Mahepõllumajanduse alused

TäistekstMahe- ehk ökoloogiline põllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel ja kohalikel taastuvatel varudel. MAHEPÕLLUMAJANDUSE PÕHIMÕTE ON TOIMIDA KOOS LOODUSEGA, MITTE TEMA ARVEL. Eduka maheviljeluse eelduseks on arusaam, et toidu tootmine on pigem ökoloogiline kui tehnoloogiline protsess. Põllumajandus erineb juba oma olemuselt teistest tootmisharudest, olles otseselt ökosüsteemi osa. Tavapõllumajanduses püütakse agroökosüsteeme võimalikult lihtsaks muuta. Rohkem kui viiekümne aasta jooksul on enamikus Euroopa riikides nii põllumajanduspoliitika, -hariduse kui ka nõustamise kaudu talunikele sisendatud, et tuleb tootmist intensiivistada ja võimalikult kitsalt spetsialiseeruda. Teisisõnu, talunikke on tootlikkuse huvides ärgitatud vähendama oma karja ja kultuuride mitmekesisust ning laiendama intensiivtehnoloogiate kasutuselevõttu. Mahepõllumajanduses lähtutakse aga ökoloogilisest printsiibist, et mida keerukam ja mitmekesisem on agroökosüsteem, seda stabiilsem ta on. Näiteks tekitab haiguste või kahjurite rünnak monokultuuri puhul alati suuremat kahju. Seetõttu kasvatatakse paljusid eri kultuure, säilitatakse looduslikke alasid ja soodustatakse mitmekesise elustikuga servaalade teket. Teades, et paljud agroökosüsteemides toimivad protsessid on tootmisele kasulikud, püütakse neid võimalikult efektiivselt ära kasutada, mitte aga ignoreerida või alla suruda. Et mahetootmises on sünteetilised pestitsiidid ja mineraalväetised välistatud, siis peab mahetootja loodust rohkem tundma kui tavatootja ning oma tegevuse palju põhjalikumalt läbi mõtlema. Tuleb leida kohalikesse oludesse sobiv külvikord, sobivad liblikõielised, vahekultuurid, harimistööde aeg, sõnniku säilitamise viis, selle põllule andmise aeg jne. Mahepõllumajandus ei tähenda pöördumist minevikku. See on traditsiooniliste põllumajandusmeetodite ning uusima teadusliku ja tehnoloogilise teabe kombinatsioo