Reieluukaela murru tervise- ja majandusmõju Eestis

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsiooneReieluukaela murd vanemas eas on seotud olulise elukvaliteedi languse, liigsuremuse ja kuluga. Arenenud maades saab iga kuues üle 50-aastane naine eluea jooksul reieluukaela murru, kuni 20% haigetest sureb aasta jooksul peale murdu ja murrueelne elukvaliteet taastub vähem kui pooltel haigetest. Samas on tervisekaotuse hinnangutes veel palju ebaselget. Esmashaigestumus Euroopa riikides varieerub, kuid erinevuse põhjused ei ole lõpuni selged. Reieluukaela murruga seotud kulud suurenevad, kuid andmed tervishoiu- ja sotsiaalteenuste kasutuse kohta on ebapiisavad. Reieluukaela murru epidemioloogilised ja kuluandmed Eestis on puudulikud. Uurimistöö eesmärk oli reieluukaela murruga seotud tervise- ja majandusmõju hindamine ≥50-aastastel inimestel Eestis 2005-2016 aastal. Hinnati reieluukaela murru avaldumust (ökoloogiline uuring), liigsuremust (rahvastikupõhine retrospektiivne kohortuuring) ja murruhaigete elukvaliteeti, ressursikasutust ja kulusid (prospektiivne kohortuuring). Andmed saadi Eesti Haigekassast, reieluukaela murruga haigete intervjuudest ja Eesti statistika andmebaasist. Leiti, et reieluukaela murru avaldumus Eesti naistel oli suhteliselt madal, kuid meestel üks Euroopa kõrgematest. Murdude arvu suurenemine vaatlusalusel perioodil oli tingitud rahvastiku vananemisest. Murrujärgne elukvaliteet oli vaid 7% võimalikust ja selle taastumine aeglasem kui paljudes Euroopa riikides. Murrujärgse eriarstiabi ja perearsti teenuse kasutus oli võrreldav Rootsiga, kuid taastusravi, koduõenduse ja sotsiaalabi kasutus väga madal. Seda kompenseeris lähedaste abi, mida kasutas 18 kuu jooksul 80% haigetest. Reieluukaela murru 18 kuu kogukulu oli >8000 eurot haige kohta, mis on võrreldav infarkti ja insuldi kogukuluga. Samuti leiti, et reieluukaela murd on oluline iseseisev suremuse riskifaktor. Keskmine murrujärgne üldsuremus ühe aasta jooksul oli 28% ehk 20% võrra (3-4 korda) kõrgem kui ilma murruta isikuil, olles võrreldav dementsuse või metastaatilise vähi korral esinevaga. Liigsuremus nooremates vanusrühmades (50-69 aastat) oli Eestis suurem kui lääneriikides. Kaasuvate haiguste mõju reieluukaela murru liigsuremusele on väike ja ei oma liigsuremuse vähendamisel kriitilist rolli. Liigsuremuse vähendamine saab olla võimalik murru ja selle tüsistuste vältimise ning meditsiinilise ja sotsiaalse rehabilitatsiooni parandamisega. Tulemused võimaldavad reieluukaela murruga seotud summaarse tervisekaotuse hindamist, sihtrühmade määratlemist murruga seotud suremuse vähendamiseks ja informeeritud tervise- ja sotsiaalpoliitiliste otsuste langetamist. Tulemusi saab kasutada ka reieluukaela murru ennetus- ja ravimeetmete kulutõhususe hindamisel. Teadaolevalt on tegemist esimese tervikliku reieluukaela murru tervise- ja majandusmõju hindamisega Kesk- ja Ida-Euroopas.Hip fracture in older age is associated with significant loss of quality of life, excess mortality, and cost. Every 6-7th woman over 50 years will experience a hip fracture, over 20% of patients die within one year, and less than half of patients recover fully. However, the disease burden of hip fracture is not well established. The incidence among European countries varies, while the reasons for this variability are not certain. Costs are increasing, but the data on health and social care use are insufficient. The epidemiologic and cost data for Estonia are incomplete. The aim of the research was to assess the health and economic impact of hip fracture among individuals aged over 50 years in Estonia in 2005-2016. We estimated the incidence (ecological study), excess mortality (population-based retrospective cohort study), and the loss of quality of life, resource use, and cost (prospective cohort study). The data were collected from the Estonian Health Insurance Fund database, Statistics Estonia, and from patient interviews. The hip fracture incidence in Estonian women was among the lowest, and the rate in men among the highest in Europe. The increasing number of fractures over the period of observation was a result of population aging. Patient’s quality of life after a fracture was only 7%, and the recovery was slower than in many other European countries. Fracture-related specialty and primary care use was comparable to that in Sweden, but the use of rehabilitation, home nursing, and social care was very low. The shortfall may explain the high use of informal care. The hip fracture related societal cost during 18 months was >8000 euros per patient, comparable to that for myocardial infarction or stroke. Hip fracture is a strong independent risk factor for death. The aggregated risk of all-cause death at 1 year after fracture was 28%, being 20% or 3-4 times higher than that without fracture, comparable to that for dementia and cancer. The excess mortality in younger (50-69 years) patients in Estonia was higher than in the Western countries. The impact of comorbidities on excess mortality was modest. Hip-fracture related deaths could be avoided by preventing fractures and their complications and by improving post-fracture care. These findings should help to estimate the total societal burden of hip fracture, define target groups for reducing mortality after hip fracture, and inform the related health and social policy. The results may also be used in economic evaluations for selecting cost-effective interventions for hip fracture prevention and care. To our knowledge, this is the first comprehensive estimation of hip fracture health and economic impact in Central and Eastern Europe

Vaimse tervise veebirakendused: teaduskirjanduse ülevaade ja soovitused

https://www.ester.ee/record=b5498613*es

Reumatoidartriidi bioloogilise ravi varasema alustamise kulutõhusus võrreldes bioloogilise ravi tavapraktikaga Eestis

Taust. Bioloogiliste haigust modifitseerivate ravimite tõhususe tõttu soosib reumatoidartriidi (RA) ravijuhendite üldine suundumus bioloogilise ravi varasemat alustamist.Eesmärk. Hinnata RA ravis kasutatavate bioloogiliste haigust modifitseerivate ravimite varasema kasutamise kulutõhusust ja eelarvemõju. Artikkel tugineb TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudis koostatud tervisetehnoloogiate hindamise raportile.Metoodika. Uuringus analüüsiti varem alustatud bioloogilise ravi tulemuslikkust ja kulutõhusust modelleerimise meetodil. Simulatsioonil kasutati Eesti andmeid ja nende puudumisel andmeid teaduskirjandusest. RA bioloogilise ravi tavapraktika hindamiseks analüüsiti Ida-Tallinna Keskhaigla bioloogilise ravi patsientide raviandmeid. Markovi mikrosimulatsioonimudeliga hinnati varasema bioloogilise raviga kaasnevaid tervisetulemeid ning ravi- ja töövõime kaotusest tulenevaid kulusid. Eelarvemõju analüüsis hinnati varem alustatud ravi mõju haigekassa eelarvele.Tulemused. RA ravi tavapraktikas kasutatakse enne bioloogilise ravi algust keskmiselt 3,4 (standardhälve = 0,9) haigust modifitseerivat sünteetilist ravimit (sHMR). Kui bioloogilist ravi alustatakse pärast ravikuuri 1 või 2 sHMR-iga, võidetakse eluea jooksul keskmiselt 0,1–0,2 QALYt (ingl quality adjusted life year) patsiendi kohta ja võidetud QALY maksumus on keskmiselt 67 000 eurot. Bioloogilise ravi varasema alustamisega kaasnev lisakulu haigekassale on 0,4–0,8 miljonit eurot aastas.Järeldused. RA varem alustatud bioloogilise raviga võidetud tervisetulem on pigem väike ja selle maksumus suhteliselt suur, kuid haigekassa eelarve suurenemine ei ole märkimisväärne. Seega tuleb sHMR-ide arvulise piirangu muutmisel lähtuda ravijuhenditest ja solidaarse tervisekindlustuse võimalustest.Eesti Arst 2017; 96(7):391–39

Sõeluuringu rakendamise põhjendatus osteoporoosi varaseks diagnoosimiseks Eestis

Sõeluuringu eesmärgiks on haiguse varajane kindlakstegemine rahvastikus, et võimaldada varajast sekkumist ja tegevuse juhtimist eesmärgiga vähendada haigestumist ja suremust. Sõeluuringu eelduseks on, et uuritaval haigusel on määratletav prekliiniline faas, mille avastamise korral on rakendatav ravi, mis on tõhusam/odavam haiguse ravist kliinilises faasis. Osteoporoos ja sellega seonduvad luumurrud on oluliseks rahvatervise probleemiks, põhjustades haige elukvaliteedi halvenemist ning haigestumise ja suremuse enneaegset kasvu. Artikli eesmärgiks on kaaluda sõeluuringu kui osteoporoosiga seonduvate luumurdude kontrollistrateegia rakendamist Eestis. Uuringus kasutati teaduskirjanduse ja administratiivsete dokumentide analüüsi ning autorite eksperdihinnanguid. Olemasoleva tõenduse põhjal ei saa soovitada rahvastikupõhise osteoporoosi sõeluuringu rakendamist Eestis lähiaastatel. Selle alternatiivina võib kaaluda võimalusepõhise skriiningu rakendamist FRAX-instrumendi abil. Eesti Arst 2009; 88(6):402−41

Ülevaade Maailma Terviseorganisatsiooni C-hepatiidi likvideerimise strateegia hindamisest

Artikkel põhineb 2022. aastal valminud tervisetehnoloogia hindamise raportil (C-hepatiidi likvideerimise strateegia hindamine, TTH52), milles on antud ülevaade selle kohta, milliseid tegevusi ja millistele sihtrühmadele peab Eestis WHO C-hepatiidi likvideerimise strateegia 2030. aasta eesmärkide saavutamiseks ellu viima. Tõenduspõhiselt on Eestis otstarbekas tegeleda eelkõige riskirühmadega. Prioriteediks on narkootikume süstivad inimesed, kes moodustuvad suure osa HCVga nakatunutest nii vanglates kui ka prostitutsiooni kaasatute ja meestega seksivate meeste seas. Riskirühmadeni tuleb jõuda nii nakkuse ennetamise, testimise kui ka kohese ravi ja toe pakkumisega. Raporti koostamise käigus hinnati ka nende tegevuste kulutõhusust ja eelarvemõju. Riskirühmadesse kuulub Eestis hinnanguliselt 4000 C-hepatiidi ravi vajavat inimest, kelle testimise ja HCV ravi maksumus oleks keskmiselt 20,4 miljonit eurot. Kõigi riskirühmadesse kuuluvate inimeste samaaegne testimine ja ravimine ei ole ressursipiirangutest tulenevalt võimalik, mistõttu on C-hepatiidi likvideerimine aastatepikkune protsess. Kõigi riskirühmade testimise ja ravimisega oleks võimalik ühiskonnas võita 10 485 kvaliteetset eluaastat ja saavutada C-hepatiidi likvideerimise strateegia eesmärkide täitmine aastaks 2030

Krooniliste haiguste ja hulgihaigestumise levimus Eestis: rahvastikupõhine läbilõikeuuring

Eesti Arst 2022; 101(4):24