Parodontiidi esmase ravi efektiivsuse mikrobioloogiline hindamine ja patogeenide spekter

Parodontiit on hammast ümbritsevate kudede krooniline haigus, mis võib olla põhjustatud erinevate patogeenide poolt. Parodontiidi esmane ravi on biokile mehaaniline eemaldamine ja juurepindade silestamine, millele lisandub vajadusel antibiootikumravi. Töös on uuritud mehaanilise ravi edukust (patogeenide elimineerimine), patsientide igemetasku patogeenide spektrit ja igemetasku kogu mikrofloora kasvutiheduse seost seal leiduvate erinevate patogeenide arvuga. Iga patsiendi parodontaalpatogeenide individuaalne kindlakstegemine on optimaalse antibiootikumravi valiku aluseks

Küüneseenhaigusesse haigestumise sagedus Eestis

Vaatamata seenhaiguste ulatuslikule levikule jääb küünte seenkahjustus sageli tähelepanuta ning seega ka haigus ravimata. Viimastel aastatel Lääne- Euroopas tehtud epidemioloogilised uuringud on näidanud, et 2,6–8,4% eurooplastest põeb varbaküünte seenhaigust (1–4). Dermatoloogilisest patsientuurist moodustavad onühhomükoosi põdevad haiged 23%. Patsiendid suhtuvad sageli küüneplaadi seenkahjustusse kui kosmeetilisse defekti ja ei teadvusta, et tegemist on haigusega. Küüneseenhaigus ei parane iseenesest, vaid süveneb aja jooksul, haarates kõik küüneplaadid, ning muutub raskemini ravitavaks. Eesti Arst 2003; 82 (5): 375–37

Molekulaarse kompleksdiagnostika olulisus suguteede infektsioonide diagnoosimisel

Taust. Molekulaarne kompleksdiagnostika võimaldab kliinilisest materjalist määrata palju erinevaid haigust tekitavaid mikroorganisme korraga. Eesmärk. Selgitada senist suguteede infektsioonide diagnoosimise praktikat, kompleksuuringu mõju selle kvaliteedile. Metoodika. Quattromed HTI laborisse ühe kuu jooksul saabunud suguteedest võetud proove (n = 4985) uuriti sõltumata arsti tellimusest Luminexi xMAP-paneeliga suguteede infektsioonide selliste võimalike tekitajate suhtes nagu N. gonorrhoeae, C. trachomatis, C. trachomatis LGV, T. vaginalis, M. genitalium, M. hominis, U. urealyticum, U. parvum. Tulemused. Enamasti tellis arst uuringu ühe (31%), kahe (22%) või kolme (20%) obligaatse või oportunistliku patogeeni suhtes. Enim telliti C. trachomatis’e uuringut (91% proovidest). Uuritud proovidest leiti N. gonorrhoeae 0,2%-l, C. trachomatis 3,5%-l, T. vaginalis 0,5%-l, M. genitalium 1,2%-l, M. hominis 7,9%-l, U. urealyticum 7,7%-l ja U. parvum 32%-l juhtudest. Kasutatud meetodiga tuvastasime uuritud materjalis ka teisi STLI tekitajaid, mille suhtes arst ei olnud uuringut tellinud (sagedamini mitmeid STLI-d tekitavaid mikroorganisme, nt N. gonorrhoeae ja M. genitalium). Analüüsides proove vaid arsti tellimuse järgi, oleks suguhaigusi põhjustavatest patogeenidest jäänud avastamata 40% N. gonorrhoeae, 0,6% C. trachomatis’e, 88% T. vaginalis’e ja 48% M. genitalium’i esinemisest. Järeldused. Kompleksdiagnostika kasutamine võimaldaks mitmete sugulisel teel levivate mikroorganismide (eelkoige N. gonorrhoeae ja T. vaginalis’e) paremat avastamist ning võiks seeläbi parandada suguhaiguste ravi ja diagnoosimise kvaliteeti.Eesti Arst 2014; 93(8):450–45

Pneumokokkinfektsioon lapseeas

Streptococcus pneumoniae (pneumokokk) on üks olulisemaid bakteriaalse respiratoorse ja invasiivse infektsiooni tekitajaid lapseeas. Viimase kahekümne aasta jooksul kujunenud pneumokoki antibiootikumresistentsuse üheks peamiseks riskiteguriks peetakse liigset antibiootikumide tarvitamist. Ülevaateartiklis on käsitletud pneumokoki antibiootikumresistentsuse tekkemehhanisme ja levikut maailmas, samuti selle kliinilist tähendust ning tutvustatud ka antibakteriaalse ravi taktikat ja uusi profülaktikavõimalusi pneumokokkinfektsiooni korral. Eesti Arst 2003; 82 (2): 464–47

Anaeroobsete bakterite spekter ja antibiootikumitundlikkus 2016. ja 2020. aastal TÜ Kliinikumi ühendlabori kliinilise mikrobioloogia osakonna andmetel

Eesmärk. Kirjeldada TÜ Kliinikumi ühendlabori mikrobioloogia osakonnas isoleeritud anaeroobsete bakterite liigilist jaotust ja ravimitundlikkust, et hinnata ajas toimunud muutusi ning vajadust empiirilise ravi ja tundlikkuse suhtes testitavate antibiootikumide valiku korrigeerimiseks.Metoodika. Analüüsiti 2016. ja 2020. aastal ühendlabori mikrobioloogialaboris isoleeritud anaeroobsete bakterite liigilist kooslust ja antibiootikumitundlikkust. Bakterid samastati MALDI-TOF-seadmega. Antibiootikumitundlikkuse määramiseks kasutati gradientteste, tulemusi hinnati mikroobivastase tundlikkuse testimise Euroopa komitee (EUCAST; The European Commitee on Antimcrobial Susceptibility Testing) kriteeriumite alusel.Tulemused. Anaeroobsete külvide tegemine suurenes nelja aasta jooksul 29%, kuid positiivsete külvide protsent oli sarnane, vastavalt 9,1% ja 10,4%. Sagedasemad isoleeritud anaeroobid olid Gram-negatiivsed anaeroobsed pulkbakterid (B. fragilis, Bacteroides spp. ja Prevotella spp.). Gram-positiivsete anaeroobide esinemine oli aastate jooksul ühtlaselt madal, suurenenud oli Clostridium spp. esinemissagedus ja erinevate Gram-positiivsete kokkide liigiline mitmekesisus. Tundlike anaeroobsete bakterite osakaal kahel uuritud aastal oli sarnane, erinevused ilmnesid vaid antibiootikumide minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIK) väärtuste võrdlemisel. Statistiliselt oluline erinevus ilmnes Gram-negatiivsete pulkbakterite ampitsilliini-sulbaktaami, imipeneemi ja klindamütsiini MIKi väärtustes (p < 0,05), mis 2020. aastal olid suuremad kui 2016. aastal.Kokkuvõte ja järeldused. Anaeroobsete infektsioonide diagnostika ja külvide tegemine on aastatega paranenud ja bakterite struktuur rühma tasemel on olnud püsiv, kuid suurenenud on erinevate tuvastatud liikide arv. Anaeroobide tundlikkuse muster on olnud stabiilne, kuid muutused MIKi väärtustes võivad viidata resistentsuse edasisele kasvule. Seega tuleks anaeroobide resistentsuse muutusi jälgida pikemas perspektiivis, sest see võimaldaks korrigeerida empiirilist ravi ja kasutatavaid antibiootikumiridu

Suitsetamise mõju kroonilise parodontiidiga patsientide mittekirurgilise ja süsteemse antibiootilise ravikombinatsiooni efektiivsusele

Uuringus hinnati mittekirurgilise ja süsteemse antibiootilise ravikombinatsiooni pikaajalist efekti ning võrreldi suitsetajate ja mittesuitsetajate ravi edukust raske generaliseerunud krooni lise parodontiidi haigetel. Raske generaliseerunud parodontiidi korral osutus efektiivseks mikro bio loogilisel analüüsil põhinev süsteemne antibiootikumravi. Mittesuitsetajate kliinilised para meetrid (v.a supuratsiooniindeks) kombineeritud ravi järel paranesid. Suitsetajate parameetrid ei olnud vaatamata ravi üldisele edukusele ühegi näitaja osas oluliselt muutunud, lisaks jätkus suitse tajatel kinnituskudede häving ja igemete veritsemine. Suitsetamine halvendas oluliselt parodontiidi ravitulemusi, mistõttu hambaarstid peaksid patsiente nõustama ja aitama suitseta misest loobuda. Eesti Arst 2006; 85 (1): 20–2

Cryptococcus-fungeemia AIDSiga patsiendil

Kuna HI-viiruse kandjate arv Eestis pidevalt suureneb, on lähiaastatel väga tõenäoline mitmesuguste oportunistlike infektsioonide esilekerkimine. Artiklis on kirjeldatatud Eestis teadaolevalt esimest krüptokokkoosi-juhtu AIDSiga patsiendil. 18aastasel naispatsiendil diagnoositi 2003. a mais süsteemne Cryptococcusneoformans infektsioon ja AIDS post mortem. Oportunistlik seenpatogeen isoleeriti patsiendi verekülvist. Krüptokokkoosi diagnostikaks soovitatakse kasutada seene polüsahhariidsete antigeenide määramist lateksaglutinatsiooni või ELISA-meetodil patsiendi liikvorist või vereseerumist. Halvenenud immuunsuse ja meningiidiga patsientidel võib teostada kiirdiagnostilise testina liikvori otsese mikroskoopia. Artiklis on esitatud rahvusvahelistes ravijuhistes toodud soovitused Cryptococcus-infektsiooni raviks

The occurrence of antimicrobial resistance and class 1 integrons among commensal Escherichia coli isolates from infants and elderly persons

<p>Abstract</p> <p>Background</p> <p>The aim of our study was to compare the presence of the <it>intI1 </it>gene and its associations with the antibiotic resistance of commensal <it>Escherichia coli </it>strains in children with/without previous antibiotic treatments and elderly hospitalized/healthy individuals.</p> <p>Methods</p> <p>One-hundred-and-fifteen intestinal <it>E. coli </it>strains were analyzed: 30 strains from 10 antibiotic-naive infants; 27 from 9 antibiotic-treated outpatient infants; 30 from 9 healthy elderly volunteers; and 28 from 9 hospitalized elderly patients. The MIC values of ampicillin, cefuroxime, cefotaxime, gentamicin, ciprofloxacin, and sulfamethoxazole were measured by E-test and <it>IntI1 </it>was detected by PCR.</p> <p>Results</p> <p>Out of the 115 strains, 56 (49%) carried class 1 integron genes. Comparing persons without medical interventions, we found in antibiotic-naive children a significantly higher frequency of integron-bearing strains and MIC values than in healthy elderly persons (53% versus 17%; p < 0.01). Evaluating medical interventions, we found a higher resistance and frequency of integrons in strains from hospitalized elderly persons compared with non-hospitalized ones. Children treated with antibiotics had strains with higher MIC values (when compared with antibiotic-naive ones), but the integron-bearing in strains was similar. In most cases, the differences in resistance between the groups (integron-positive and negative strains separately) were higher than the differences between integron-positive and negative strains within the groups.</p> <p>Conclusion</p> <p>The prevalence of integrons in commensal <it>E. coli </it>strains in persons without previous medical intervention depended on age. The resistance of integron-carrying and non-carrying strains is more dependent on influencing factors (hospitalization and antibiotic administration) in particular groups than merely the presence or absence of integrons.</p

Helicobacter pylori infektsioonide teaduspõhine diagnostika ja mikroobivastane ravi

Ülevaates on käsitletud Helicobacter pylori (HP) infektsioonide diagnoosimise ja ravi võimalusi ravile raskesti alluvatel haigetel. Artikkel on Eesti Arstis avaldatud ülevaate (1) edasiarendus vajaduste ja võimaluste kohta HP antibiootikumitundlikkuse selgitamisel Eestis. Artiklis on analüüsitud mõningaid Tartu Ülikoolis varem uuritud mõjureid HP infektsioonide patogeneesis, samuti kohalike patogeenide antibiootikumitundlikkuse profiili. Maastrichti konsensuslike raviskeemidega HP ravi ebaõnnestumise korral soovitame molekulaarselt määrata HP tüvede antibiootikumitundlikkuse ja kasutada probiootikume antibiootikumravi kõrvalmõjude vähendamiseks

Haiglaväliste infektsioonitekitajate antibiootikumiresistentsus

Taust ja eesmärk. Antibiootikumiresistentsus (AMR) on tänapäeva tervishoius oluline probleem, mille ohjamise eelduseks on AMRi järelevalve. Uuringu eesmärk oli kirjeldada Eestis haiglaväliseid infektsioone põhjustavate mikroobitüvede resistentsust ning võrrelda seda Venemaa ja Soome vastavate näitajatega ning Eestis haiglatest isoleeritud invasiivsete mikroobitüvede AMRiga. Metoodika. Uuringusse kaasati AMRi andmed erinevatest Eesti laboritest, teaduspublikatsioonidest ja Euroopa antibiootikumiresistentsuse seire võrgustikust. Tulemused. Hingamisteede infektsioone põhjustavate S. pneumoniae mikroobitüvede resistentsus penitsilliini suhtes oli 1,5% ja H. influenzae tüvede resistentsus ampitsilliini suhtes 16,7%. Eesti S. pneumoniae ja H. influenzae AMR oli sarnane Soomega, kuid Venemaa mikroobitüved olid resistentsemad. Uroinfektsioone põhjustava E. coli mikroobitüvedest oli üle 30% resistentsed ampitsilliini ja piperatsilliini suhtes, üle 20% resistentsed trimetoprimi ja trimetoprimisulfametoksasooli suhtes, üle 10% norfloksatsiini ja levofloksatsiini suhtes ning alla 2% nitrofurantoiini suhtes. E. coli antibiootikumiresistentsus oli suurem meestel ja suurenes naistel vanusega. Venemaalt isoleeritud E. coli ja K. pneumoniae mikroobitüved olid resistentsemad kui Eesti ja Soome mikroobitüved. Eesti ambulatoorsetest proovimaterjalidest isoleeritud E. coli mikroobitüved olid tundlikumad ja S. pneumoniae mikroobitüved resistentsemad kui haiglast isoleeritud invasiivsed mikroobitüved. Kokkuvõte. Eesti ambulatoorsetest materjalidest isoleeritud mikroobitüvede AMR on väike, sarnanedes Soomega. Venemaa haiglavälised mikroobitüved on resistentsemad kui Eesti ja Soome tüved. Eesti haiglaväliste tüvede AMR ei korreleeru otseselt haiglas isoleeritud invasiivsete mikroobitüvede AMRiga. &nbsp