Soole mikrofloora osa immuunsuse mõjutamisel ning probiootikumide tähtsus haiguste vältimises ja ravis

Sooletrakti mikroflooral on tähtis osa tasakaalustatud immuunreaktsioonide tekkes. See, missuguste mikroobidega laps koloniseerub, sõltub suurem määral sellest, missuguste mikroobidega ta puutub kokku kohe pärast sündi, aga ka dieedist, rakendatud antibakteriaalsest ravist jm. Soolefloora mõjutab nii kaasasündinud kui ka omandatud immuunmehhanisme, nii humoraalset kui ka rakulist immuunsust. Viimastel aastakümnetel on pööratud väga palju tähelepanu probiootikumidele, nende võimele vältida ja ravida mitmeid haigusi. Probiootikumidena kasutatakse väga erinevaid baktereid, kuid kõigil neil ei ole võrdsed raviomadused ja vähetähtis ei ole asjaolu, et ühele sobib üks, teisele teine. Eesti Arst 2007; 86 (4): 282–28

Atoopilise sensibiliseerumise ja allergiahaiguste kujunemine Eesti ning Rootsi väikelastel ja seda mõjutavad tegurid

Epidemioloogiliste uuringute põhjal on suure sissetulekuga riikide lastel ja noortel allergiahaigused sagenenud. Nendega võrreldes esineb Eesti koolilastel allergiahaigusi harvem. Uuringus võrreldi Eesti ja Rootsi väikelaste allergiahaiguste ja atoopilise sensibiliseerumise esinemissagedust, kujunemist ning neid mõjutavaid keskkonnategureid. Tulemused näitasid, et Rootsis diagnoositi lastel sagedamini atoopilist dermatiiti, Eestis aga bronhiaalastmat. Eesti laste vereplasmas oli sageli allergeenspetsiifilisi IgE-tüüpi antikehi ka siis, kui nahatest positiivseid tulemusi ei andnud. Rootsi lastel oli seevastu positiivseid nahatestitulemusi sagedamini ja seda isegi siis, kui vereplasmas IgE- tüüpi antikehad puudusid. Eesti lapsed põdesid sagedamini hingamisteede nakkusi ning neile määrati rohkem antibiootikume. Antibiootikumide kasutamine suurendas neil allergiahaiguste ja positiivsete nahatorketestide riski. Rootsis oli laste allergiahaiguste ja kodutolmu endotoksiinisisalduse vaheline seos pöördvõrdeline, Eestis sellist seost ei täheldatud, kuigi kodude tolmu allergeeni- ning endotoksiinisisaldus oli suurem. Kokkuvõtvalt võib oletada, et Eesti laste immuunvastust mõjutab nende varajane suurem kokkupuude mikroorganismideg

Pediaatria. Muljeid Euroopa pediaatriaakadeemia kongressilt

Eesti Arst 2018; 97(6):336 &nbsp

Toidutalumatus – tegelik või tekitatud probleem

Toidutalumatuse käes arvab end vaevlevat kolmandik kuni pool inimestest, uuringutega leitakse aga seda tõbe oluliselt harvem. Toidutalumatust ja -allergiat ajavad omavahel segi isegi meditsiinitöötajad, patsientidest rääkimata. Toidutalumatuse sümptomid on ajas väga varieeruvad, võivad hõlmata mitut elundkonda ning mõnikord ei ole võimalik selle täpset tekkemehhanismi kindlaks teha. Seetõttu võib diagnoosimine või välistamine keerukaks osutuda ja põhjustada väärdiagnoose ning see omakorda mittevajalikke dieedipiirangute rakendamist ja väärtoitumist. See on eriti ohtlik laste puhul, kelle organism alles kasvab ja areneb.Artiklis on antud ülevaade toidutalumatuse võimalikest põhjustest, mehhanismidest (ensümaatiline, farmakoloogiline, mittespetsiifiline) ning diagnoosimise võimalustest. Eesti Arst 2016; 95(7):442–44

Pediaatria. Muljeid Euroopa pediaatriaakadeemia kongressilt

Eesti Arst 2018; 97(6):336 &nbsp

Allergia põhjuse kindlakstegemine molekulaarsete meetoditega

Molekulaarse diagnostika kasutuselevõtt on muutnud allergia põhjuse kindlakstegemise varasema ajaga võrreldes oluliselt täpsemaks ja seega parandanud allergiliste haiguste käsitlust. Allergeeni ekstraktide asemel kasutatakse puhastatud naturaalseid või tööstuslikult saadud rekombinantseid allergeenseid molekule.Molekulaarne diagnostika võimaldab hinnata süsteemse või lokaalse allergilise reaktsiooni tekke riski; teha kindlaks, kas patsiendil on ülitundlikkus primaarse allergeenikomponendi suhtes või esineb ristreaktiivsus; abistab arsti patsiendi nõustamisel allergeenidest hoidumise suhtes, et vältida põhjendamatuid dieedipiiranguid; võimaldab täpsemalt rakendada spetsiifilist immuunravi (SIR), sest aitab diagnoosida ülitundlikkust juhul, kui allergeeni ekstrakti suhtes on saadud nõrk või negatiivne tulemus.Ülevaateartikli ülesanne on tutvustada kasutusel olevaid molekulaarse diagnostika võimalusi ja anda ühtlasi praktilisi nõuandeid, millest võiks igapäevases töös lähtuda.Eesti Arst 2016; 95(2):89–9

Astma ja teiste allergiahaiguste sõeluuring Eesti kooliõpilastel

Käesolevas uuringus hinnati astma ja teiste allergiliste haiguste levimust laste-allergoloogilise arstiabita linnade kooliõpilaste hulgas ning analüüsiti allergiahaigustesse haigestumist Eesti erinevates piirkondades. 2003. aasta 1. märtsist 8. maini toimunud uuringus osalesid Pärnu Ühisgümnaasiumi, Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi, Elva Gümnaasiumi ja Narva Vene Kesklinna Gümnaasiumi 5.–12. klassi õpilased. Sõel uuringu põhjal võib väita, et astmasse haigestumine on Eesti kooliõpilastel sagenenud (4,8%) ja allergiahaiguste levimus on paikkonniti erinev. 40%-l astmaga lastest diagnoositi haigus uuringu käigus esimest korda ning see viitab selgelt haiguse ala diagnoosi misele keskustest kaugemal elavatel kooliõpilastel

Anafülaksiajuhud TÜ Kliinikumi lastekliinikus aastatel 2005–2014

Uuringu eesmärk. Anafülaksia on raske, potentsiaalselt eluohtlik süsteemne ülitundlikkusreaktsioon, mis nõuab kiiret ja täpset diagnoosi ning viivitamatut ravi. Uuringu eesmärk oli analüüsida TÜ Kliinikumi lastekliinikus aastatel 2005–2014 diagnoositud anafülaksia haigusjuhte, leida sagedasemad anafülaksia põhjused ning hinnata viimase viie aasta muutuste dünaamikat võrreldes eelneva viie aastaga.Uuringu valim ja metoodika. Retrospektiivses uuringus analüüsiti 508 kuni 18aastase patsiendi RHK-10 diagnoosikoodidega T 78.0 (anafülaktiline šokk kahjulikust toidureaktsioonist), T78.1 (mujal klassifitseerimata muud kahjulikud toidureaktsioonid), T78.2 (täpsustamata anafülaktiline šokk), T78.3 (angioneurootiline turse) ja T63.4 (mürgise putuka hammustus või nõelamine) haigusjuhte. Haiguslugude ja ambulatoorsete kaartide läbitöötamisel moodustati uuringurühm 93 patsiendist, kes täitsid vähemalt kaht põhilist anafülaksia põhikriteeriumi: süsteemse ülitundlikkusreaktsiooni algus oli äge ning haigussümptomid esinesid vähemalt kahes elundisüsteemis (nahal ja/või limaskestadel ning hingamis- ja/või kardiovaskulaarses süsteemis).Tulemused. Anafülaksiat esines oluliselt sagedamini poistel (poisid/tüdrukud = 2,9; p < 0,0001). Sagedamini tekkis anafülaksiat toiduainete (58%) ja mesilase või herilase nõelamise suhtes (26%). Toiduallergeenidest põhjustatud anafülaksiat oli oluliselt enam alla 6aastastel lastel (30 lapsel 42-st ehk 71%-l) võrreldes 6–12 a vanustega (8 lapsel 19-st ehk 42%-l) ja üle 12aastastega (14 lapsel 30-st ehk 47%-l) (p < 0,04). Kolmandikul lastest põhjustasid toiduanafülaksiat kala ja kalatooted ning 28%-l pähklid. Toidust põhjustatud anafülaksiaga laste hulgas oli dermatiiti 28 lapsel 54-st (51,9%) ja muul põhjusel tekkinud anafülaksiaga laste hulgas ühel lapsel 39-st (2,6%) (šansside suhe (OR) 41; 95% usaldusvahemik (uv) 5,2–320, p < 0,0001). Ägeda reaktsiooni ravis ordineeriti intramuskulaarset adrenaliini ainult viiendikule patsientidest. Kuigi anafülaksiajuhud on viimasel viiel aastal kahekordistunud (30 vs. 63), ei ole eeltäidetud süstlas (pen-süstlis) adrenaliini väljakirjutamine suurenenud (18 last 30-st (60%) vs. 38 last 63-st (60%), p = 1,0).Järeldused. Anafülaksiaga patsientide arv on viimasel viiel aastal kahekordistunud. Sagedamini esineb anafülaksiat poistel ja levinuim vallandav tegur on toit. Toidust tingitud anafülaksiast on eelkõige ohustatud atoopilise dermatiidiga lapsed. Nii nagu paljudes riikides on adrenaliin kui anafülaksia esmavalikuravim alakasutatud ka meil. Oluline on nii meditsiinipersonali kui ka patsientide ja lapsevanemate anafülaksiaalane koolitus.Eesti Arst 2016; 95(6):373–38

Tsüstiline fibroos – Eesti patsientide kliinilised andmed 2011. aastal

Uuringu eesmärk. Tsüstiline fibroos (TF) on kõige sagedasem eluiga lühendavatest autosoom-retsessiivsetest pärilikest haigustest valgel rassil. Uurimuse eesmärgiks oli analüüsida Eesti TFi-patsientide kliinilisi andmeid 31.12.2011. aasta seisuga ning võrrelda neid varasemate Eesti ja Euroopa andmetega. Uuritavad ja metoodika. Retrospektiivne uuring hõlmas lapseeas diagnoositud ja elus oleva 46 TFi-patsiendi andmeid. Kliinilised andmed olid olemas 40 patsiendi kohta, kes olid arsti jälgimisel 2011. aastal. Tulemused. Võrreldes 1993. aastaga oli patsientide keskmine vanus suurenenud ligi kaks korda (8,16 vs. 15,9 aastat). Mediaanvanus diagnoosimisel oli 1,5 aastat, mis on suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Viiendikul patsientidest vastas toitumus rahvusvaheliselt soovitatavale. Kopsufunktsioon oli oluliselt halvem alatoitunud taiskasvanutel (p P. aeruginosa kolonisatsiooniga patsientidel (p = 0,005). P. aeruginosa kolonisatsiooniga patsientidel oli väiksem KMI (p Järeldused. Tänu uute nüüdisaegsete ravimite kasutamisele, ravi regulaarsusele ning erialaarstide ja mitmete spetsialistide meeskonnatööle on viimase 10 aastaga Eesti TFipatsientide keskmine vanus suurenenud, suremus kahanenud ning elulemus paranenud. Endiselt püsib kõrge patsientide mediaanvanus haiguse esmasel diagnoosimisel. Eesti Arst 2013; 92(4):186–19

Seclusion Management in an Acute In-Patient Unit

Trends in modern day mental health facilities have been towards the least restrictive environment with emphasis on patients’ rights, but these rights have to be balanced against the safety of both the patients themselves and anyone else in the immediate environment. One way of restricting a person’s movement is through the use of seclusion, a means of isolating a person in a locked room with minimal stimulus and from where that person cannot freely exit. This study was developed to explore the use of seclusion in an acute in-patient unit for people with mental illnesses. Investigation into this issue was considered important due to an identified large increase in seclusion use over the previous two years. The study used a qualitative research methodology with a descriptive and interpretive approach. Data collection included a retrospective file audit of patients who had been secluded over the past seven years, and one-to-one staff interviews. I also included some personal reflections of seclusion events. The principle reason for using seclusion was violence and aggression in the context of mental illness. It was also used for people who were at risk of, or who had previously absconded from the unit. A recovery approach and the use of the strengths model was fundamental to nurses’ way of working with patients in the unit. Nurses believed that the strengths process should be adapted to the person’s level of acuity and to their ability to engage in this approach in a real and tangible way. Seclusion continues to be a clinical management option in the unit that is the subject of this study. It is used when a person is so unwell that they cannot be managed in any other identified way. However, in many circumstances there are other options that could be explored so that the utmost consideration is given to the dignity, privacy and safety of that person