Primaarne aldosteronism ehk Conni sündroom. Haigusjuhu kirjeldusja kirjanduse ülevaade

Primaarne hüperaldosteronism on seisund, mille korral neerupealistes toodetakse liigselt aldosterooni ning mis avaldub klassikaliselt kõrgenenud vererõhu ja hüpokaleemiana, kuid samas ei pruugi elektrolüütide nihkeid alati esineda. Kuna hüperaldosteronism on seotud kardiovaskulaarsete tüsistustega, on oluline haigus varakult ära tunda ning seda parimal viisil ravida. Artiklis on haigusjuhu näitel juttu neerupealise adenoomiga patsiendist ning aldosteroomi diagnostika- ja ravivõimalustest.Eesti Arst 2016; 95(4):250–25

Diabeedi klassifikatsioon, diagnoosimine ja kompensatsiooni kriteeriumid

Praegu rahvusvaheliselt kehtiv etiopatogeneesil põhinev diabeedi klassifikatsioon ja diagnoosimise kriteeriumid võeti vastu 1997. aastal. Eristatakse 4 diabeeditüüpi: 1. tüüp, 2. tüüp, spetsiifilised tüübid ja gestatsioonidiabeet. Diabeedi diagnoosimiseks soovitatakse määrata plasma glükoosiväärtus enne söömist (nn tühja kõhu glükoosi väärtus on normaalselt Eesti Arst 2006; 85 (6): 362–36

Türeotoksilise kriisi haruldane avaldus – bulbaarparalüüs

Türeotoksiline kriis ehk nn türeoidne torm (ingl thyroid storm) on türeotoksikoosi harva esinev äärmuslik avaldus. Diagnoosimata või ravimata jätmisel lõpeb see peaaegu alati fataalselt. Enamik nn türeoidse tormi juhtumeid esineb Gravesi tõvega haigetel, kellel käivitab kriisi mõni vallandav tegur. Kriisi võivad põhjustada ka teised türeotoksikoosi seisundid ning mõned iatrogeensed põhjused. Türeotoksilise kriisi harva esinevaks avalduseks on türeotoksiline müopaatia ja polüneuropaatia. Artiklis on esitatud türeotoksilise kriisi haigusjuhtum, millega kaasnes bulbaarparalüüs, mis taandus pärast antitüreoidse ravi rakendamist

Äsja diagnoositud 1. tüüpi diabeeti põdevatel täiskasvanutel ja lastel on IgA-tüüpi enteroviirustevastaste antikehade hulk suurenenud

Eesti Arst 2023; 102(4):23

Mitmepalgeline feokromotsütoom: raske südamepuudulikkusega avaldunud haigusjuhu kirjeldus ja kirjanduse ülevaade

Feokromotütoomi harvade kliiniliste avaldumisvormide hulka kuuluvad kardiomüopaatia, äge südamelihaseinfarkt, äge südamepuudulikkus ja kardiogeenne šokk. Kirjeldatud on 37aastase naispatsienti haigusjuhtu. Patsiendi varasemas anamneesis oli teada 1. tüüpi neurofibromatoos ja kriisidega kulgev hüpertensioon. Patsient haigestus ägedalt hingamispuudulikkuse sümptomitega ja hospitaliseeriti kopsupõletiku kahtluse tõttu Tartu Ülikooli Kliinikumi intensiivravi osakonda. Ravi käigus ilmnes, et juhtivaks sündroomiks oli ebaselge põhjusega südamepuudulikkus ja kardiogeenne šokk. Peale eluohtliku seisundi lahenemist hakkasid patsiendil korduma hüpertensiivsed kriisid. Endokrinoloogia osakonnas diagnoositi patsiendil kompuutertomograafilise leiu, jood-123-metajodobensüülguanidiini stsintigraafia ning uriini suurenenud metanefriini ja normetanefriini sisalduse alusel 4,5 cm läbimõõduga feokromotütoom paremas neerupealises. Pärast operatsioonieelset ettevalmistust α-adrenoblokaatori doksasosiiniga eemaldati patsiendil kirurgiliselt feokromotsütoom. Operatsioon kulges tüsistusteta ning praegu on patsient kliiniliselt ja hormonaalselt tervenenud. Ebaselge kardiomüopaatia, südamepuudulikkuse ja südamelihaseinfarkti pildiga kulgevate haigusseisundite korral tuleb alati muu hulgas mõelda ka feokromotsütoomi võimalusele. Eesti Arst 2012; 91(10):556–56

Rationale, design, and baseline characteristics in Evaluation of LIXisenatide in Acute Coronary Syndrome, a long-term cardiovascular end point trial of lixisenatide versus placebo

BACKGROUND: Cardiovascular (CV) disease is the leading cause of morbidity and mortality in patients with type 2 diabetes mellitus (T2DM). Furthermore, patients with T2DM and acute coronary syndrome (ACS) have a particularly high risk of CV events. The glucagon-like peptide 1 receptor agonist, lixisenatide, improves glycemia, but its effects on CV events have not been thoroughly evaluated. METHODS: ELIXA (www.clinicaltrials.gov no. NCT01147250) is a randomized, double-blind, placebo-controlled, parallel-group, multicenter study of lixisenatide in patients with T2DM and a recent ACS event. The primary aim is to evaluate the effects of lixisenatide on CV morbidity and mortality in a population at high CV risk. The primary efficacy end point is a composite of time to CV death, nonfatal myocardial infarction, nonfatal stroke, or hospitalization for unstable angina. Data are systematically collected for safety outcomes, including hypoglycemia, pancreatitis, and malignancy. RESULTS: Enrollment began in July 2010 and ended in August 2013; 6,068 patients from 49 countries were randomized. Of these, 69% are men and 75% are white; at baseline, the mean ± SD age was 60.3 ± 9.7 years, body mass index was 30.2 ± 5.7 kg/m(2), and duration of T2DM was 9.3 ± 8.2 years. The qualifying ACS was a myocardial infarction in 83% and unstable angina in 17%. The study will continue until the positive adjudication of the protocol-specified number of primary CV events. CONCLUSION: ELIXA will be the first trial to report the safety and efficacy of a glucagon-like peptide 1 receptor agonist in people with T2DM and high CV event risk