Paanikahäirega patsient. Haigusjuht, küsimused ja kommentaar

20aastane naine kaebas korduvaid südamepekslemise hoogusid, millega kaasnes hingeldus, käte suremine ja surin, iiveldus ja tugev higistamine. Hood esinesid öösel ja ta ärkas nende tõttu. Ta oli üksik, kuid tal oli hea töökoht ja ta oli majanduslikult kindlustatud. Patsient oli sportlik ja harrastas tervisejooksu, läbides nädalas 3–4 korda 4–12 km kiirusega 5.30–6 min/km

Primaarselt kujunenud krooniline igapäevane peavalu

23aastasel meditsiinikooli õpilasel tekkis 6. juunil 2002. a pulseeriva laadiga tugev peavalu, mis oli kõige enam väljendunud mõlemas oimupiirkonnas. Peavaluhoog oli progresseeruva iseloomuga: valu saavutas haripunkti 2–3 tunniga ning sellega kaasnes korduv oksendamine. Valu leevendamiseks võetud ravimid (paratsetamool, ibuprofeen) kergendasid olukorda vähe, ilmselt tingitult ka oksendamisest. Siiski suutis ta uinuda ning hommikuks oli suur peavalu möödunud, kuid rõhuva iseloomuga valuaisting otsmikupiirkonnas jäi püsima

Meditsiin ja teadus

Meditsiini klassikaline defi nitsioon lähtub vanast mõistest ars medica, s.t arstimiskunst ehk arstiteadus. Siiski oli meditsiin aastatuhandeid pigem empiirilistel kogemustel põhinev valdkond ja selle teaduslik alus on suhteliselt hiljuti kujunenud. Kõigi oma paljude harudega tugineb ta täppisteaduste ja tehnika arengule. Teaduslikus plaanis jäi kliinilise meditsiini (arstiabi) areng eksperimentaalsest maha. Kliinikus domineeris kaua vaatlus ja empiiriline kogemus, mis ületähtsustas autoriteetide arvamusi ja kohati ka arstikunsti osa. Kuni 1960.–1970. aastateni ei olnud piisavalt uuritud paljude haiguste loomulikku kulgu ja seetõttu ei osatud hinnata iseparanevate haiguste (self limited disease) olemust. Eesti Arst 2008; 87(5):32

Mitmemõõtmeline meditsiin

Meditsiini ajalugu on suuresti platseeboefekti ajalugu. Kuni 20. sajandini suutis arst rakendada vaid sümptomaatilise toimega vahendeid. Kaasaegne teaduslik meditsiin on tõenduspõhine, kuid see ei lahenda kaugeltki kõiki probleeme. Tänapäevane paradoks on asjaolu, et arstiabi efektiivsuse kasv on tekitanud ühiskonnas kõrgenenud lootused, mida teaduslik meditsiin ei suuda täita. Mõnikord asuvad seda täitma alternatiivseid ja täiendavaid ravimeetodeid kasutavad isikud, kelle tegevus vajab õiguslikku reguleerimist. Eesti Arst 2005; 84 (12): 857–86

Rein Zupping – arst, õpetaja ja teadlane

Rein Zupping sündis 30. detsembril 1935. a Tartus. 1954. a lõpetas ta Tartu 1. Keskkooli (Hugo Treffneri Gümnaasiumi) ja astus samal sügisel Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1960. a. Juba koolipoisina ilmnesid Rein Zuppingu silmapaistvad sportlikud eeldused. Ta oli väle sprinter, hüppas hästi kaugust ning mängis korv- ja võrkpalli. Eriti meeldis talle aga vasaraheide ning juba kooliajal hakkas ta seda ala Valter Kalami juhen da misel harjutama. Loodus oli talle andnud hea kasvu ja arenenud kehaehituse, kuid samas ei olnud ta mingi “massiivne” heitjatüüp – pigem küll laiaõlaline, kuid parasjagu sale ja sihvakas. Eesti Arst 2006; 85 (1): 67–6

Arst ja avalik arvamus

Kolleeg Helle Nurme kommentaar, milles ta viitas president Arnold Rüütli kognitiivsetele häiretele (PM 16.08.2006), tekitas ajakirjanduses elava vastukaja ning veelgi enam arutelusid arstkonnas ja elanikkonna erinevates rühmades. Käesolev kirjutis ei püüa omakorda hinnata Arnold Rüütli sobivust sellele kõrgele ametikohale – seda enam, et selle ilmumise ajaks on vabariigi president valitud. Püüan siiski lühidalt kommenteerida mõningaid Helle Nurme avaldusest johtunud arvamusi ja seisukohti. Küsimus on üsna keeruline ning see takistab lõplike seisukohtade kujunemist. Eesti Arst 2006; 85 (9): 601–60

Krambid jalgades. Haigusjuht ja kommentaar

69aastane naine pöördus arsti poole, kaevates krampe sääremarjades ja labajalgade väikestes lihastes. Kuigi krambid on möödunud mõne minutiga, on püsinud haaratud lihaste hellus veel tunde hiljem. Säärelihaste krambid on tavaliselt esinenud öösel, une ajal, kuid labajala väikeste lihaste krampe on olnud ka päeval, üldjuhul pärast kestvamat seismist või pikemat käimist

Krooniline valu – haiguse tagajärg või põhjus?

Valu peetakse krooniliseks, kui see on kestnud kauem kui kuus kuud pärast seda esile kutsunud protsessi paranemist. Mõnikord on tegemist idiopaatilise valuga, mille puhul orgaaniline patoloogia või patofüsioloogiline mehhanism valu põhjusena puudub. Kroonilise valu ravi kavandamisel on oluline eristada, kas tegemist on notsitseptiivse, neuropaatilise või idiopaatilise valuga. Perifeerse toimega mittenarkootilised analgeetikumid on kahe viimati nimetatu puhul toimeta ja võivad soodustada valu krooniliseks kujunemist. Krooniliste muskuloskeletaalsete valudega isikud saavad kasu füüsikalisest ravist, kus esikohal on üldise kehalise vormi paranemine ning patsiendipoolse hoiaku ja motivatsiooni kujundamine. Eesti Arst 2009; 88(7−8):493−50

Häiritud autobiograafiline mälu. Haigusjuht ja kommentaar

Kirjeldatav haigusjuht pärineb 1963. aastast, kuid väärib tähelepanu seoses harva esineva psühhosündroomiga ja teatud vastuoludega selle haiguspildi patogeneesi tõlgendamisel

Balneoteraapia ja võimlemine aitavad leevendada fibromüalgiasündroomi

Fibromüalgia on sageli esinev tervisehäire, mida iseloomustavad püsivad ja difuussed musku- loskeletaarsed valud, kangustunne lihastes ja närvipunktide ning lihaste palpatoorne hellus, unehäired ja kiire väsimine. See nähtus tabab peaasjalikult naissoost isikuid ning selle tavaravi mittesteroidsete põletikuvastaste vahendite, analgeetikumide ja antidepressantidega ei ole sageli efektiivne (1). Füüsikaliste ravivõtete toimet sellele sündroomile on teaduslike meetoditega seni vähe uuritud