Eesti 15–16aastaste koolinoorte uimastitarvitamine (sh tubakatooted, alkohol ja muud psühhoaktiivsed ained) rahvusvahelises võrdluses

Taust ja eesmärk. Noorte uimastitarvitamine on oluline rahvatervishoiu probleem, kuna uimastite tarvitamine mõjutab negatiivselt veel väljakujunemata närvisüsteemi ja halvendab nii noorte füüsilist kui ka vaimset tervist. Artikli eesmärk oli kirjeldada Eesti 15–16aastaste koolinoorte uimastitarvitamist (tubakatooted, alkohol, kanep ja muud psühhoaktiivsed ained), võrreldes seda 2019. aasta Euroopa kooliõpilaste alkoholi, tubaka ja narkootikumide tarvitamise uuringus (ESPAD) osalenud lähiriikidega (Soome, Rootsi, Läti ja Leeduga) ning kõigi ESPADis osalenud riikide keskmisega.Metoodika. Töö põhines 2019. aastal korraldatud läbilõikelise uuringu „Euroopa kooliõpilaste alkoholi, tubaka ja narkootikumide tarvitamine” (ESPAD) andmetel. Eestis koosnes lõplik valim 2520 õpilasest.Tulemused. Elu jooksul oli Eesti koolinoortest vähemalt korra suitsetanud tavasigarette 48%, e-sigarette 54%, alkoholi oli tarvitanud 82% ja purjus olnud 34%. Narkootikumidest oli enim tarvitatud kanepit – 20%, muid narkootikume 9% õpilastest. Retseptiravimeid (uinutid/rahustid) oli väärkasutanud 15% kõigist vastajatest. Viimasel küsitluseelsel kuul oli tavasigarette suitsetanud 20% ja e-sigarette 15%, alkoholi tarvitanud 37%, purjus olnud 9% ning kanepit tarvitanud 7% koolinoortest. Igapäevaselt suitsetas tavasigarette 9% ja e-sigarette 3% koolinoortest. Probleemset kanepi tarvitamist esines viimase aasta jooksul 4%-l koolinoortest. E-sigarette ja kanepit tarvitasid mõnevõrra rohkem poisid, alkoholi (viimasel kuul) ning retseptiravimeid arsti korralduseta tüdrukud.Üldjoontes oli Eesti koolinoorte uimastitarvitamise levimus suurem võrreldes Soome ja Rootsiga, üsna sarnane Leeduga, kuid väiksem kui Lätis. Peaaegu kõigi võrreldud uimastite vaates oli Eesti koolinoorte hulgas uimastitarvitamise kogemusega noori võrreldes ESPADi keskmisega rohkem.Järeldused. Eesti koolinoored tarvitasid uimasteid ESPADi keskmisest veidi enam, kuid võrreldes Soome ja eriti Rootsiga märgatavalt rohkem. Seega on koolinoorte uimastitarvitamise ennetus Eestis jätkuvalt oluline rahvatervishoiu ülesanne ja veelgi põhjalikumalt peaks uurima, mida on väiksema uimastitarvitamise levimusega lähiriigid teinud ennetuses teisiti ning kas ja kuidas saaks seda kogemust Eestis rakendada

Eesti täiskasvanute rasvumise levimus ja sellega seotud tegurid aastatel 2000-2018

https://www.ester.ee/record=b5359683*es

Eesti lapsevanemate uskumused laste plaanilise vaktsineerimise kohta ja vaktsineerimiskäitumist mõjutavad tegurid: internetiküsitluse tulemused

Taust. Vaktsiiniga välditavate haiguste üldine vähenemine on tinginud rahvastikus leviva kahtluse suurenemise lapse vaktsineerimise vajaduse suhtes. Tõenduspõhised andmed Eesti lapsevanemate arusaamade kohta seoses vaktsineerimisega puuduvad. Eesmärk. Selgitada Eesti lapsevanemate vaktsineerimiskäitumist ja uskumusi seoses plaanilise vaktsineerimisega ning seda mõjutavaid tegureid. Metoodika. Kasutati veebipõhist ankeetküsitlust (8. novembrist 7. detsembrini 2017). Valimi moodustas 1557 lapsevanemat, kelle noorim laps oli noorem kui 5aastane. Ankeedi tulemuste põhjal jaotati uuritavad vaktsineerijateks (72,3%), kahtlejateks (11,9%) ja mittevaktsineerijateks (15,8%). Nende vaktsinatsioonikäitumise mõjurite selgitamiseks kasutati logistilist regressioonanalüüsi. Uskumusi hinnati 5astmelisel Likerti skaalal. Tulemused. Oma last vaktsineerida on suurem šanss 25–34aastastel, võrreldes vanematega kui 35 aastat, ja väiksema sissetulekuga lapsevanematel. Kahtlejad on pigem üle 35aastased kui 25–34aastased. Mittevaktsineerijatel on rohkem kui 1 laps, samuti on mitttevaktsineerijad suuremapalgalised. Arvamused vaktsineerimise, selle olulisuse ja efektiivsuse kohta erinesid kõikides rühmades. Enim usuti, et vaktsineerimine kaitseb haiguste eest (78,7%; vaktsineerijad 96,4%; kahtlejad 65,1%; mittevaktsineerijad 8,1%), ja vaktsiiniga välditavaid haigusi peeti raskeks (74,3%; vastavalt 90,9%; 62,4%; 7,3%). Kahtlejad ja mittevaktsineerijad usaldasid vähem kui vaktsineerijad nii tervishoidu kui ka sellega seotud institutsioone, näiteks peab arstide soovitusi usaldusväärseks 71,7% (vastavalt 89,3% vaktsineerijatest, 46,8% kahtlejatest ja 9,8% mittevaktsineerijatest) ja Terviseameti soovitusi 67,6% (vastavalt 86,7% vaktsineerijatest, 39,8% kahtlejatest ja 1,6% mittevaktsineerijatest) vanematest. Järeldused. Uuring näitab, et lapsevanemad kahtlevad vaktsiinide ohutuses ja vajalikkuses. Et vältida vaktsineerimisest keeldumise trendi suurenemist, tuleks suurendada usaldust vaktsineerimise suhtes

Depressiooni sümptomite olemasolu ja sellega seotud tegurid Eestis aastal 2021: rahvastikupõhise COVID-19-kiiruuringu tulemused

Taust ja eesmärk. Vaimse tervise probleemid põhjustavad olulist rahvastiku tervisekadu nii Eestis kui ka mujal maailmas. Seoses COVID-19-pandeemiaga on depressiooni ja teiste vaimsete häirete esinemine sagenenud. Töö eesmärk on kirjeldada depressiooni sümptomite levimust täiskasvanud Eesti elanike hulgas ning analüüsida selle seoseid tervise ja koroonaviirushaigusega seotud teguritega.Metoodika. Töö põhineb Tervise Arengu Instituudi (TAI) 2021. aasta kevadel (13.04.–05.05.2021) korraldatud uuringu andmetel. Küsitlusele vastas 3604 inimest, uuringu vastamismäär oli 35%. Analüüsi kaasati 3557 vastaja andmed. Depressiooni sümptomite esinemist hinnati emotsionaalse enesetunde küsimustiku (EEK-2) abil. Arvutati levimus ja logistilise regressioonanalüüsi abil leiti kohandatud šansisuhted (adjusted odds ratio, AOR) koos 95% usaldusvahemikega.Tulemused. Viimase kuu jooksul oli depressiooni sümptomeid esinenud 18,6%-l vastajatest (95% uv 17,3–20,0). Depressiooni sümptomeid oli COVID-19-pandeemia ajal naistel oluliselt rohkem kui meestel (21,6% vs. 15,2%, AOR = 1,8). Kohandatud analüüsi kohaselt oli depressiooni sümptomite esinemise šanss oluliselt suurem noorematel täiskasvanutel võrreldes 70–81aastastega (nt 20–29aastastel AOR = 12,0; 30–39aastastel AOR = 6,0 ja 30–39aastastel AOR = 3,8). Depressiooni sümptomite kogemise šanss oli oluliselt suurem kehvema elujärjega, töötutel ja mittetöötavatel ning üksi elavatel vastajatel, samuti neil, kellel oli kehvem tervise enesehinnang, vähem lähedasi, kellele mure korral toetuda, ning neil, kes tarvitasid alkoholi tervist ohustavas koguses ja suitsetasid aeg-ajalt tava- või e-sigarette.Järeldused. Ligikaudu iga viies inimene oli viimase kuu jooksul kogenud depressiooni sümptomeid. Ennetustegevustes tuleks suuremat tähelepanu suunata eelkõige naistele, noorematele vanuserühmadele, väiksema sotsiaalse tugivõrgustiku ning kehvema elujärjega isikutele

Hoiakud COVID-19 vastu vaktsineerimise suhtes ja vaktsineerimises kõhklemisega seotud tegurid Eestis aastal 2021: rahvastikupõhise COVID-19-kiiruuringu tulemused

Taust ja eesmärk. Ehkki praeguseks on koroonapandeemia lõppenud ning COVID-19-vaktsiinid kaotanud aktuaalsuse, võib vaktsineerimises kõhklemist pidada tõsiseks rahvatervishoiu probleemiks. Artikli eesmärk on anda ülevaade COVID-19 vastu vaktsineerimise hoiakutest ning vaktsineerimises kõhklemisega seotud teguritest.Metoodika. Töö põhineb Tervise Arengu Instituudi 2021. aasta kevadel korraldatud COVIDi-kiiruuringu läbilõikelistel andmetel. Analüüsi kaasatud 3590 inimest vanuses 19–80 aastat jaotati kolme rühma: COVID-19 vaktsineerimise pooldajad, selles kahtlejadja vaktsineerimisest keeldujad. Leiti rühmade kaalutud levimused ning hinnangud vaktsineerimisega seotud väidetele. Logistilise regressioonanalüüsi abil leiti kohandatud šansisuhted (aOR).Tulemused. Vastajatest 81% suhtus COVID-19 vastu vaktsineerimisse pooldavalt, kahtlejaid oli 7% ja keeldujaid 11%. Enamik pidas vaktsiine efektiivseks, oluliseks ja usaldas tervishoiutöötaja soovitusi. Vaktsiine pidas ohutuks ja vaktsiiniteavet usaldas veidi enam kui pool (keeldujatest 17%). Vaktsineerimises kõhklesid sagedamini naised (aOR = 1,85), nooremad, muukeelsed (aOR = 1,86) ning madalama hariduse ja raske majandusliku olukorraga vastajad (aOR = 1,95) ning need, kes ei pidanud viirust ohtlikuks (aOR = 10,32).Järeldused. Vaktsineerimises kõhklemise võtmeteguriks on usaldus, seega on oluline leida lahendusi, kuidas tekitada usaldust rühmades, kus vaktsineerimises kõhklemine on suur. Üheks võimalikuks lahenduseks oleks riikliku vaktsineerimisstrateegia väljakujundamisel rakendada pandeemia-aegset kogemust

Barriers and drivers of positive COVID-19 vaccination behaviours among healthcare workers in Europe and Central Asia: a qualitative cross-country synthesis

Abstract Vaccination uptake is essential to controlling the ongoing COVID-19 pandemic. Healthcare workers (HCWs) play a critical role in receiving, recommending and delivering COVID-19 vaccination. Understanding the specific influences on each behaviour enables the development of targeted and tailored interventions to improve vaccination uptake. This paper presents a qualitative synthesis of HCWs’ individual and context barriers and drivers to these three vaccination behaviours across 10 countries in Europe and Central Asia. Qualitative data from interviews and focus group discussions with 378 HCWs between December 2020 and March 2022 were synthesised and organised by four COM (capability, physical and social opportunity, motivation) factors. Differences by stage of COVID-19 vaccine roll-out (in preparation, early and late delivery) were explored. Receiving vaccination related to all four factors. Recommending vaccination mostly related to capability and motivation. HCWs were generally well-informed by official sources and viewed vaccination as the way to end the pandemic, acknowledging their important role in this. Colleagues, family and friends were positive influences on personal vaccination decisions. However, knowledge gaps were evident, particularly amongst nurses who relied on (social) media. Concerns about safety and effectiveness, often connected to knowledge gaps, were heightened by the accelerated timeline for COVID-19 vaccine development and approval. This impeded some HCWs’ motivation to receive and recommend vaccination even in the later roll-out countries. Delivering vaccination was facilitated by support from public health organisations, teamwork and service re-organisation, more evident amongst later roll-out countries. Ongoing high workloads, stress and burnout hindered delivery. Complex and inter-related factors affecting HCWs’ vaccination behaviours were identified. These insights should inform the design of multifaceted interventions (e.g., communication skills training, management support for HCWs’ mental health, and engaging them in decision-making for service redesign); not only for COVID-19 vaccination as it is integrated into routine services but for routine immunization as a whole