How can artificial intelligence be risky?

Käesolevas töös uurin ma tehisintellektiga (TI) seotud riske – kuidas saaks TI viia selleni, et me kaotame midagi, mida me väärtustame? Ma rõhutan, et TI defineerimisel ei tohi me olla liiga inimkesksed ega nõuda üldise intelligentsuse olemasolu. Ka inimesest väga erinevad ja väga kitsad tehissüsteemid võivad olla piisavalt võimsad, et kujutada endast ohtu. Mitmed ohud tulenevad TI töö ettekavatsemata tagajärgedest, ent mitmed aktuaalsed ohud tulenevad TI kui tööriista kasutamisest mänguteoreetilistes null või negatiivse summaga mängudes. Ma rõhutan, et tehisintellekti ei tuleks käsitleda abstraktse tulevikunähtusena, vaid juba praegu eksisteerivana ja analüüsi vajavana. Inimeste väärtused ja eesmärgid on tihti omavahel konfliktis, ning see fakt vajab mingit lahendust, sest tehnoloogia areng kiireneb, võimaldades saavutada järjest kergemini erinevaid eesmärke, ent meie võime muutustega kohaneda ei jõua sellega sammu pidada. Ühe võimaliku osalise lahendusena konfliktide olemasolule võib TI pakkuda meile võimalust taashinnata meie instrumentaalseid eesmärke ja väärtusi – on võimalik, et see, mida me seni soovisime saavutada, pole enam relevantne.In this thesis, I research risks associated with artificial intelligence (AI) – how could AI lead to us losing something we value? I stress that when defining AI, we cannot be too human-centric or require the existence of general intelligence. Narrow AI systems that are very different from humans can be powerful enough to pose risks. Many risks originate from unintended consequences, yet many actual risks come from using AI as a tool in zero or negative sum games, to use concepts of game theory. I stress that AI should not be treated so much as an abstract phenomena of the future, but as an already existing phenomena that requires analysis. The values and goals of humans are often in conflict and this requires a solution, since the progress of technology is accelerating, enabling more different goals to be achieved, and we are often unable to keep up with this pace. AI can provide a partial solution to the existence of instrumental conflicts by enabling us to reconsider them – it is possible that what we have desired so far is no longer relevant.https://www.ester.ee/record=b5239728*es

Põllumajandustehnika II, Karjandustehnika : õpik kõrgkoolidele

Põllumees, kes põllutööajakirja ei loe, sarnaneb niitjaga, kes niidab, aga oma vikatit ei terita. Sarnaneb õpilasega, kes õpib õpikuta.“ Nii võtab põllumehe harimise kokku Eesti põllumajandusteadlane, põllutöömasinate professor Aimu Reintam (1931-2014) oma raamatus „Ülevaade põllunduse mehhaniseerimise arenguloost Eestis (kiviajast aastani 1940)“. A. Reintami vaimule ja teadmistele tugineb ka kõrgkooliõpik „Põllumajandustehnika I. Põllundusmasinad“, mis ilmus 2015. aastal. Autoriks Eesti Maaülikooli põllundustehnika professor Jüri Olt. „Karjandustehnika“ on selle õpiku II osa. Eesti põllumees on alati püüelnud hariduse poole. Võimalusel on ta käinud koolis, aga alati harinud ennast ka kirjasõna abil. Ärksamad põllumehed ei ole hoidnud häid teadmisi endale, vaid kirjutanud käsiraamatuid, artikleid, õpetusi ajakirjades, kalendrisabades – kõikjal, kus võimalik tutvustada välismaist ning oma maa ja isiklikku kogemust. Kõrgharidusega põllumehi koolitab täna Eesti Maaülikool. Algsest Eesti Põllumajanduse Akadeemiast väljus põllumajanduse mehhaniseerimise esimene lend 1955. aastal – 48 insener-mehaanikut, nende hulgas Aimu Reintam. Eelmine eestikeelne õpik „Farmide mehhaniseerimine“ ilmus teise, ümbertöötatud trükina 1987. Sellest sai tollaste põllumajandusettevõtete ehk majandite, nagu neid tollal nimetati, farmiinseneride lauaraamat, sest muid on-line-vahendeid tollal polnud. Õpiku koostaja professor Vambola Veinla oli laialt tuntud õpetaja ja nõustaja ning usin kirjamees. Tema esimene õpperaamat „Loomafarmi sisetranspordi mehhaniseerimine“ ilmus 1964. a. Inimeste heaolu tõusuga on olukord loomakasvatuses muutunud. Toodangumahtudest ettepoole on kerkinud probleemid: loomade heaolu, nõuded toidule, nõuded keskkonnale, inimtööjõu defitsiit. Võimalikud lahendused on: täppispidamine, elektroonika, infotehnoloogia, robotid, digi-, … Õpik on abiks nendele, kes tahavad õppida, aga vajalik ka nendele, kes õppekavas oleva kohustusliku aine vähemalt positiivsele hindele peavad läbima. Üliõpilaste hulgas on enamuses need, kes varasemalt teemaga pole üldse kokku puutunud. Vähem on aga neid, kes on varem õppinud põllundus- ja loomakasvatusaineid. Harva aga selliseid, kellel endal või vanematel on tegutsev loomafarm ning seetõttu huvi asja vastu. Lepingu kohaselt on õpiku vorm elektrooniline. Arvestades eelkirjeldatud õpilaskonda, on õpiku sõnastatud osa võimalikult kokku surutud. Esitatud on põhilised tõekspidamised ja tehnoloogiad. Kuigi ka need muutuvad pidevalt, siis mitte sellise tempoga kui tehnika, s.t masinad ja seadmed. Põhjalikemate teadmiste saamiseks tuleb õppijal märksõnade abil siseneda mõnda elektroonilisse andmebaasi. Sealt ammutatud teadmisi hetkel aktuaalse tehnika kohta täpsustatakse kontaktõppe seminarides ja laboratoorsetel töödel. Esitatud on peamiselt tehnoloogilist laadi ja elementaarsed arvutused. Enesekontrolliks ja seminarideks valmistumiseks on esitatud kontrollküsimusi ja antud ülesandeid. Õpikus käsitletakse põgusalt ka loomakasvatuse küsimusi, sest need teadmised on aluseks tehnika kujundamisel ja kasutamisel. Õpiku lõpus on allikate nimistu, milles on autorite poolt kasutatud materjalide kirjed: raamatud, teadusartiklid, aruanded, ajalehtede-ajakirjade artiklid, õppepäevade esitlused. Nende hulgas on võõrkeelseid allikaid nii ida kui lääne poolt. Kui ka nende keel pole lugejale omane, siis graafiline osa on kindlasti toeks. Lähinaabrite (Läti, Leedu) teadmine on meile kõige ühesemalt vastuvõetav, tipptegijate (Holland, Saksamaa) oma alati uudistamiseks. Idanaabrite (Venemaa, Ukraina, Valgevene) õpikud ja uurimused eristuvad jätkuvalt sooviga süstematiseerida, modelleerida ja arvutada. Autorid on õpikusse pannud oma teadmised ja kogemused, mis saadud õppejõuna, projekteerijana, nõustajana. Suures osas on materjal originaalne, sealhulgas (täna aktuaalne) autorite varasematest õpikutest. Jaotiste pealkirjade järel on autorite nimed, kelle panus sellesse ossa oli peamine. Läti kolleegi Juris Priekulise materjale tema varasematest õpikutest ja värskeid teadmisi Hannoveri Euro Tier’idelt on kasutatud kõikides osades. Viited allikatele on tekstis ainult vajadusel. Kõrgkooliõpik „Karjandustehnika“ on koostatud eelkõige bakalaureuseõppele, arvestades õppekavade ainete õpiväljundeid ning mahte. Kui õpikut kasutab magistri- või doktoriastme üliõpilane, on vajalikud allikate nimistus loetletud doktori- ja magistriväitekirjad ning teadusartiklid. Tegevpõllumehed harivad ennast ise, väga harva on nendest keegi ülikoolis sessioonõppes. Eesti põllumees on oma teadmistega maailmas tipus. Selleks on nad väga aktiivsed messidel, õppepäevadel, foorumites, õppereisidel, Internetis. Tänapäeva tippteadmisi saab küsida oskaja ka tehnika müügi- ja teenindusfirmadelt. Mitmed tippfirmad on Eestis esindatud. Õpikus on autorid püüdnud vältida otseselt konkreetse firmaga sidumist. Õppija ülesandeks jääb võimalike konkureerivate lahenduste leidmine ja võrdlusanalüüs õppe kontakttunnis. Käsikirja retsenseerisid filosoofiadoktor Allan Kaasik, Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi dotsent ja toiduteaduse doktor Väino Poikalainen, Teadus ja Tegu OÜ juhatuse liige. Magistriastme üliõpilase pilguga töötas käsikirja läbi tehnikateaduse bakalaureus Toomas Otsatalo, Maaülikooli tootmistehnika 2. õppeaasta magistrant õppeaine „Farmiseadmete teooria“ raames. Suur tänu neile väga arvukate, põhjalike, sisuliste ja asjatundlike kommentaaride eest! Õpiku käsikirja testisid ja aitasid oma tähelepanekutega parendada Maaülikooli tootmistehnika, maaehituse ja loomakasvatuse erialade üliõpilased 2020/2021. õppeaasta koroonaolukorrast tingitud sunnitud distantsõppel olles. Õpiku ilmumist toetas rahaliselt Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium läbi riikliku programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud“. Arvo LeolaÕpiku väljaandmist toetasid Haridus- ja Teadusministeerium ning Sihtasutus Archimedes.Õpiku trükkimist toetas Energia- ja geotehnika doktorikool III, finantseerib Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond (Eesti Maaülikooli ASTRA projekt Väärtusahelapõhine biomajandus)