Krooniline köha lapsel

Krooniline köha võib olla iseparaneva haiguse sümptomiks, aga ka tõsise haiguse väljendus. Kahjuks puudub laste kroonilise köha kohta konsensusdefinitsioon, kuid rahvusvaheliselt aktsepteerituim on igapäevane köha kestusega üle 4 nädala. Krooniline köha jaotatakse spetsiifiliseks, kui köhaga kaasnevad põhihaigusele viitavad sümptomid, ja mittespetsiifiliseks, kui esineb ainult isoleeritud kuiv köha. Enamikul mittespetsiifilise isoleeritud köhaga lastel ei esine astmat, vaid soodsa prognoosiga respiratoorne infektsioon. Mittespetsiifilise kroonilise köha puhul on soovitatav nn oota-vaata-kontrolli taktika. Postinfektsioosne köha paraneb ise. Väga oluline on köha provotseerivate tegurite nagu tubakasuitsu ja teiste ärritajate vältimine ning lastevanemate nõustamine. Eesti Arst 2009; 88(7−8):522−52

Bronhiaalastma kui väikeste hingamisteede haigus

Tänapäeval käsitletakse bronhiaalastmat kui põletikulist haigust, kusjuures põletikuline protsess lokaliseerub nii tsentraalsetes hingamisteedes kui ka väikestes bronhides ja kopsu parenhüümis. Viimastel aastatel tehtud uuringud näitavad, et põletik perifeersetes hingamisteedes on astma patogeneesi tähtsaimaks lüliks, põhjustades väikeste bronhide limaskesta kahjustust ja obstruktsiooni. Seetõttu tuleb astma varajane ravi suunata põletikureaktsiooni pärssimisele kogu hingamisteede ulatuses. Artiklis on tutvustatud lähemalt väikeste hingamisteede funktsionaalse uurimise võimalusi ja uusi ravistrateegiaid astma korral. Eesti Arst 2002; 81 (12): 804–81

Hingamistakistused II. Hingamistakistuse mõõtmine väikelastel

Paljudel hingamiskaebustega patsientidel esineb hingamisteede valendiku ahenemine, millega kaasneb voolutakistuse suurenemine. Forsseeritud hingamise voolu-mahu lingu abil on võimalik kaudselt hinnata hingamisteede takistuse muutusi, kuid seda uuringut saab nõuetekohaselt teha alles alates 6. või 7. eluaastast. Artiklis on kirjeldatud kaht meetodit, mis sobivad hingamisteede takistuse mõõtmiseks juba ka väikestel lastel ning mille kasutusele võtmisega paranevad märkimisväärselt just eelkooliealiste laste kopsuhaiguste diagnoosimise ja ravi efektiivsuse hindamise võimalused. Eesti Arst 2005; 84 (8): 563–56

Astma diagnoosimine ja ravi lastel: ülevaade PRACTALL konsensusaruandest

Enamikus tööstusriikides on astma las­te seas kõige levinum krooniline haigus, kuid vaatamata sellele on tõenduspõhi­seid andmeid selle haiguse kohta vähe. Viimasel kümnel aastal ei ole avaldatud ühtegi eranditult laste astmale keskendu­nud rahvusvahelist ravijuhendit. Seetõt­tu moodustasid Euroopa Allergoloogia ja Kliinilise Immunoloogia Akadeemia (EAACI) ning Ameerika Allergoloo­gia, Astma ja Immunoloogia Akadee­mia (AAAAI) eksperdirühma, kes töö­tas välja laste astma ravijuhendi, mida saaks kasutada nii Euroopa kui ka Põhja-Ameerika kliinilises praktikas. Kõne­aluses konsensusaruandes PRACTALL (PRACTicing ALLergology) antakse soovitusi farmakoloogiliseks raviks, al­lergeenide ja haigushoogude vältimiseks ning astmaalaseks teavitustööks. Eesti Arst 2 008; 87(10):748−75

Electoral Reform and the Centralisation of the New Zealand National Party

Political party organisations respond to the challenges of their environments. Different organisational structures have different capabilities and capacities and, therefore, some organisations are better suited to some environments. What happened to party organisations when New Zealand changed from a first-past-the-post to a mixed member proportional electoral system? Did all parties have the same capacities to meet the challenges raised by this new environment? This paper addresses these questions by examining the organisational responses of the New Zealand National Party to the introduction of the mixed member proportional electoral system after 1993. The National Party was constructed to operate in a first-past-the-post electoral system and it did so successfully, winning twelve of the nineteen elections it contested. In response to the challenges of the first-past-the-post environment, National decentralised both candidate selection and campaign structure. National's decentralised organisation proved to be a liability for National under the new mixed member proportional environment however. Mixed member proportional demanded the construction of a nationwide list and a coherent campaign for the nationwide party vote. With its existing organisational structure, National was unable to meet either of these demands and suffered the electoral repercussions of that failure. After four consecutive elections in which National lost vote share, the National Party centralised its organisation in 2003. This paper analyses the centralisation of the National Party's organisation and the reasons for it by examining the Party's efforts to reform candidate selection and management of campaigns. The two organisational structures which National used for selecting candidates and managing campaigns under mixed member proportional produced different results. The candidate pools for 1996, 1999 and 2002 failed to provide nationwide appeal and produced incentive for electorate candidates to ignore the party vote element. Further, the campaign structure for these three elections allowed electorate committees significant control and the ability to undermine the nationwide party vote campaign. In the 2005 election, however, candidate selection and campaign management showed significant changes. The candidate selection process provided incentives for electorate candidates to seek both electorate and party votes, although it arguably still failed to produce a nationally appealing party list. The management of the campaign was also significantly different. It demonstrated the benefit of central campaign control in a mixed member proportional electoral system. The 2003 centralisation gave National elites significant control and allowed National to almost double its 2002 result in the 2005 election. This thesis demonstrates that a mixed member proportional electoral system gave National strong incentives to centralise its party organisation

Astma ja teiste allergiahaiguste sõeluuring Eesti kooliõpilastel

Käesolevas uuringus hinnati astma ja teiste allergiliste haiguste levimust laste-allergoloogilise arstiabita linnade kooliõpilaste hulgas ning analüüsiti allergiahaigustesse haigestumist Eesti erinevates piirkondades. 2003. aasta 1. märtsist 8. maini toimunud uuringus osalesid Pärnu Ühisgümnaasiumi, Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi, Elva Gümnaasiumi ja Narva Vene Kesklinna Gümnaasiumi 5.–12. klassi õpilased. Sõel uuringu põhjal võib väita, et astmasse haigestumine on Eesti kooliõpilastel sagenenud (4,8%) ja allergiahaiguste levimus on paikkonniti erinev. 40%-l astmaga lastest diagnoositi haigus uuringu käigus esimest korda ning see viitab selgelt haiguse ala diagnoosi misele keskustest kaugemal elavatel kooliõpilastel

Tsüstiline fibroos 5aastasel poisil: haigusjuhu kirjeldus

Tsüstiline fibroos ehk mukovistsidoos (TF) on valge rassi hulgas esinev kõige sagedasem geneetiline haigus. Tegemist on autosoom-retsessiivse haigusega, mille tagajärjel tekib eksokriinnäärmete düsfunktsioon. Kliiniliselt võib haiguspilt olla väga erinev, kuid klassikalistel juhtudel esineb progresseeruv obstruktiivne kopsuhaigus, pankrease eksokriinne puudulikkus ja klooriioonide kontsentratsiooni suurenemine higis. Nina polüpoosi esineb 26–56%-l TF-haigetel. Kui lapsel leitakse ninapolüübid, on vajalik edasine uurimine tsüstilise fibroosi suhtes isegi siis, kui patsiendil muid kaebusi ei ole. Artiklis on kirjeldatud haigusjuhtu, kus diagnoositi tsüstiline fibroos 5 aasta vanusel polüüpidega poisslapsel. Eesti Arst 2007; 86 (5): 348–35

Anafülaksiajuhud TÜ Kliinikumi lastekliinikus aastatel 2005–2014

Uuringu eesmärk. Anafülaksia on raske, potentsiaalselt eluohtlik süsteemne ülitundlikkusreaktsioon, mis nõuab kiiret ja täpset diagnoosi ning viivitamatut ravi. Uuringu eesmärk oli analüüsida TÜ Kliinikumi lastekliinikus aastatel 2005–2014 diagnoositud anafülaksia haigusjuhte, leida sagedasemad anafülaksia põhjused ning hinnata viimase viie aasta muutuste dünaamikat võrreldes eelneva viie aastaga.Uuringu valim ja metoodika. Retrospektiivses uuringus analüüsiti 508 kuni 18aastase patsiendi RHK-10 diagnoosikoodidega T 78.0 (anafülaktiline šokk kahjulikust toidureaktsioonist), T78.1 (mujal klassifitseerimata muud kahjulikud toidureaktsioonid), T78.2 (täpsustamata anafülaktiline šokk), T78.3 (angioneurootiline turse) ja T63.4 (mürgise putuka hammustus või nõelamine) haigusjuhte. Haiguslugude ja ambulatoorsete kaartide läbitöötamisel moodustati uuringurühm 93 patsiendist, kes täitsid vähemalt kaht põhilist anafülaksia põhikriteeriumi: süsteemse ülitundlikkusreaktsiooni algus oli äge ning haigussümptomid esinesid vähemalt kahes elundisüsteemis (nahal ja/või limaskestadel ning hingamis- ja/või kardiovaskulaarses süsteemis).Tulemused. Anafülaksiat esines oluliselt sagedamini poistel (poisid/tüdrukud = 2,9; p < 0,0001). Sagedamini tekkis anafülaksiat toiduainete (58%) ja mesilase või herilase nõelamise suhtes (26%). Toiduallergeenidest põhjustatud anafülaksiat oli oluliselt enam alla 6aastastel lastel (30 lapsel 42-st ehk 71%-l) võrreldes 6–12 a vanustega (8 lapsel 19-st ehk 42%-l) ja üle 12aastastega (14 lapsel 30-st ehk 47%-l) (p < 0,04). Kolmandikul lastest põhjustasid toiduanafülaksiat kala ja kalatooted ning 28%-l pähklid. Toidust põhjustatud anafülaksiaga laste hulgas oli dermatiiti 28 lapsel 54-st (51,9%) ja muul põhjusel tekkinud anafülaksiaga laste hulgas ühel lapsel 39-st (2,6%) (šansside suhe (OR) 41; 95% usaldusvahemik (uv) 5,2–320, p < 0,0001). Ägeda reaktsiooni ravis ordineeriti intramuskulaarset adrenaliini ainult viiendikule patsientidest. Kuigi anafülaksiajuhud on viimasel viiel aastal kahekordistunud (30 vs. 63), ei ole eeltäidetud süstlas (pen-süstlis) adrenaliini väljakirjutamine suurenenud (18 last 30-st (60%) vs. 38 last 63-st (60%), p = 1,0).Järeldused. Anafülaksiaga patsientide arv on viimasel viiel aastal kahekordistunud. Sagedamini esineb anafülaksiat poistel ja levinuim vallandav tegur on toit. Toidust tingitud anafülaksiast on eelkõige ohustatud atoopilise dermatiidiga lapsed. Nii nagu paljudes riikides on adrenaliin kui anafülaksia esmavalikuravim alakasutatud ka meil. Oluline on nii meditsiinipersonali kui ka patsientide ja lapsevanemate anafülaksiaalane koolitus.Eesti Arst 2016; 95(6):373–38

Tsüstiline fibroos – Eesti patsientide kliinilised andmed 2011. aastal

Uuringu eesmärk. Tsüstiline fibroos (TF) on kõige sagedasem eluiga lühendavatest autosoom-retsessiivsetest pärilikest haigustest valgel rassil. Uurimuse eesmärgiks oli analüüsida Eesti TFi-patsientide kliinilisi andmeid 31.12.2011. aasta seisuga ning võrrelda neid varasemate Eesti ja Euroopa andmetega. Uuritavad ja metoodika. Retrospektiivne uuring hõlmas lapseeas diagnoositud ja elus oleva 46 TFi-patsiendi andmeid. Kliinilised andmed olid olemas 40 patsiendi kohta, kes olid arsti jälgimisel 2011. aastal. Tulemused. Võrreldes 1993. aastaga oli patsientide keskmine vanus suurenenud ligi kaks korda (8,16 vs. 15,9 aastat). Mediaanvanus diagnoosimisel oli 1,5 aastat, mis on suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Viiendikul patsientidest vastas toitumus rahvusvaheliselt soovitatavale. Kopsufunktsioon oli oluliselt halvem alatoitunud taiskasvanutel (p P. aeruginosa kolonisatsiooniga patsientidel (p = 0,005). P. aeruginosa kolonisatsiooniga patsientidel oli väiksem KMI (p Järeldused. Tänu uute nüüdisaegsete ravimite kasutamisele, ravi regulaarsusele ning erialaarstide ja mitmete spetsialistide meeskonnatööle on viimase 10 aastaga Eesti TFipatsientide keskmine vanus suurenenud, suremus kahanenud ning elulemus paranenud. Endiselt püsib kõrge patsientide mediaanvanus haiguse esmasel diagnoosimisel. Eesti Arst 2013; 92(4):186–19

Association analysis of class II cytokine and receptor genes in vitiligo patients

The loss of melanocytes in vitiligo is mainly attributed to defective autoimmune mechanisms and lately autoinflammatory mediators have become more emphasized. Among these, a number of class II cytokines and their receptors have displayed altered expression patterns in vitiligo. Thus, we selected 30 SNPs from the regions of respective genes to be genotyped in Estonian case-control sample (109 and 328 individuals, respectively). For more precise analyses, patients were divided into subgroups based on vitiligo progression activity, age of onset, sex, occurrence of vitiligo among relatives, extent of depigmented areas, appearance of Köbner’s phenomenon, existence of halo nevi, occurrence of spontaneous repigmentation, and amount of thyroid peroxidase antibodies. No associations appeared in whole vitiligo group. In subgroups, several allelic and haplotype associations were found. The strongest involved SNPs rs12301088 (near IL26 gene), that was associated with familial vitiligo and existence of halo nevi, and rs2257167 (IFNAR1 gene), that was associated with female vitiligo. Additionally, haplotypes consisting of rs12301088 and rs12321603 alleles (IL26–IL22 genes), that were associated with familial vitiligo and existence of halo nevi. In conclusion, several genetic associations with vitiligo subphenotypes were revealed and functional explanations to these remain to be determined in respective studies