Alzheimeri tõve ravi memantiiniga Eestis: farmakoökonoomiline hindamine

Alzheimeri tõbi (AT) on neurodegeneratiivne haigus, mille süvenedes nõrgenevad progresseeruvalt patsientide kognitiivsed ja funktsionaalsed võimed ning kasvab hooldus sõltuvus. Eestis on AT raviks registreeritud 4 ravimit: memantiin, donepesiil, galantamiin, rivastigmiin. Töös on analüüsitud nimetatud nelja ravimi tegelikku kasutamist, AT-patsientidega seotud tervishoiukulutusi Eestis 2004. aastal ning prognoositud muutusi Eesti Haigekassa (EHK) tervishoiukulutustes AT-patsientidele juhul, kui memantiin arvatakse 75% soodustusmääraga ravimite nimekirja. Analüüsil kasutati EHK retseptide, raviarvete ja ajutise töövõimetuse hüvitiste andmebaasi. Selgus, et memantiini kasutamine vähendab märkimisväärselt kulusid ja lükkab edasi aega, kui patsient vajab pidevat hooldust ning järelevalvet. Eesti Arst 2007; 86 (2): 94–9

Peptilise haavandi verejooks: patsiendid, ravi ja selle tulemused TÜ Kliinikumi kirurgiakliinikus 2003–2012

Eesmärk. Töö eesmärgiks oli analüüsida ja iseloomustada peptilise haavandi verejooksuga (PHV) patsiente ning nende ravi ja selle tulemusi kui ravikvaliteedi näitajaid TÜ Kliinikumi kirurgiakliinikus viimase 10 aasta jooksul. Metoodika. Analüüsiti 953 PHVga patsiendi andmeid, kes olid hospitaliseeritud aastatel 2003–2012 TÜ Kliinikumi kirurgiakliinikusse PHV diagnoosiga. Andmed retrospektiivseks analüüsiks saadi elektroonilisest andmebaasist, haiguslugudest, endoskoopilise uuringu, operatsiooni- ja lahanguprotokollidest. Hospitaliseerimise aja järgi jaotati uuritavad kahte üksteisele järgnevasse 5 aasta pikkusesse ajaperioodi: I periood 2003–2007 (493 patsienti) ja II periood 2008–2012 (460 patsienti). Nende perioodide andmeid võrreldi omavahel, et selgitada võimalikke muutusi PHVga haigete struktuuris, raviviisides ja -tulemustes. Tulemused. Oluliselt suurenes hospitaliseeritute hulgas aastatega nende arv, kes olid enne haigestumist kasutanud verejooksu soodustavaid ravimeid, samuti kasvas gigantsest (diameetriga ≥ 2 cm) haavandist lähtunud PHV osakaal ja sagenesid jätkuva verejooksuga juhud. Endoskoopilise uuringu ajal sedastatud jätkuva verejooksu korral rakendati endoskoopilist ravi vastavalt 93%-l juhtudest nii I kui ka II perioodil ning hiljutise verejooksu tunnuste korral vastavalt 83%-l ja 82%-l juhtudest. Kirurgilist ravi verejooksu peatamiseks rakendati eri perioodidel vastavalt 6,5%-l (32/493) ja 7,6%-l (35/460) (p = 0,45) juhtudest, seejuures valdavalt gigantsest haavandist lähtunud PHV tõttu. Operatiivse ravi järgne suremus I ja II perioodil oli vastavalt 3,1% (1/32) ja 8,6% (3/35) (p = 0,61). 10 aasta jooksul suri 953 patsiendist kokku 14 (1,5%): I perioodil 6 (1,2%) ja II perioodil 8 (1,7%) (p = 0,59). Järeldused.Hoolimata komplitseeritud PHV-juhtude sagenemisest pole suurenenud kirurgilise ravi vajadus verejooksu peatamiseks ega operatsioonijärgne suremus. Üldine suremus jääb 10 aasta vältel 1,5% piiridesse. Seda tulemust võib pidada rahvusvahelisel tasemel aktsepteeritavaks. Eesti Arst 2013; 92(9):498–50

Kehavälise lööklainega kivipurustuse (ESWL) ravitulemused Tartu Ülikooli Kliinikumis aastatel 2013–2017

Taust ja eesmärk. Urolitiaas ehk neerukivitõbi (kusekivitõbi) on üks sagedasemaid urogenitaaltrakti haigusseisundeid. Neerukivid võivad olla asümptomaatilised, kuid enamasti avalduvad nad ägeda neerukoolikuna ning võivad soodustada infektsioonide ja kroonilise neerukahjustuse teket. Kehaväline kivipurustus lööklainega (extracorporeal shock wave lithotripsy, ESWL) on väheinvasiivne ambulatoorne ravimeetod väiksemate kivide purustamiseks neerudes ja ureetrites. ESWLil on väga harva raskemaid tüsistusi ja seda protseduuri võib vajaduse korral teha samale kivile korduvalt. Uuringu eesmärk oli analüüsida kivi purunemise tõenäosust ehk ESWLi tulemuslikkust ja seda mõjutavaid tegureid ning operatiivse ravi vajaduse ning raskete tüsistuste sagedust TÜ Kliinikumis. Metoodika. Retrospektiivne uuring hõlmas ajavahemikul jaanuarist 2013 kuni aprillini 2018 TÜ Kliinikumi päevastatsionaaris tehtud 785 ESWLi andmeid ning protseduurieelseid ja -järgseid radioloogilisi uuringuid. ESWLi efektiivsust mõõdeti purunenud kivide osakaalu alusel. Kivi peeti purunenuks, kui ESWLi järel jääkfragmente ei leitud või oli nende suurus ≤ 4 mm. Tulemused. Esimese ESWLi-protseduuriga purunes 57% (95% usaldusvahemik (uv) 53,3– 61,2%) ja koos korduvate protseduuridega 71% (95% uv 67,4–74,6%) kividest. Suurem osa kividest (71,3%) olid suurusega alla 10 mm. Kõikidest kividest paiknes neerus 83,7% ja ureetris 16,3%. ESWLi efektiivsus sõltus kivi tihedusest, suurusest ja asukohast. Kividest tihedusega ≤ 800 HUd (Hounsfieldi skaala ühik) purunes 85%, tihedusega 801–1199 HUd 55% ja tihedusega ≥ 1200 HUd 24% (p < 0,0001). Kividest suurusega alla 10 mm purunes 79,3%, suurusega 10–20 mm 53,6% ja suurusega üle 20 mm 30% (p < 0,0001). Ureetrikividest purunes 81,8% ja neerukividest 69% (p = 0,014). ESWLi efektiivsus ei sõltunud patsiendi vanusest, soost ega kehamassiindeksist (KMI). ESWLiga mittepurunenud kividest eemaldati 65% hiljem operatiivselt, ülejäänud kividega patsiendid jäid jälgimisele. Perirenaalset hematoomi esines 0,76%-l juhtudest. Protseduuri ajal visuaalselt hinnatud ja protseduuri järel radioloogiliselt kinnitatud purunemine langes kokku 55,7%-l juhtudest. Järeldused. ESWL on tõhus ja ohutu meetod neeru- ja ureetrikivide ravis. ESWLi efektiivsus sõltub kivi tihedusest, suurusest ja asukohast. Enamik väikse tiheduse ja läbimõõduga kive puruneb juba esimesel ESWLi-protseduuril. Suure tiheduse ja läbimõõduga kivide korral võib olla vaja korduvaid ESWLi-protseduure. Enamik ESWLiga mittepurunenud kividest eemaldati operatiivselt ja raskeid tüsistusi esines harva

Taaselustamine haiglaväliselt tekkinud südame äkksurmast. Tulemused Eestis aastatel 1999–2013

Eesmärk. Hinnata taaselustamise tulemusi tunnistajate juuresolekul haiglaväliselt tekkinud südame äkksurmast Eestis ajavahemikul 1999–2013 ja välja selgitada hospitaliseeritud patsientide elulemust mõjutanud tegurid.Metoodika. Populatsioonipõhine prospektiivne kohortuuring tehti Eesti kiirabi elustamiskaartide andmete põhjal alates 01.01.1999 kuni 31.12.2013. Elulemust hinnati kolmes viieaastases uuringuperioodis: I periood 1999–2003, II periood 2004–2008 ja III periood 2009–2013. Eraldi analüüsiti tunnistajate juuresolekul tekkinud südame äkksurmast taaselustatud ja hospitaliseeritud patsientide rühma. Taaselustamist hinnati edukaks, kui patsient kirjutati haiglast välja kesknärvisüsteemi hea või rahuldava funktsiooniga.Tulemused. Ajavahemikul 1999–2013 rakendati haiglaväliseid taaselustamiskatseid kokku 8586 patsiendile. Nendest patsientidest 3335 (38,8%) puhul oli tegemist tõenäoliselt südame äkksurmaga, mis oli tekkinud tunnistajate juuresolekul. Taaselustamine oli edukas 10,2%-l (341 juhul 3335-st). Elulemuse paranemist täheldati ajavahemikul 2009–2013 aga 13,8% võrreldes 9,4%-ga (p = 0,0032) 1999.–2003. aastal ja võrreldes 7,9%-ga (p < 0,0001) 2004.–2008. aastal.Südame äkksurmast taaselustatud ja hospitaliseeritud patsientide rühmas oli uuritud tegurite suhtes kohandatud šanss jääda ellu suurem III perioodil (šansside suhe, ingl odds ratio (OR) 2,73; 95% usaldusvahemik (uv) 1,80–4,13), esmaste taaselustamisvõtete, eeskätt südamemassaaži rakendamisel (OR = 1,89; 95% uv 1,23–2,88), esmase defibrilleeritava rütmi olemasolu korral (OR = 4,25; 95% uv 2,83–6,37); šanss oli väiksem vanuserühmas 40–60 aastat (OR = 0,34; 95% uv 0,16–0,73) ja vanuserühmas üle 60 aasta (OR = 0,17; 95% uv 0,08–0,37); kiirabi üle 10 minuti pikkuse reageerimisaja korral (OR = 0,37; 95% uv 0,21–0,64) ning taaselustamise kestuse korral 10–20 minutit (OR = 0,32; 95% uv 0,21–0,47) ja üle 20 minuti (OR = 0,09; 95% uv 0,05–0,16).Järeldused. Uuringutulemused näitasid, et ajavahemikul 1999–2013 paranes südame äkksurmast haiglaväliselt taaselustatud patsientide elulemus uuringu viimasel viiel aastal. Üheaegselt kiirabi kohalejõudmise lühema ajaga ja defibrilleeritava rütmi varajase defibrillatsiooniga on esmatähtis elanikkonna valmisolek ja oskus rakendada esmaseid taaselustamisvõtteid

Antenataalse diagnostika tähtsusest gastroskiisiga laste ravis

Gastroskiis on kaasasündinud väärarend, mille puhul kõhu eeseinal asetseva defekti kaudu on eventreerunud kõhukoopa elundid. Aastatel 1991–2001 sündis Eestis 39 gastroskiisiga last. Ravitulemusi hinnati ja võrreldi kahes haigete rühmas: esimese rühma moodustasid 22 last, kellel diagnoos selgus pärast sündi, ja teise 17 last, kellel diagnoositi patoloogia antenataalses perioodis. Selgus, et eduka ravi eelduseks on gastroskiisi sünnieelne diagnostika, mis võimaldab valida õiget avitaktikat. Eesti Arst 2003; 82 (2): 110–11

Kirurgiliselt ravitud kroonilise pankreatiidi patsientide pikaajaline elulemus, surma põhjused ja selle riskitegurid

Eesti Arst 2021; 100(10):58

Kubemesonga plastika päevakirurgias või statsionaaris? Retrospektiivne uuring

Taust ja eesmärk. Eesti Haigekassa juurde kuuluv ravikvaliteedi indikaatorite nõukoda on seadnud eesmärgi, et vähemalt 70% kubemesonga operatsioonidest peaks toimuma päevakirurgias. TÜ Kliinikumis on viimastel aastatel päevakirurgias tehtud ingvinaalherniotoomiate osakaal jäänud oluliselt seatud piirist allapoole, olles 2017.–2019. aastal 39–49%. Uuringu eesmärk oli selgitada, kas kliinikumis oleks olnud võimalik suurendada päevakirurgias tehtud kubemesonga operatsioonide osakaalu.Metoodika. Tegemist on retrospektiivse uuringuga. Kogutud andmete alusel hindas üks anestesioloog ja üks üldkirurg, kas patsiendi operatsioon oleks võinud toimuda päevakirurgias või oli statsionaar ikkagi sobiv valik.Tulemused. Aastatel 2017–2019 opereeriti kliinikumi statsionaaris kubemesonga tõttu plaaniliselt 339 täiskasvanud patsienti, mis moodustas 52,8% plaanilistest kubemesonga operatsioonidest. Anestesioloogi ja kirurgi arvamus päevakirurgilise vs. statsionaarse raviviisi valiku kohta langes kokku 86,1%-l juhtudest. Anestesioloogi ja kirurgi hinnang päevakirurgia valiku põhjendatuse kohta langes kokku 138 juhul, mis oleks suurendanud kliinikumis päevakirurgia osakaalu kubemesonga operatsioonide korral uuringuperioodil 68,7%-ni. Kui patsiendil esines krooniline südamepuudulikkus, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus või krooniline neerupuudulikkus, siis määrasid nii anestesioloog kui ka kirurg suurema tõenäosusega patsiendi statsionaarsele ravile. Sama kehtis ka siis, kui patsiendi koduses raviskeemis olid kardiaalsed ravimid, antikoagulant või antiagregant. Järeldused. Uuringu tulemused viitavad võimalusele suurendada kliinikumis päevakirurgias tehtud ingvinaalherniotoomiate osakaalu. Vajalikud on lisauuringud päevakirurgia senise väikse osakaalu põhjuste selgitamiseks ja patsientide valiku – päevakirurgilisevõi statsionaarsele ravile – kriteeriumite väljatöötamiseks

Lühiaegne veenisisene versus suukaudne operatsioonijärgne antibakteriaalne ravi komplitseeritud apenditsiidi korral – juhuslikustatud kontrolluuring

Eesti Arst 2024; 103(1):4

Raske akne ravi süsteemse retinoidiga (isotretinoinum). Emotsionaalse enesetunde muutumine ravi käigus

Eesti 26 dermatoveneroloogi 12 keskusest korraldasid 2003/2004. a uuringu “Akne, meeleoluhäired ja Roaccutane ®”, milles osales 116 aknega patsienti, keda raviti isotretioniiniga 24 nädala vältel. Akne põhjustab haigetele palju emotsionaalseid ja psühhosotsiaalseid probleeme. Ainus patogeneetiliselt mõjuv ravim on isotretioniin. Eesti Arst 2004; 83(10): 659-66

Laparoskoopilisest koletsüstektoomiast tingitud sapiteede vigastused TÜ kirurgiakliinikus aastatel 2005–2007: epidemioloogia, diagnostika, ravi ja ravi kaugtulemused

Sapikivitõve kirurgilise ravi valikmeetodiks on laparoskoopiline koletsüstektoomia, mis juurutati Eestis 1993. a. Meie töö eesmärgiks oli uurida selle meetodi kasutamisel tekkivate sapiteedevigastuste epidemioloogiat, diagnostikat, ravi ning ravi kaugtulemusi. Töö näitab, et laparoskoopilisest koletsüstektoomiast tingitud vigastuste ravi on multidistsiplinaarne. Oluline on vältida raskeid vigastusi, kuna tavaliselt nõuavad need kirurgilist ravi, sh kordusoperatsiooni, ja võivad lõppeda letaalselt. Eesti Arst 2009; 88(11):724−72