HI-viirusega tööalase nakatumise vältimine ja kokkupuutejärgne profülaktika tervishoiutöötajatel

Seoses HI-viirusinfektsiooni järjest laieneva levikuga Eestis on suurenenud meditsiinitöötajate nakatumise võimalused kokkupuutel HIV-positiivsete või potentsiaalselt nakkusohtlike (nt narkomaanid) patsientidega. Kirjanduses on toodud mitmeid fakte meditsiinitöötajate haigestumisest HI-viirusega kokkupuutel nakkusohtlike patsientidega. Pädevad rahvusvahelised organisatsioonid on välja töötanud konkreetsed juhised ja soovitused meditsiinitöötajate nakatumise vältimiseks, ohutute töövõtete rakendamiseks ja vajadusel ka profülaktiliseks raviks

20 aastat HIV-infektsiooni Eestis

Eestis on HIV-infektsiooni laboratoorselt diagnoositud juba 20 aastat. Kõige rohkem uuringuid tehakse doonoritele, rasedatele ja profülaktilisel eesmärgil. Suurem osa HIV-infektsiooni epideemia juhtudest on leitud Ida- ja Põhja-Eestist, kus peamise riskirühma moodustavad süstivad narkomaanid, kuid suurenemas on ka haigestumine seksuaalsel teel. Samuti on suur vertikaalsel teel haigestumine, mistõttu oleks vaja erilist tähelepanu pöörata HIV-positiivsetele rasedatele. HIV-infektsiooni suure leviku ning HIV-positiivsete liiga hilise arsti vastuvõtule tulemise tõttu peaks haiguse suhtes rutiinselt kontrollima kõiki tervishoiu asutustesse pöörduvaid isikuid, et vajaduse korral alustada õigeaegse antiretroviirusraviga. Eesti Arst 2007; 86 (12): 885–89

HIV-infektsiooni ravi arengust Eesti esimese patsiendi näitel

Artikli eesmärk on näidata, et hea tahtmise, järjekindluse ja koostööga ning tänu meditsiini arengule on enneaegsele surmale määratud patsientidel võimalusi rohkem, kui oskasime loota

HIV-infektsiooni ravi arengust Eesti esimese patsiendi näitel

Artikli eesmärk on näidata, et hea tahtmise, järjekindluse ja koostööga ning tänu meditsiini arengule on enneaegsele surmale määratud patsientidel võimalusi rohkem, kui oskasime loota

HIV-testimise ravijuhend

Eesti Arst 2021; 100(9):513–51

30 aastat HIVi Eestis

Eesti Arst 2018; 97(10):52

HIV-infektsioon Eestis

HIV-infektsiooni diagnostikat Eestis alustati 1987. aastal. Infektsiooni kulu võib jaotada epideemiaeelseks ja epideemiaperioodiks. Kuni 2000. aastani oli Eesti HIV-infektsiooni väikse esinemissagedusega riik. 2000. aastast olukord muutus seoses nakkuse epideemilise levikuga noorte süstivate narkomaanide hulgas. 2005. aastaks on kokku avastatud üle 4500 HIV-positiivse isiku. Nakkus on väljumas narkomaanide ringist, sageneb heteroseksuaalsete nakatumisjuhtude arv, probleemiks on muutunud HIV-positiivsed rasedad. Artiklis on antud ülevaade HIV-infektsiooni levimusest Eestis aastatel 1987–2004 Tallinna Merimetsa Haigla (2001. aastast alates AS Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkuskeskus) ja HIV-nakkuse referentslaboratooriumi andmete alusel. Eesti Arst 2005; 84 (4): 244-24

C-hepatiidi epideemia likvideerimisstrateegia eesmärgid ja tegevusplaan Eestis aastaiks 2018–2030. Eesti Gastroenteroloogide Seltsi ja Eesti Infektsioonhaiguste Seltsi visioon

Eesti Arst 2017; 96(4):192–19

Kroonilise B-hepatiidi jälgimise ja ravi soovitused

B-hepatiidi jälgimise ja ravi soovituste eesmärgiks on tutvustada kroonilise B-hepatiidi haige jälgimise ja viirusevastase ravi tänapäevaseid põhimõtteid, et vältida lõppstaadiumis maksatsirroosi ja maksarakk-kasvaja teket. Kroonilise maksahaiguse progresseerumisel suureneb B-hepatiidiviiruse (HBV) DNA kogus veres. Seetõttu on püsiva viirusvastuse saavutamine, mida iseloomustab HBV DNA puudumine veres nii B-hepatiidiviiruse pinnaantigeeni (HBeAg) positiivsel kui ka HBeAg-negatiivsel patsiendil, oluline. Veelgi parem on, kui neil haigeil viirusevastase ravi tulemusel kaob HBsAg ja tekivad B-hepatiidiviiruse pinnaantigeeni vastased antikehad (antiHBs). Viirusevastane ravi on näidustatud nii HBeAg-positiivsele kui ka HBeAg-negatiivsele patsiendile erinevuseta ning sõltub kolmest kriteeriumist: HBV DNA kogus veres enam kui 2000 IU/ml; ALAT üle referentsväärtuse; mõõdukas või raske põletik ja/või vähemalt mõõdukas fibroos maksakoes. Ravi alustamisega ei tohi viivitada, kui ALAT ületab referentsväärtuse kaks korda ja HBV DNA kogus on enam kui 20 000 IU/ml, samuti kui B-tsirroosiga patsiendil on HBV DNA kogus veres määratav. Ravimid ja ravistrateegia on sarnane nii HBeAg-positiivse kui HBeAg-negatiivse patsiendi jaoks. Esmavalikuks on kas alfa-2a-peginterferoon (pegIFNalfa2a) või nukleosiidi/ nukleotiidi analoogidest kas entekaviir või tenofoviirdisoproksiil. PegIFNalfa2a esmavalikuna sobib nii HBeAg-positiivsele kui ka HBeAg-negatiivsele patsiendile. Ainuvõimalikuks ravimiks on entekaviir või tenofoviirdisoproksiil B-tsirroosiga patsiendile, pegIFNalfa2a vastunäidustuste esinemise korral või juhul, kui patsient ei allunud varasemale pegIFNalfa2a-ravile.B-hepatiidiviirusest põhjustatud ägeda B-hepatiidi kulg arvatakse krooniliseks, juhul kui HBsAg-d on määratavad veres kauem kui kuus kuud. Selline haiguskulg tekib vähem kui 5%-l ägedasse B-hepatiiti haigestunud täiskasvanuist. Kroonilist B-hepatiiti esineb Eestis harvemini kui kroonilist C-hepatiiti ja seetõttu on haigus kuni viimase ajani jäänud vajaliku tähelepanuta. Eesti Arst 2013; 92(9):504–50

Tervishoiu- ja sotsiaalteenused HIVsse nakatunud inimestele ning süstivatele narkomaanidele

Üheks Eesti riikliku HIV ja AIDSi strateegia 2006–2015 eesmärgiks on parandada HIVga inimeste elukvaliteeti. HIVsse nakatunute tervishoiuteenuseid osutavad infektsionistid. Riigieelarvest kaetakse kulutused antiretroviirusravimitele ja ravikindlustamata HIV-nakatunute tervishoiuteenustele; patsientidele on nii ravimid kui ka teenused tasuta. Riikliku strateegia raames arendatakse juhtumikorraldussüsteemi HIVga inimestele. Eesti Arst 2009; 88(4):278−28