hernia repair, other mesh parameters, paritcularly, their combinations should be explored

Jala veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkuse ravijuhend 2019 – diagnoosimine ning ravi

Eesti Arst 2020; 99(1):51–5

Peensoolesulguse käsitlus ja kontrastaine terapeutiline roll: mitmekeskuseline uuring

Eesti Arst 2023; 102(10):55

Retrospektiivne uuring primaarse hüperparatüreoosi kirurgilise ravi tulemustest Tartu Ülikooli Kliinikumis

Taust ja eesmärk. Primaarne hüperparatüreoos (pHPT) on healoomuline haigus, mis ravimata jätmisel võib suurendada pahaloomulistesse kasvajatesse ja kardiovaskulaarhaigustesse haigestumise riski pHPT esmashaigestumus on 100–300 juhtu 100 000 inimese kohta. 76–89%-l juhtudest on pHPT põhjuseks parathormooni (PTH) üleproduktsioon ühe kõrvalkilpnäärme poolt, mis resulteerub enamasti hüperkaltseemiana. Uuringu eesmärgiks oli hinnata pHPT kirurgilise ravi tulemusi TÜ Kliinikumis. Metoodika. Tegemist on retrospektiivse uuringuga TÜ Kliinikumi kirurgiakliiniku 2009.–2013. aasta haiguslugude põhjal. Tulemused. Kokku tehti 2009.–2013. aasta jooksul TÜ Kliinikumi kirurgiakliinikus esmane operatsioon pHPT tõttu 78 patsiendile. 40%-l patsientidest oli tegemist juhuleiuga. Enne operatsiooni oli ioniseeritud kaltsiumi (iCa) keskmine väärtus 1,57 mmol/l ja keskmine PTH väärtus 44,35 pmol/l. Preoperatiivselt oli tehtud UH-uuring 76%-le patsientidest ja tehneetsium-99 sestamibistsintigraafia 72%-le patsientidest. Fokusseeritud juurdepääsu kaudu tehti paratüreoidektoomia 16 juhul. Keskmine iCa väärtus I operatsioonijärgsel päeval oli 1,26 mmol/l. Histoloogiliselt oli 83%-l juhtudest tegemist kõrvalkilpnäärme üksiku adenoomiga. Hilisemad andmed operatsiooni edukuse kohta saadi TÜ Kliinikumis kasutatava elektroonilise haigusloo eHL andmete põhjal ja telefoni teel tehtud intervjuude alusel 59 patsiendi kohta, kellest 90% olid paranenud. Järeldused. Arvestades kirjanduses refereeritud pHPT esmashaigestumust, on Eestis kirurgilisele ravile suunatud patsientide arv väike. Vajalik on nii haiguse preoperatiivse diagnostika, operatsioonimeetodi valiku kui ka postoperatiivse jälgimise käsitlust ühtlustada. Arvestades haiguse käsitluses konsensuse puudumist maailmas, on Eesti pHPT-patsientide põhjal lõplikke järeldusi keeruline teha. Kirjanduse andmetel ei oma fokusseeritud juurdepääs võrreldes kõikide kõrvalkilpnäärmete revideerimisega olulisi eeliseid. Lisaks võime spekuleerida, et kõrvalkilpnäärmete revideerimise korral pre- ja intraoperatiivsetest lokalisatsiooniuuringutest loobumine teeb revideerimise ka kulutõhusamaks võrreldes fokusseeritud juurdepääsu kasutamisega, seega võiks kõigi kõrvalkilpnäärmete revideerimine olla eelistatud operatsioonimeetod pHPT ravimisel.Eesti Arst 2014; 93(11):622–62

Kubemesonga plastika päevakirurgias või statsionaaris? Retrospektiivne uuring

Taust ja eesmärk. Eesti Haigekassa juurde kuuluv ravikvaliteedi indikaatorite nõukoda on seadnud eesmärgi, et vähemalt 70% kubemesonga operatsioonidest peaks toimuma päevakirurgias. TÜ Kliinikumis on viimastel aastatel päevakirurgias tehtud ingvinaalherniotoomiate osakaal jäänud oluliselt seatud piirist allapoole, olles 2017.–2019. aastal 39–49%. Uuringu eesmärk oli selgitada, kas kliinikumis oleks olnud võimalik suurendada päevakirurgias tehtud kubemesonga operatsioonide osakaalu.Metoodika. Tegemist on retrospektiivse uuringuga. Kogutud andmete alusel hindas üks anestesioloog ja üks üldkirurg, kas patsiendi operatsioon oleks võinud toimuda päevakirurgias või oli statsionaar ikkagi sobiv valik.Tulemused. Aastatel 2017–2019 opereeriti kliinikumi statsionaaris kubemesonga tõttu plaaniliselt 339 täiskasvanud patsienti, mis moodustas 52,8% plaanilistest kubemesonga operatsioonidest. Anestesioloogi ja kirurgi arvamus päevakirurgilise vs. statsionaarse raviviisi valiku kohta langes kokku 86,1%-l juhtudest. Anestesioloogi ja kirurgi hinnang päevakirurgia valiku põhjendatuse kohta langes kokku 138 juhul, mis oleks suurendanud kliinikumis päevakirurgia osakaalu kubemesonga operatsioonide korral uuringuperioodil 68,7%-ni. Kui patsiendil esines krooniline südamepuudulikkus, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus või krooniline neerupuudulikkus, siis määrasid nii anestesioloog kui ka kirurg suurema tõenäosusega patsiendi statsionaarsele ravile. Sama kehtis ka siis, kui patsiendi koduses raviskeemis olid kardiaalsed ravimid, antikoagulant või antiagregant. Järeldused. Uuringu tulemused viitavad võimalusele suurendada kliinikumis päevakirurgias tehtud ingvinaalherniotoomiate osakaalu. Vajalikud on lisauuringud päevakirurgia senise väikse osakaalu põhjuste selgitamiseks ja patsientide valiku – päevakirurgilisevõi statsionaarsele ravile – kriteeriumite väljatöötamiseks

Armisongade alloplastika tulemused Tartu Ülikooli Kliinikumis

Taust ja eesmärgid. Kõhuseina songade plastikaks kasutatavat võõrmaterjali on seostatud tugeva võõrkehareaktsiooni tekkega, mille tulemuseks võib olla pidev düskomfort ja elukvaliteeti oluliselt häiriv krooniline valu. Uuringu eesmärgiks oli hinnata kroonilise valu, võõrkehatunde ja retsidiivide esinemist armisonga alloplastika järel ning alloplastika mõju patsientide elukvaliteedile. Metoodika. Kesklõike armisongaga patsientidele tehtud alloplastika järgsel kontrollil mõõdeti valu esinemist erinevate tegevuste juures visuaalanaloogskaalal ja hinnati võõrkehatunde esinemist. Elukvaliteedi hindamiseks kasutati küsimustikku SF36. Kõik patsiendid labisid kliinilise uurimise võimaliku retsidiivi suhtes. Tulemused. 6. postoperatiivsel kuul esines kroonilist valu 32,5%-l ja 3. postoperatiivsel aastal 27,9%-l patsientidest. Võõrkehatunne esines 6. postoperatiivsel kuul 25%-l ja 3. postoperatiivsel aastal 25,6%-l uuritutest. Elukvaliteedi erinevate valdkondade keskmised skoorid paranesid oluliselt 6. postoperatiivseks kuuks. 3. postoperatiivseks aastaks oli retsidiive 6,5%. Kokkuvõte. Krooniline valu ja võõrkehatunne on alloplastika järel sagedased probleemid. Arvestades väikest retsidiivide esinemist, on onlay-alloplastika hea operatsioonimeetod kesklõike armisonga likvideerimiseks. Elukvaliteedi oluline paranemine pärast operatsiooni näitab, et sümptomaatiliste songade puhul tuleks plaanilist kirurgilist ravi rakendada esimesel võimalusel. Eesti Arst 2012; 91(9):463–46