Siseveekogud : õpik kõrgkoolidele

Inimeste kõige tavalisemad seosed siseveekogudega on matkamine, kalapüük, suplemine, janu kustutamine ja taimede kastmine. Et veekogude ääres viibimine mõjub paljudele rahustavalt, on jõgedel-järvedel miljonivaadete kaudu kindel koht ka kinnisvaraäris. Veekogudeta ei saa läbi sportlased (purjetajad, sõudjad ja motohuvilised). Leidub selliseidki indiviide, keda meelitavad mittesöödavad või koguni palja silmaga nähtamatud vee-elanikud. Eesti on väike madal maa, millel on pikk mererand, aga kus leidub ka palju siseveekogusid. Eriline on kahe suure järve – Peipsi ja Võrtsjärve – asumine lähestikku. Seisuvete pindala osakaalu järgi kogu riigi pindalast on Eesti Euroopas pärast Soomet ja Rootsit koos Norraga kolmandal-neljandal kohal. Eesti ja tema ümbrus on puhta veega seni niisiis hästi varustatud, kuid see rikkus ühtlasi kohustab veekogusid heaperemehelikult ja jätkusuutlikult majandama. Ka Eestis on muresid nii veevarude, veekogude kui nende seisundiga. Sisevete uurimine on Eestis kestnud juba üle 100 aasta. Seda on süstemaatiliselt korraldanud nii Looduseuurijate Selts, Tartu Riiklik Ülikool, Teaduste Akadeemia kui Maaülikool. Suurte järvede kõrval pole unustatud väikesi järvi ega vooluveekogusid. Uurida vee ja veekogude omadusi, arendada ja kasvatada nende spetsialiste ongi mõistlik seal, kus on, mida tundma õppida. Üha enam leitakse seoseid looduslike ja inimtekkeliste mõjurite ning ökosüsteemide vastuste vahel. Ühtlasi ühendatakse neid seoseid sotsiaalmajanduslike küsimuste ja looduskaitsega. Eesti siseveekogude kohta on peale arvukate ja enamasti võõrkeelsete teadusartiklite ilmunud ka eestikeelseid raamatuid. Siin neist väike loetelu: väikejärved (Eesti järved, 1968; Mäemets, 1977; Laarmaa jt 2019); Võrtsjärv (1973, 2003); Peipsi (1999, 2008), vooluveed (Järvekülg jt 2001; Timm jt 2019). Kalaraamatuid esindavad Mikelsaar (1984) ning Hunt (2019), veetaimi „Eesti taimede määraja“ (2010). Silmaga nähtavate veeselgrootute ülevaate pakub Timm (2015). Ülevaatlikku eestikeelset õpikut siseveekogude ning nende talitlemise kohta seni polnud. Eesti ülikoolides on kõigil kolmel õppetasandil (bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõpe) õppekavasid, kus vajatakse teadmisi siseveekogudest. Võõrkeelseid eeskujusid leidub päris mitu, kuid need käsitlevad enamasti kas ainult hüdrobioloogiat või limnoloogiat. Esimene on elustiku-, teine keskkonna-alase suunitlusega. Uus õpik sisaldab mõlemaid ning sobib loodetavasti paljudele loodusteaduslikele ja looduskaitselistele kursustele, eriti bakalaureusetasemel. Õpik koosneb kolmest suurest alajaotusest: (1) siseveekogude füüsikalis-keemiline iseloomustus, levik ja teke; (2) elupaigad veekogudes, olulised elustikurühmad ning nendevahelised suhted; (3) siseveekogude majandamine, kaitse ja tervendamine. Peamiselt vaadeldakse Eesti siseveekogusid, aga seda kogu maailma taustal. Koostajad loodavad, et raamat annab lugejatele nii vastuseid küsimustele kui ka süvendab huvi sisevete kui kaunite, põnevate ning inimestele eluliselt oluliste loodusobjektide suhtes.Õpik on valminud riikliku programmi „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine (2008–2012)“ raames ning Eesti Maaülikooli ja Sihtasutuse Archimedes osalisel toel

Väheväärtusliku peenkala väärindamine : lõpparuanne

Käesolevas projektis uuriti võimalusi väärindada Võrtsjärve kaaspüügil tekkivat peenkala, tootes sellest alternatiivseid toidusaadusi; fraktsioon, mis selleks otstarbeks ei sobinud, väärindati edasi kompostiks, vedelväetiseks (hüdrolüsaadiks) ning biogaasiks. Kuna töötlemise käigus tekib omakorda palju kalajääke on ka neid vaja keskkonnasõbralikult käidelda. Seega käesoleva projekti raames läbi proovitud tegevused (komposti või biogaasi tootmine kalast) täiendavad üksteist ja loovad kompaktse terviku. Kala alternatiivse kasutamise võimalusi piirab kala saadavus ja kogus, asukoht ja veologistika, kala säilitamistingimused, aga ka kala suurus. Toiduks (kalakaste, erinevad kulinaariatooted) oli võimalik kasutada kala tingimustel, et see on värske. Samuti saab peenkalast valmistada loomatoitu. Kalast on võimalik toota biogaasi. Esialgsed tulemused näitavad, et võrreldes tavapärase Eestis kasutatava biogaasitoormega (läga, sõnnik, reoveesete), tekkis biogaasi/biometaani kuni poole rohkem. Tehnoloogia rakendamist piirab logistika ja vajadus kala biogaasijaamani toimetada väga kiiresti tema riknevuse pärast. Vaja läheb hügieniseerimisseadmeid, sest kala tuleb käidelda kui 3 kategooria loomseid kõrvalsaadusi. See, kas mitme substraadi kooskääritamine annab majanduslikku efekti või kas kala kääritamine kuidagi kääritamist ka piirama hakkab, tuleb uurida edaspidi. Kala on võimalik kompostida. Kompostimisviisidest oli hästi rakendatav aunkompostimine, mis on tehniliselt hõlpsasti korraldatav, kuid mida ei saa teha igaüks ja igas kohas. Tegu on jäätmekäitlustehnoloogiaga ning seda saab teha vaid selleks ette nähtud käitluspaigas. Haisu tõrjeks tuleb kasutada õhubiofiltrit ning erinevates fraktsioonides materjale, mida kompostimisel kokku segada. Väikesed reaktorid end ei õigustanud, kuid suuremaid täiskompleksseid seadmeid tasuks proovida. Seda eelkõige silmas pidades rakendada kompostimist hästikontrollitavates ning ilmastiku eest kaitstud oludes otse kala maale toomise paikades. Seda kontseptsiooni on vaja edaspidi kontrollida. Kalast valmistatud kompost on väärtuslik, sobib taimekasvuks ning võrreldes paljude teiste kompostidega, sisaldab taimedele hästi kättesaadavat fosforit. Kaluril puuduv oskusteave ja seadusandlus piirab täna Võrtsjärve puhul peenkala kaldale toomist ja maaletoomise paigas käitlemist. Püük on kaluri põhitöö, mistõttu peenkala käitlemine maismaal ei tohi olla liialt keeruline. Tsentraliseeritud lahendustest võiks kõne alla tulla järgnev: - Kala kokku kogumine ja biogaasijaama viimine. Oskusteave ja tehnoloogia seda kääritada on juba olemas. Fosfor jääb käärimisjääki ja see omakorda viiakse tagasi põllule. Biogaasijaamasid ei ole paraku kuigi palju, nad on püügipaigast sageli kaugel ning igaühes neist ei pruugi olla seadmeid kala hügieniseerimiseks; 3 - Kala kokku kogumine ja üle andmine kompostimisfirmale. Oskusteave ja tehnoloogia kala kompostida on eeldatavasti olemas, kuid lisada tuleb eelkäitlusseadmed (purusti) ja õhubiofilter. Ehkki kompostimispaiku ei ole Eestis veel palju, näitavad arengud jäätmekäitluses vajadust välja ehitada kohalikke kompostimisplatse. Fosfor jääb komposti ja kasutatakse põllumajanduses; - Kala kompostimine maale toomise paigas kinnises täisautomaatses kompostireaktoris. Fosfor jääb komposti ning jääb kohapeal kasutamiseks.Projektis osalesid lisaks: Riina Soidla, Kristine Tiirats, Helena Anderson, Rihard Reissaar, Peeter Lääniste, Toomas Tõrra, Ave Kikas, Paul Teesalu, Fabio Ercoli, Kaja Orupõl