Põllumajanduslike otsetoetuste raames minimaalsete hooldustööde nõuete rakendamine aastatel 2013–2016 : uuringu aruanne

TäistekstEuroopa Liiduga (EL) liitumise järgselt on kasutatava põllumajandusmaa pindala Eestis suurenenud. Perioodil 2004-2015 suurenes see 201186 hektari (25,4%) võrra 993595 hektarini (joonis 1). Seejuures suurenes põllumajandustootmises mittekasutatava, kuid HPKT-s säilitatava maapindala 103099 hektarivõrra (5,7 korda) 125053 hektarini. Seega, 51,2% kasutatava põllumajandusmaa pindala suurenemisest aastatel 2004-2015 tuleneb põllumajandustootmises mittekasutatava, kuid HPKT-ssäilitatava põllumajandusmaa pindala laienemisest. (Statistikaamet, 2016) Seejuures on põllumajandustootmises mittekasutatava, kuid HPKT-s säilitatava põllumajandusmaa pindalapüsinud 2006. aastast alates suhteliselt stabiilsena vahemikus 91391 kuni 143786 hektarit. Kui vaadelda toetusõigusliku püsirohumaa, mida ei kasutata põllumajandustootmises, osakaalu kasutatavast põllumajandusmaast EL liikmesriikides 2013. aastal (joonis 2), siis ilmneb, et kõrgeim (11,3%) oli see Eestis. Lätis oli vastav näitaja 4,4% ja Leedus 2,1%. EL 28 liikmesriigi kokkuvõttes oli see näitaja 0,8%. Tegemist on pigem alates 2004. aastast EL-ga liitunud liikmesriikides levinud fenomeniga. Kümne liikmesriigi hulgas, kus toetusõigusliku püsirohumaa, mida ei kasutata põllumajandustootmises, osakaal on suurim, on seitse nn postkommunistlikud riigid. Postkommunistlikele riikidele, sh Eestile on iseloomulik kasutatava põllumajandusmaa pindala vähenemine siirdeperioodi alguses 1990-ndatel aastatel (Viira, 2014). Pärast EL-ga liitumist on neis riikides põllumajandusmaa pindala suurenenud, kuna see on olnud ÜPT taotlemisel abikõlbulik. Samas ei kasutata osa taas kasutusele võetud põllumajanduslikust maast põllumajandustoodangu saamiseks. Nagu eespool mainitud, võib peamiseks soodustavaks teguriks põllumajandustootmises mittekasutatava, kuid HPKT-s säilitatava maa pindala suurenemisel pidada ÜPT-d. Ühtse pindalatoetuse saamiseks peavad toetuse taotlejad hoidma põllumajandusmaad HPKT-s. Kuigi põllumajandustootmises mittekasutatava maa säilitamine HPKT-sja selle eest ÜPT maksmine on EL ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidega kooskõlas, on see andnud ainest aruteludeks selle üle, milline on sellise poliitikamõju põllumajandustootjatele. Peamine arutluskäik lähtub sellest, et kulud, mis kaasnevad põllumajandusmaal minimaalsete hooldusnõuete täitmisega niitmise või hekseldamise teel ilma seda maad põllumajandustootmises kasutamata on võrreldes ÜPT ühikumääraga suhteliselt madalad, mistõttu põllumajandustootmises mittekasutatava maa säilitamine HPKT-s on suhteliselt tulus, suurendab nõudlust põllumajandusmaa järele, ning seeläbi tõstab põllumajandusmaa hinda ja halvendab põllumajandusmaa turul põllumajandustootjate olukorda. Kui tegemist on põllumajandusmaaga, mida ei kasutata põllumajandustootmiseks, siis minimaalseteks hooldustöödeks oli 2014. aastani selle maa niitmine ja niite koristamine või hekseldamine, kusjuures heksli võis maha jätta. Eestis muutus põllumajandusmaa minimaalsete hooldusnõuete süsteem 2015. aastal, mõningad täiendavad muudatused viidi ellu ka 2016. aastal. Peamine muudatus seisnes minimaalsete hooldusnõuete muutumises toetusõiguslikkuse nõueteks, ning hekseldamise ja heksli maha jätmise kui hooldusviisi kasutamise piiramises. Sellest tulenevalt on käesoleva uuringu eesmärk välja selgitada, kas ja kuidas aastatel 2015 ja 2016 otsetoetuste raames rakendatud minimaalsete hooldustööde nõuete täitmine mõjutas, nii keskkondlikke kui ka struktuurilisi aspekte arvesse võttes, erinevate tootmistüüpide ja suurusklassidega põllumajanduslikke majapidamisi. Uuring tugineb kahele peamisele andmeallikale: 1) PRIA registrid ja andmebaasid; 2) toetuse taotlejate seas läbi viidud ankeetküsitlusega kogutud andmed. Uuringu aruande esimeses peatükis antakse ülevaade põllumajandusmaa minimaalsete hooldusnõuete süsteemimuudatuste sisust. Teises peatükis käsitletakse muudatuste majanduslikku ja keskkonnamõju lähtuvalt teoreetilistest aspektidest ning eelnevalt avaldatud erialakirjandusest. Kolmas peatükk annab ülevaate kasutatud andmetest ja metoodikast. Neljandas peatükis esitatakse PRIA andmete analüüsi ning toetuse taotlejate seas läbi viidud ankeetküsitluse tulemused

Restricting the eligible maintenance practices of permanent grassland – a realistic way towards more active farming?

As a result of agricultural, land and ownership reforms coupled with liberal agricultural policy during the transition, agricultural land use in Estonia became more fragmented. A significant portion of agricultural land users are now considered passive farmers who maintain their agricultural land (often permanent grasslands) in good agricultural and environmental conditions and are therefore eligible for single area and greening payment. The maintenance of permanent grassland is one of the objectives of the EU Common Agricultural Policy (CAP), which contributes to the overall climate and biodiversity objectives of the EU. Until 2014, in Estonia, the minimum eligible activity for the maintenance of permanent grassland was to cut the grass and leave it on the ground. In 2015 and 2016, the area on which the cut grass could be left on the ground was restricted in order to increase incentives for more active agricultural land use. This paper analyses the likely effects of such restriction on the use and maintenance of permanent grasslands. The results of the study show that in the case of restrictions on the eligible practices of permanent grassland maintenance, passive land users as well as crop and mixed crop-livestock farms are likely to reduce the area of permanent grasslands (shrinking farms). At the same time, grazing livestock farms (expanding farms) would be willing to expand their permanent grassland area. More than 70% of the permanent grasslands of shrinking farms are located within 1 km and more than 90% within 2 km of expanding farms. However, in some regions it is likely that the maintenance of permanent grasslands is stopped as a result of the restrictions. It is argued that if permanent grasslands are to be maintained, it is necessary to introduce supports for grazing livestock farms, targeted supports for passive land users for their maintenance or more comprehensive land use policy that takes the climate change mitigation requirements into account

Energiakultuuride (päideroo) kasvatamise ja kasutamise majanduslik hinnang Eestis : lõpparuanne

Käesolev projekti aruanne on riikliku programmi “Põllumajanduslikud rakendusuuringud ja arendustegevus aastatel 2004–2008” raames tellitud uuringu „Energiakultuuride (päideroo) kasvatamise ja kasutamise majanduslik hinnang Eestis” lõpparuanne. Biokütuste kasutus on Eestis praegu veel madal, kuid huvi selle kasutuse vastu on pidevalt kasvav. Eesti on välja töötanud „Biomassi ja bioenergia kasutamise edendamise arengukava aastateks 2007-2013“ ning "Eesti taastuvenergia tegevuskava aastani 2020" ja selle rakendusplaani, mille eesmärk on vähendada Eesti sõltuvust imporditavatest energiaressurssidest ning laiendada biomassi kasutamist energia toorainena, mis ühtib energiamajanduse arengukava eesmärgiga tagada pidev energiavarustus energiaallikate mitmekesistamise ning ühtlasema jaotusega energiabilansis. Bioenergia tootmise ja kasutamise arendamist Eestis võimaldavad nii looduslikud ressursid kui ka potentsiaal bioenergia tootmiseks, toimiv põlevkivienergeetika infrastruktuur ning olemasolevad-, ehitatavad- ja uued kavandatavad koostootmisjaamad, mis on seotud elektrija soojusturuga. Kuid sellegipoolest on bioenergia kasutamise osakaal ning valdkonnaalane teadlikkus Eestis suhteliselt madal. Uurimistöö eesmärgiks on anda majanduslik hinnang energiakultuuride kasvatamisele ning pakkuda väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele uusi tegevusi. Energeetiliste kultuuride kasvatamise eelis on eeskätt selles, et vähendatakse oluliselt fossiilsete kütuste kasutamisest tulenevat negatiivset efekti keskkonnale. Soome ja Rootsi energiakultuuride kasvatamise kogemuste põhjal võeti analüüsi aluseks päideroog, mis on Põhja-Euroopa oludes sobivaim energiaheinaliik. Heintaimede loomasöödaks kasvatamise kogemusi, teadmisi, praktilisi oskusi ja olemasolevat põllumajandustehnikat saab kasutada ka energiakultuuride viljelemisel

Effects of the restrictions of practices used for the maintenance of permanent grasslands

From 2004-2015, the utilised agricultural area (UAA) in Estonia increased by 25%. Half of the UAA growth arose from the increase in the area of permanent grassland temporarily not used for production purposes. The main driver of growth in such land has been single area payment (SAP) paid in Estonia since the EU accession in 2004. While subsidising the maintenance of permanent grassland not used for agricultural production is in line with the objectives of the EU Common Agricultural Policy (CAP), it fuels discussions about the effects of this policy on agricultural producers. For every year, member states establish practices equivalent to maintenance of permanent grassland. Until 2014, in Estonia, the minimum activity for the maintenance of permanent grassland under the SAP, was harvesting the grass or chopping it and leaving on the ground. In 2015 and 2016 options for chopping and leaving the grass on the ground were restricted with an aim to target SAP more towards active land users, i.e. agricultural producers. Both agricultural producers and non-producers maintain permanent grassland not used for production purposes. Research on the practices used by different types of actors helps in understanding the variety of practices and potential effects of restrictions of these practices. The survey data was combined with the data from the registries of Estonian Agricultural Registers and Information Board (ARIB), to analyse the potential effects of restrictions of practices on agricultural producers and the area of permanent pasture in Estonia. The results indicate that both agricultural producers and non-producers use grass harvesting and chopping practices. Therefore, restrictions that have effect on both groups of land users are not the most efficient way of targeting SAP towards agricultural producers, and potentially reduce the area of permanent grasslands. This result would be in conflict with the aims of the CAP

Organic marketing in Estonia

A farmers study was conducted among organic farmers to investigate selling channels of organic food and determine how many farmers use organic labeling