Lokaalanesteetikumide süsteemne toksilisus

Süsteemne toksilisus on lokaalanesteetikumide kasutamisega seotud raske, potentsiaalselt letaalne kõrvaltoime. Toksilisuse ärahoidmiseks tuleb kasutada vähem toksilisi ravimeid ja minimaalses efektiivses annuses, manustada neid pideva neuroloogilise ja kardiovaskulaarse jälgimise käigus. Süstimisel tuleb rakendada ultraheli kontrolli ja sagedasti süstla kolbi tagasi tõmmates peab veenduma, et nõel ei paikne veresoones. Kõrvaltoimete tekkimisel peab lokaalanesteetikumi manustamise kohe katkestama, nende ravi on sümptomaatiline. Potentsiaalselt eluohtlike sümptomite ja kliinilise surma tekkimisel tuleb vereringesse manustada rasvemulsiooni, et vähendada anesteetikumi kontsentratsiooni kudedes

Metronidasooli kontsentratsioon septilises šokis olevate patsientide vereplasmas ja lihaskoes

Antibiootikumidel, sh metronidasoolil, on oluline koht sepsise ravis. Samas ei ole enamiku preparaatide kohta teada, kas septilise šoki puhul jõuab ravim piisavas kontsentratsioonis toimekohani, s.t interstitsiaalruumi. Rakkudevahelise ruumi koostist võimaldab hinnata mikrodialüüs

Operatsioonijärgne iiveldus ja oksendamine täiskasvanutel ja lastel

Operatsioonijärgne iiveldus ja oksendamine on sage kaebus pärast operatsiooni. Kuigi see laheneb enamasti ise ja on harva eluohtlik, on tegu anesteesia ja operatsiooni ebasoovitava ja ebameeldiva kõrvaltoimega. Riskitegurite tundmine ja riski hindamine erinevaid skoorisüsteeme kasutades on abiks operatsioonijärgse iivelduse ja oksendamise ennetamisel ning nende tekkimisel vaevuste leevendamisel ja ravis. Artiklis on antud ülevaade operatsioonijärgse iivelduse ja oksendamise riskidest, riskide hindamisest, tekkemehhanismidest, profülaktikast ja ravist

Eesti Anestesioloogide Selts 50

Eesti Arst 2017; 96(9):556–55

Perioperatiivne maosisu aspiratsioon Tartu Ülikooli Kliinikumis

Taust. Aspiratsioonipneumoniit on haruldane anesteesiaga seotud tüsistus, mille põhjustab operatsiooniaegne maosisu regurgitatsioon ja aspiratsioon. Meie uuringu eesmärk oli retrospektiivselt hinnata perioperatiivse aspiratsioonipneumoniidi esinemissagedust, käsitlust ja riskitegureid Tartu Ülikooli Kliinikumis aastatel 2011–2014.Meetodid. Uurisime retrospektiivselt 80 133 täiskasvanute ja laste anesteesiajuhtu Tartu Ülikooli Kliinikumis aastatel 2011–2014, neist anesteesiatest 17 387 (21,7%) olid erakorralised. Kasutades anesteesia probleemjuhtude registrit ja elektroonilist haiguslugu, leidsime 44 juhtu, kus esines maosisu regurgitatsioon. Eristasime perioperatiivset aspiratsiooni regurgitatsioonist maosisu olemasolu järgi trahheobronhiaalpuus ja/või radioloogilise leiu järgi. Juhtusid hindas üks uurija, et määrata esinenud diagnoos, riskitegurid ja hinnata juhu käsitlust.Tulemused. 44 patsiendil uuringurühmas toimus maosisu regurgitatsioon ja 20 juhul leidis kinnitust perioperatiivne maosisu aspiratsioon. 33 patsiendil olid riskitegurid regurgitatsiooni toimumiseks ning 24 patsiendil mitu riskitegurit; sagedamad riskitegurid olid erakorraline operatsioon ja gastroenteraalne haigus anesteesia põhjusena. Anesteetiline käsitlus ei mõjutanud aspiratsiooni sagedust ega tulemit. 4 patsienti, kel kinnitati maosisu aspiratsiooni diagnoos, surid pulmonoloogiliste tüsistuste tõttu. Maosisu perioperatiivse regurgitatsiooni esinemissagedus oli 1 : 1821, aspiratsioonipneumoniidi esinemissagedus 1 : 4007 ja suremus 1 : 20 033.Järeldused. Anesteesiaaegse regurgitatsiooni ja maosisu aspiratsioonist tingitud kopsukahjustuse esinemissagedus ja suremus on Tartu Ülikooli Kliinikumis suurem, kui varasemates rahvusvahelistes uuringutes on näidatud. Põhjuste täpsemaks analüüsimiseks oleks vaja korraldada prospektiivne uuring.Eesti Arst 2017; 96(10):589–59

Postoperative complications and mortality after major gastrointestinal surgery

Background and objective: The incidence of postoperative complications and death is low in the general population, but a subgroup of high-risk patients can be identified amongst whom adverse postoperative outcomes occur more frequently. The present study was undertaken to describe the incidence of postoperative complications, length of stay, and mortality after major abdominal surgery for gastrointestinal, hepatobiliary and pancreatic malignancies and to identify the risk factors for impaired outcome. Material and methods: Data of patients, operated on for gastro-intestinal malignancies during 2009–2010 were retrieved from the clinical database of Tartu University Hospital. Major outcome data included incidence of postoperative complications, hospital-, 30-day, 90-day and 1-year mortality, and length of ICU and hospital stay. High-risk patients were defined as patients with American Society of Anesthesiologists (ASA) physical status ≥3 and revised cardiac risk index (RCRI) ≥3. Multivariate analysis was used to determine the risk factors for postoperative mortality and morbidity. Results: A total of 507 (259 men and 248 women, mean age 68.3 ± 11.3 years) were operated on for gastrointestinal, hepatobiliary, or pancreatic malignancies during 2009 and 2010 in Tartu University Hospital, Department of Surgical Oncology. 25% of the patients were classified as high risk patients. The lengths of intensive care and hospital stay were 4.4 ± 7 and 14.5 ± 10 days, respectively. The rate of postoperative complications was 33.5% in the total cohort, and 44% in high-risk patients. The most common complication was delirium, which occurred in 12.8% of patients. For patients without high risk (ASA < III; RCRI < 3) in-hospital, 30-, 90-day and 1-year mortality were 2%, 5%, 12.7% and 26.0%. Patients with ASA ≥ III and RCRI ≥ 3 had 2.3% in-hospital mortality, and at 30-, 90 days and 1 year the mortality was 8.5%, 17.8%, and 42.2%, respectively (P = 0.001, P < 0.0001 and P < 0.0001 compared to the lower risk patients). On multivariate analysis, age above 70 years, ASA ≥ III, RCRI ≥ 3, duration of surgery >130 min, and positive fluid balance >1300 mL after the 1st postoperative day, were identified as independent risk factors for the development of complications. Conclusion: The complication rate after major gastro-intestinal surgery is high. ASA physical status and revised cardiac risk index adequately reflect increased risk for postoperative complications and worse short and long-term outcome

COVID-19 aktiivravi tulemused Tartu Ülikooli Kliinikumis 2021. aastal

Taust. Koroonaviirusnakkuse ulatuslik levik oli tõsine proovikivi paljude riikide, sealhulgas ka Eesti tervishoiusüsteemile. Uuringu eesmärk oli saada ülevaade kliinikumi koroonapatsientide demograafilistest näitajatest, ravitulemustest ning võrrelda seda rahvusvaheliste andmetega.Metoodika. Tegemist on kliinikumi 2021. aasta ravitöö retrospektiivse analüüsiga, millesse on kaasatud kõik aasta jooksul statsionaarsel aktiivravil viibinud patsiendid. Esmaselt õendusabi osakonda hospitaliseeritud on analüüsist välja jäetud. Koroonahaigetena identifitseeriti patsiendid, kelle elektroonilises haigusloos (eHL) oli lõplikus kliinilises diagnoosis põhi- või kaasuva haigusena märgitud RHK-10 kood U07.1.Tulemused. 2021. aastal hospitaliseeriti kliinikumi 1819 COVID-19-diagnoosiga patsienti, mis on 4,8% kõigist statsionaaris ravitud haigetest. COVID-19-haigete voodipäevad moodustasid 10,3% kõikidest aktiivravi voodipäevadest. Intensiivravi päevadest oli vastav osakaal 23,4%. Koroonahaigetest 50% olid mehed, mediaanvanus 64 aastat. Ligi kolmandik haigetest olid vähemalt 75aastased. Ainult tavaosakonna tingimustes raviti 1475 (81,1%) patsienti, haiglaravi mediaankestus oli 7 päeva. Selles kohordis esines 100 surmajuhtumit (letaalsus 6,8%), neist 79 patsienti olid vähemalt 75aastased. Intensiivravi vajas 344 (18,9%) patsienti. Intensiivravi mediaankestus oli 9 päeva, kogu haiglaravi kestus selles rühmas 21 päeva. 233 patsienti (67,7% intensiivravi haigetest) vajasid kopsude kunstlikku ventilatsiooni (KKV), ekstrakorporaalset membraanoksügenisatsiooni (EKMO) rakendati 26 haigel (7,5%). Suremus intensiivravi, KKVd ja EKMOt vajanute hulgas oli vastavalt 25,4%, 28,3% ja 44,4%.Kokkuvõte. Kliinikumi kõigist aktiivravi haigetest moodustasid 2021. aastal koroonapatsiendid märkimisväärse osa. Nende patsientide ravi kestis kolm korda kauem ning suremus oli ligi viis korda suurem võrreldes tavapäraste aktiivravi haigetega. Kliinikumi ravitulemused olid rahvusvahelisel tasemel

Sex difference and intra-operative tidal volume: Insights from the LAS VEGAS study

BACKGROUND: One key element of lung-protective ventilation is the use of a low tidal volume (VT). A sex difference in use of low tidal volume ventilation (LTVV) has been described in critically ill ICU patients.OBJECTIVES: The aim of this study was to determine whether a sex difference in use of LTVV also exists in operating room patients, and if present what factors drive this difference.DESIGN, PATIENTS AND SETTING: This is a posthoc analysis of LAS VEGAS, a 1-week worldwide observational study in adults requiring intra-operative ventilation during general anaesthesia for surgery in 146 hospitals in 29 countries.MAIN OUTCOME MEASURES: Women and men were compared with respect to use of LTVV, defined as VT of 8 ml kg-1 or less predicted bodyweight (PBW). A VT was deemed 'default' if the set VT was a round number. A mediation analysis assessed which factors may explain the sex difference in use of LTVV during intra-operative ventilation.RESULTS: This analysis includes 9864 patients, of whom 5425 (55%) were women. A default VT was often set, both in women and men; mode VT was 500 ml. Median [IQR] VT was higher in women than in men (8.6 [7.7 to 9.6] vs. 7.6 [6.8 to 8.4] ml kg-1 PBW, P &lt; 0.001). Compared with men, women were twice as likely not to receive LTVV [68.8 vs. 36.0%; relative risk ratio 2.1 (95% CI 1.9 to 2.1), P &lt; 0.001]. In the mediation analysis, patients' height and actual body weight (ABW) explained 81 and 18% of the sex difference in use of LTVV, respectively; it was not explained by the use of a default VT.CONCLUSION: In this worldwide cohort of patients receiving intra-operative ventilation during general anaesthesia for surgery, women received a higher VT than men during intra-operative ventilation. The risk for a female not to receive LTVV during surgery was double that of males. Height and ABW were the two mediators of the sex difference in use of LTVV.TRIAL REGISTRATION: The study was registered at Clinicaltrials.gov, NCT01601223