Võrtsjärve kalavarude seisund ja Eesti angerjamajandamiskava täitmise analüüs : aruanne

Võrtsjärve kalavarud põhiliste liikide osas on viimastel aastatel püsinud heal, mõnede liikide osas isegi väga heal tasemel. Aastakümneid kestnud järjepidev ja süstemaatiline uurimine on soodustanud kalavarude säästlikku kasutamist (Eesti kalamajandus, 2010; 2012). Prognoos lähiaastateks enamuse oluliste liikide osas on samuti hea. Angerjas, mille püügist saadav tulu on olnud siinse kalanduse alustala juba pea pool sajandit, sõltub otseselt asustamisest ja asustusmaterjali hinnatasemest 6-12 aastat tagasi. 2014. aastal osutus klaasangerja hind Euroopa turul erakordselt madalaks, mis võimaldas Võrtsjärve asustada läbi asustamise poole sajandi pikkuse ajaloo arvult teise koguse. Arvestades aga tänapäevast asustusmaterjali kvaliteeti võib julgeelt väita, et see oli suurim kogus angerjat, mis ühel aastal Võrtsjärve lastud. 2014. aasta oli Võrtsjärve jaoks eriline selle poolest, et tavapärast kevadist suurvett praktiliselt ei olnud, mis mõjutas kogu järve elustikku sh kalastikku. Tänu madalamale veeseisule angerjasaagid veidi tõusid, kuigi jäid endiselt ametliku statistika numbrites prognoosile alla. Angerjasaakide suhtelist madalseisu leevendab püügiõiguse tasu vähendamine 2/3 võrra alates 2012. aastast ja teiste oluliste kalaliikide tööndusliku varu hea seis, mis aitab kalurkonnal paremini toime tulla. Käesolev aruanne võtab kokku 2014. aasta kalandusuuringud Võrtsjärvel, vastavalt Keskkonnaministeeriumi ja Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vahel sõlmitud lepingule, mille alusel olid töö peamisteks eesmärkideks: 1.1. Anda Võrtsjärve kalaliikide (angerjas, haug, koha, latikas, ahven ja tint) varude seisundi hinnang 2014. aasta kohta. Tuua välja nende kalaliikide varu seisundit enim mõjutavad tegurid antud perioodil. 1.2. Anda kalavaru (angerjas, haug, koha, latikas, ahven ja tint) keskpikk (3–5 aastat) prognoos (usaldustõenäosusega 95%). 1.3. Anda soovitused eelnimetatud kalaliikide varu haldamiseks 2015. ja 2016. aastaks. 1.4. Angerjate rännete, taaspüügi osakaalu, ellujäämuse, püügikoormuse ning teiste võimalike näitajate saamiseks märgistada ja asustada märgistatud angerjaid eeskätt Võrtsjärve ning vajadusel ka mujale Peipsi vesikonda. 1.5. Analüüsida ja raporteerida Eesti angerja majandamiskava täitmist alates selle esitamisest Euroopa Komisjonile 31.12.2008. a. 1.6. Koostada vajalikud juhendmaterjalid ja osaleda angerjateemalistes töögruppides (ICES/EIFAAC Eel WG, EL töörühmade jt). 1.7. Euroopa Liidu andmekogumise programmi täitmise eesmärgil koguda angerja bioloogilisi andmeid Peipsi vesikonnas [pikkus, kaal ja vanus (vanus määrata kas täpselt otoliitide abil või hinnanguliselt pikkuse-vanuse või kaalu-vanuse suhte abil)] vähemalt 100 rändangerja ja 100 paikse angerja kohta. 1.8. Uurida haugi talvist toitumist Võrtsjärves ja selle mõju angerjavarudele. 1.9. Analüüsida angerja asustamisega seotud toiminguid ja tulemuslikkust. 1.10. Anda soovitused peenkala mõiste määratlemiseks. 1.11. Pakkuda välja metoodika mõõdulise kala kaaspüügiprotsendi arvuliselt kaalulisele määrale üleminekuks. 1.12. Analüüsida kalapüügieeskirja § 11 p 2 põhjendatust. 1.13. Kirjeldada Võrtsjärvel enimkasutatavaid mõrdu ning nende paigutust. Uurimistöö vastutav täitja oli teadur Ain Järvalt. Uurimisrühma kuulusid veel rakendushüdrobioloogia magistrid Priit Bernotas ja Maidu Silm ning Limnoloogiakeskuse laeva meeskond, eesotsas kapten Jüri Zirk ́iga. Täname meeldiva koostöö eest KKM kalavarude osakonda, PM kalamajandusosakonda, Võrtsjärve kutselisi kalureid, eeskätt Janar Väljaotsa ja Erik Saaremaad ning mitmeid teisi, kes olid abiks uurimismaterjali kogumisel. Suur tänu ka kalur Enn Kellale, kelle käest on saadud Võrtsjärvel kasutatavate mõrdade algsed joonised. Täname koostöö eest ka MTÜ Võrtsjärve Kalanduspiirkond töötajaid ning angerjakasvatajat Raivo Puuritsat, kelle majandist Triton PR AS pärineb ettekasvatatud angerja asustusmaterjal ja kes on võimaldanud kasvanduses uurimistöid läbi viia sh ettekasvatatud angerjate keemilist märgistamist. Uurimistulemustest on jooksvalt antud ülevaateid ja lahendatud kalandust puudutavaid üksikküsimusi Võrtsjärve kalurite, PM kalandusosakonna ja KKM kalavarude osakonna poolt korraldatud aruteludel. Projekti toel koostati vastava juhendi alusel Eesti angerja ülevaade ICES angerja töögrupile.Keskkonnaministeeriumi poolt finantseeritud TÖÖVÕTULEPING nr 4-1.1/14/95. Uuringut toetas Keskkonnainvesteeringute Kesku

Võrtsjärve kalavarude seisund ja Eesti angerjamajandamiskava täitmise analüüs : aruanne

Võrtsjärve kalavarud on viimaste aastate vältel püsinud suhteliselt heal tasemel, mis annab alust arvata, et aastakümneid kestnud järjepidev ja süstemaatiline uurimine on soodustanud kalavarude säästlikku kasutamist (Eesti kalamajandus, 2010). Prognoos lähiaastateks enamuse oluliste liikide osas on hea või isegi väga hea. Angerjas, mille püügist saadav tulu on olnud siinse kalanduse alustala juba pea pool sajandit, sõltub otseselt asustamisest ja asustusmaterjali hinnatasemest 6-12 aastat tagasi. Kahjuks on veetaseme kõrgperiood vähendanud angerjapüügi tulemuslikkust ja pannud kalureid üsna raskesse olukorda, seda nii 2011. ja 2012. aasta kevadel. Aasta 2013 oli eelnevatest veevaesem ja tänu sellele ka angerjasaagid veidi tõusid, kuigi jäävad endiselt ametliku statistika numbrites prognoosile alla. Õnneks leevendab saakide madalseisu nii püügiõiguse tasu vähenemine, angerja esmakokkuostu hinna tõus ja teiste oluliste kalaliikide tööndusliku varu hea seis, mis aitab kalurkonnal paremini toime tulla. 2012. aastal jõustus seadusemuudatus, mille alusel angerjajärvede kalurkonna püügiõiguse tasu vähenes 2/3 võrra. Seadusemuudatuse aluseks olid käesoleva ja INTERREG III A North EELMIG projekti raames eelnevatel aastatel läbiviidud uuringud, mille tulemused tõendasid, et suur osa angerjaid saab võimaluse Võrtsjärvest ja kogu Peipsi vesikonnast välja rännata. Juba möödunud aastal kerkis üles mitmeid probleeme ja ebakõlasid Võrtsjärve kutseliste kalurite ja Keskkonnainspetsiooni vahel. Arusaamatusi tekitasid eelkõige püügiandmete esitamise kord, samuti mõrrapüügil kaasneva väheväärtusliku peenkala liikideks sorteerimise nõue jt küsimused, mis loodetavasti peale korduvaid ühiseid arutelusid leiavad lahenduse 2014. aastal. Käesolev aruanne võtab kokku 2013. aasta kalandusuuringud Võrtsjärvel, vastavalt Keskkonnaministeeriumi ja Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vahel sõlmitud lepingule, mille alusel olid töö peamisteks eesmärkideks: 1.1. Anda Võrtsjärve kalaliikide (angerjas, haug, koha, latikas, ahven ja tint) varude seisundi hinnang 2013. aasta kohta. Tuua välja nende kalaliikide varu seisundit enim mõjutavad tegurid antud perioodil. 1.2. Anda kalavaru (angerjas, haug, koha, latikas, ahven ja tint) keskpikk (3–5 aastat) prognoos (usaldustõenäosusega 95%). 1.3. Anda soovitused eelnimetatud kalaliikide varu haldamiseks 2014. ja 2015. aastaks. 1.4. Angerjate rännete, taaspüügi osakaalu, ellujäämuse, püügikoormuse ning teiste võimalike näitajate saamiseks märgistada ja asustada märgistatud angerjaid eeskätt Võrtsjärve ning vajadusel ka mujale Peipsi vesikonda. 1.5. Analüüsida ja raporteerida Eesti angerja majandamiskava täitmist alates selle esitamisest Euroopa Komisjonile 31.12.2008. a. 1.6. Koostada vajalikud juhendmaterjalid ja osaleda angerjateemalistes töögruppides (ICES/EIFAAC Eel WG, EL töörühmad jt). 1.7. Euroopa Liidu andmekogumise programmi täitmise eesmärgil koguda angerja bioloogilisi andmeid Peipsi vesikonnas [pikkus, kaal ja vanus (vanus määrata kas täpselt otoliitide abil või hinnanguliselt pikkuse-vanuse või kaalu-vanuse suhte abil)] vähemalt 100 rändangerja ja 100 paikse angerja kohta. 4 1.8. Uurida haugi talvist toitumist Võrtsjärves ja selle mõju angerjavarudele. 1.9. Analüüsida angerja asustamisega seotud toiminguid ja tulemuslikkust Uurimistöö vastutav täitja oli Limnoloogiakeskuse juhataja, teadur Ain Järvalt. Uurimisrühma kuulusid veel rakendushüdrobioloogia magister Meelis Kask ja spetsialistid Priit Bernotas ning Maidu Silm, Limnoloogiakeskuse laeva meeskond, eesotsas kapten Jüri Zirk ́iga. Täname meeldiva koostöö eest KKM kalavarude osakonda, PM kalamajandusosakonda, Võrtsjärve kutselisi kalureid, eeskätt Janar Väljaotsa, Enno Kella, Lauri Koni, Erik Saaremaad, Rein Puuritsat, Tõnu Kleini ja Leo Aasat ning paljusid teisi, kes olid abiks uurimismaterjali kogumisel. Täname koostöö eest ka MTÜ Võrtsjärve Kalanduspiirkond töötajaid ning angerjakasvatajat Raivo Puuritsat, kelle majandist Triton PR AS pärineb ettekasvatatud angerja asustusmaterjal ja kes on võimaldanud kasvanduses uurimistöid läbi viia. Uurimistulemustest on jooksvalt antud ülevaateid ja lahendatud kalandust puudutavaid üksikküsimusi Võrtsjärve kalurite, PM kalandusosakonna, KKM kalavarude osakonna ja Limnoloogiakeskuse poolt korraldatud seminaridel. Projekti toel koostati vastava juhendi alusel Eesti angerja ülevaade ICES angerja töögrupile.Keskkonnaministeeriu

Võrtsjärve kalavarude seisund ja Eesti angerjamajandamiskava täitmise analüüs : aruanne

Võrtsjärve kalavarud on viimaste aastate vältel püsinud suhteliselt heal tasemel, mis annab alust arvata, et aastakümneid kestnud järjepidev ja süstemaatiline uurimine on soodustanud kalavarude säästlikku kasutamist (Eesti kalamajandus, 2010). Prognoos lähiaastateks enamuse oluliste liikide osas on hea. Angerjas, kelle püügist saadav tulu on olnud siinse kalanduse alustala juba pea pool sajandit, sõltub otseselt asustamisest ja asustusmaterjali hinnatasemest 6- 12 aastat tagasi. Kahjuks on veetaseme tõus vähendanud angerjapüügi tulemuslikkust ja pannud kalureid üsna raskesse olukorda, seda nii 2011. ja 2012. aasta kevadel. Õnneks leevendab seda olukorda nii püügiõiguse tasu vähenemine ja teiste oluliste kalaliikide tööndusliku varu hea seis, mis aitab kalurkonnal paremini toime tulla. 2012. aastal jõustus seadusemuudatus, mille alusel angerjajärvede kalurkonna püügiõiguse tasu vähenes 2/3 võrra. Seadusemuudatuse aluseks olid käesoleva ja INTERREG projeki raames eelnevatel aastatel läbiviidud uuringud, mille tulemused tõendasid, et suur osa angerjaid saab võimaluse Võrtsjärvest ja kogu Peipsi vesikonnast välja rännata. Kahjuks kerkis möödunud aasta jooksul üles mitmeid probleeme ja ebakõlasid Võrtsjärve kutseliste kalurite ja Keskkonnainspetsiooni vahel. Arusaamatusi tekitasid eelkõige püügiandmete esitamise kord, samuti mõrrapüügil kaasneva väheväärtusliku peenkala liikideks sorteerimise nõue jt küsimused, mis seni pole mõistlikku lahendust leidnud. Käesolev aruanne võtab kokku 2012. aasta kalandusuuringud Võrtsjärvel, vastavalt Keskkonnaministeeriumi ja Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vahel sõlmitud lepingule, mille alusel olid töö peamisteks eesmärkideks: 1. Anda Võrtsjärve kalaliikide (angerjas, haug, koha, latikas, ahven ja tint) varude seisundi hinnang 2012. aasta kohta. Tuua välja nende kalaliikide varu seisundit enim mõjutavad tegurid antud perioodil. 2. Anda kalavaru (angerjas, haug, koha, latikas, ahven ja tint) keskpikk (3-5 aastat) prognoos (usaldustõenäosusega 95%). 3. Anda soovitused eelnimetatud kalaliikide varu haldamiseks 2013. ja 2014. aastaks. 4. Angerjate rännete, taaspüügi osakaalu, ellujäämuse, püügikoormuse ning teiste võimalike näitajate saamiseks märgistada ja asustada märgistatud angerjaid eeskätt Võrtsjärve ning vajadusel ka mujale Peipsi vesikonda. 5. Analüüsida ja raporteerida Eesti angerja majandamiskava täitmist alates selle esitamisest Euroopa Komisjonile 31.12.2008. a. Samuti koostada raporti eelnõu 18.09.2007. a. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1100/2007, millega kehtestatakse meetmed euroopa angerja varude taastamiseks artiklis 9 kohaselt. Raporti koostamisel arvestada Euroopa Komisjoni kalandus- ja vesiviljeluse komitee töögrupis koostatud juhendit. 6. Koostada vajalikud juhendmaterjalid ja osaleda angerjateemalistes töögruppides (ICES/EIFAAC Eel WG, EL töörühmade jt). 7. Euroopa Liidu andmekogumise programmi täitmise eesmärgil koguda angerja bioloogilisi andmeid Peipsi vesikonnas [pikkus, kaal ja vanus (vanus määrata kas täpselt otoliitide abil või hinnanguliselt pikkuse-vanuse või kaalu-vanuse suhte abil)] vähemalt 100 rändangerja ja 100 paikse angerja kohta. 8. Uurida haugi talvist toitumist Võrtsjärves ja selle mõju angerjavarudele. 9. Analüüsida angerja asustamisega seotud toiminguid ja tulemuslikkust Uurimistöö vastutav täitja oli Limnoloogiakeskuse juhataja, teadur Ain Järvalt. Uurimisrühma kuulusid veel rakendushüdrobioloogia magister Meelis Kask ja spetsialistid Priit Bernotas ning Maidu Silm, Limnoloogiakeskuse laeva meeskond, eesotsas kapten Jüri Zirk ́iga. Täname meeldiva koostöö eest KKM kalavarude osakonda, PM kalamajandusosakonda, Võrtsjärve kutselisi kalureid, eeskätt Lauri Koni, Erik Saaremaad, Rein Puuritsat ja Leo Aasat ning paljusid teisi, kes olid abiks uurimismaterjali kogumisel. Täname koostöö eest ka MTÜ Võrtsjärve Kalanduspiirkond töötajaid ning angerjakasvatajat Raivo Puuritsat, kelle majandist Triton PR AS pärineb ettekasvatatud angerja asustusmaterjal ja kes on võimaldanud kasvanduses uurimistöid läbi viia. Uurimistulemustest on jooksvalt antud ülevaateid ja lahendatud kalandust puudutavaid üksikküsimusi Võrtsjärve kalurite, PM kalandusosakonna, KKM kalavarude osakonna ja Limnoloogiakeskuse poolt korraldatud seminaridel. Projekti toel osaleti ka ICES angerja töögrupi seminaril Taanis, milleks täiendati vastava juhendi alusel Eesti angerja ülevaadet 2012. aasta andmetega. Samuti osaleti ettekandega maailma kalanduse kongressil Edinburghis angerja arvukuse hindamise uue meetodi rakendamisest Eesti väikejärvedel “An indirect method to estimate the abundance of European eel in shallow lakes based on mark-recapture data and CPUE of long lines”, mille autoriteks olid Ain Järvalt, Priit Bernotas ja Meelis Kask. Samuti osaleti Eesti sisevete kalandust käsitlevate ühisettekannetega konverentsil BALWOIS 2012 Ohridis (Makedoonia). Projekti põhitäitjad Priit Bernotas, Meelis Kas ja Maidu Silm võtsid osa Bergenis toimunud ICES konverentsist.Keskkonnaministeeriu

Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava» meetme 3.1 «Ühistegevused» tegevuse «Muud ühistegevused». Projekti (Peadirektori käskkiri nr 17-6/273) aruanne

Lähtuvalt Euroopa Komisjoni määrusest (Council Regulation (EC) No 1100/2007) ja Eesti angerjamajanduse tegevuskavast (EMP) (2008) tuleb hinnata angerja looduslikku rännet siseveekogudesse ja rändangerjate väljapääsu võimalusi sh veekogudest, kuhu neid on asustatud. Tuleb anda hinnang tõketele (paisud, tammid, turbiinid) rändeteedel nii üles kui allavoolu. Samuti tuleb Euroopa Komisjoni määrusest (Council Regulation (EC) No 1639/2001) tulenevalt täiustada andmekogumise metoodikat nii järve- (yellow eel) kui ka rändangerja (silver eel) faasis selleks, et määrata tegelik väljapääsenute hulk vesikonniti ja hinnata püügivaru eraldi järve- (yellow eel) ja rändangerja (silver eel) osas. Kuna iga liikmesriik pidi raporteerima tegevustest, mida EMP ette nägi hiljemalt 30. juuniks 2012 (määruse 1100/2007 art. 9), oli projekti esimese osa kõige olulisem tulemus kogutud andmestik, mille alusel eeltoodud kohustust täita. Antud ülesannete täitmisest sõltus otseselt ka lisatoetused angerjate asustamisse meie järvedesse. Peaeesmärk on suurendada oluliselt angerjakasvatust looduslikes vetes ja tema väljarännet e liigi taastootmist, millega kaasneb proportsionaalselt ka püügivaru ja saakide suurenemine. Projekti käigus selgitati eeskätt angerjakasvatuslike väikejärvede (Saadjärve, Kuremaa, Kaiavere ja Vagula järv) angerjavaru märgistamise - taaspüügi meetodil ning hinnati angerjate väljarännet kogu püügiperioodi jooksul. Saadud tulemused võimaldasid määrata rändangerjate väljapääsu osakaalu ja kas see on Euroopa Komisjoni määrusest tulenevate nõuetega (40%) kooskõlas. Teaduslikult tõestatud tingimuste täitmise korral on neile järvedele võimalus taotleda angerja asustamisse kuni 50% ulatuses lisafinantse ka järgmise raamprogrammi perioodil. Kolmandik asustamise rahalisest mahust laekub otseselt kutselise püügil kasutatavate mõrdade püügiõiguse tasust antud angerjajärvelt. Üheks projekti eesmärgiks oli ka erinevate mõrratüüpide katsetamine angerja-kasvatuslikel veekogudel tagamaks jätkusuutlikku kalamajandust. Enne projekti algust on eeltoodud järvedel lubatud püüda vaid ääremõrdadega, mille suu kõrgus on järveti 1 m kuni 3 m. Arvestades nende järvede sügavust andsid uurimistulemused aluse muuta seadusandlust püüniste suu kõrguse osas muutmaks püügi hooajati efektiivsemaks. Näiteks on käesoleval ajal lubatud püüda Kuremaa järvel nüüd kolme mõrraga, mille suu kõrgus on kuni 6 m. Samas on kehtiva seadusandluse alusel lubatud praegu püüda ka väikejärvede väljavooludel. Lisaks hinnati muid võimalikke angerja väljarände takistusi järvede väljavooludel. Käesoleva projekti toel kaitsti kaks magistrikraadi Priit Bernotas „Uus meetod angerjavaru hindamiseks Eesti järvede näitel” (2012) ja Maidu Silm „Euroopa angerja (Anguilla anguilla) vanus ja kasv Eesti järvedes”(2013) ning üks bakalaureusekraad Maidu Silm “Euroopa angerja (Anguilla anguilla) vanuse määramine ja kasvukiirus Eesti järvedes” (2011). Uurimisgrupp tänab kutselisi kalureid Mati Kärmast Kuremaalt, Kalle Bruusi Saadjärvelt, Mati Evertit Kaiavere järvelt, Igor Kelti, Märt Ploomipuud ja Mait Klaassenit Vagula järvelt, kellega koostöös käesolev projekt sai läbi viidud.Euroopa Kalandusfon

Ohustatud sh kaitsealuste ja vääriskalaliikide seisundi parandamiseks vajalikud meetmed ja eelistatud tegevused

Eesti kalavaru, sh vähivaru kasutamine peab olema kooskõlas nii rahvusvaheliselt kui Eestis heakskiidetud säästva arengu põhimõtetega. Loodusvarade säästva kasutamise eesmärk on inimest rahuldava elukeskkonna ja majanduse arenguks vajalike ressursside tagamine, sealjuures oluliselt kahjustamata elukeskkonda ning säilitades looduslikku mitmekesisust. Kalavaru kaitset ja suurust saab mõjutada püügi reguleerimisega, elukeskkonna kaitse, parandamise või taastamisega ning kalakasvatusliku taastootmise abil. Viimane neist on kulukas tegevus, mis eeldab pikaajalist planeerimist ja otstarbekuse analüüsi. Selleks on vajalik kalavarude taastootmise tegevuskava. Tegevuskava koostamisel on lähtutud Eesti ja rahvusvahelistest valdkondlikest dokumentidest arvestades seejuures hetkeolukorda, kalavarude seisundit ja taastamise vajadust ning olemasolevaid võimalusi. Tegevuskava eesmärk on kalakasvatusliku taastootmise abil parandada ohustatud sh kaitsealuste kalaliikide seisundit ja suurendada nende arvukust, luues avaramad võimalused ka vääriskalaliikide püügiks Eestis. Tegevuskava elluviimist koordineerib ja selle eest vastutab Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakond. Vastutav koordinaator koos tegevuskava täitjatega koostab iga nelja aasta tagant tegevuskava täitmise kokkuvõtte. Vastavalt saavutatud tulemustele ja ilmnenud puudustele muudetakse kava, et korrigeerida kalakasvatusliku taastootmise suundasid kalavarude olukorra parandamiseks ja bioloogilise mitmekesisuse hoidmiseks.Programmi koostamist finantseeris Keskonnainvesteeringute Kesku

Siseveekogud : õpik kõrgkoolidele

Inimeste kõige tavalisemad seosed siseveekogudega on matkamine, kalapüük, suplemine, janu kustutamine ja taimede kastmine. Et veekogude ääres viibimine mõjub paljudele rahustavalt, on jõgedel-järvedel miljonivaadete kaudu kindel koht ka kinnisvaraäris. Veekogudeta ei saa läbi sportlased (purjetajad, sõudjad ja motohuvilised). Leidub selliseidki indiviide, keda meelitavad mittesöödavad või koguni palja silmaga nähtamatud vee-elanikud. Eesti on väike madal maa, millel on pikk mererand, aga kus leidub ka palju siseveekogusid. Eriline on kahe suure järve – Peipsi ja Võrtsjärve – asumine lähestikku. Seisuvete pindala osakaalu järgi kogu riigi pindalast on Eesti Euroopas pärast Soomet ja Rootsit koos Norraga kolmandal-neljandal kohal. Eesti ja tema ümbrus on puhta veega seni niisiis hästi varustatud, kuid see rikkus ühtlasi kohustab veekogusid heaperemehelikult ja jätkusuutlikult majandama. Ka Eestis on muresid nii veevarude, veekogude kui nende seisundiga. Sisevete uurimine on Eestis kestnud juba üle 100 aasta. Seda on süstemaatiliselt korraldanud nii Looduseuurijate Selts, Tartu Riiklik Ülikool, Teaduste Akadeemia kui Maaülikool. Suurte järvede kõrval pole unustatud väikesi järvi ega vooluveekogusid. Uurida vee ja veekogude omadusi, arendada ja kasvatada nende spetsialiste ongi mõistlik seal, kus on, mida tundma õppida. Üha enam leitakse seoseid looduslike ja inimtekkeliste mõjurite ning ökosüsteemide vastuste vahel. Ühtlasi ühendatakse neid seoseid sotsiaalmajanduslike küsimuste ja looduskaitsega. Eesti siseveekogude kohta on peale arvukate ja enamasti võõrkeelsete teadusartiklite ilmunud ka eestikeelseid raamatuid. Siin neist väike loetelu: väikejärved (Eesti järved, 1968; Mäemets, 1977; Laarmaa jt 2019); Võrtsjärv (1973, 2003); Peipsi (1999, 2008), vooluveed (Järvekülg jt 2001; Timm jt 2019). Kalaraamatuid esindavad Mikelsaar (1984) ning Hunt (2019), veetaimi „Eesti taimede määraja“ (2010). Silmaga nähtavate veeselgrootute ülevaate pakub Timm (2015). Ülevaatlikku eestikeelset õpikut siseveekogude ning nende talitlemise kohta seni polnud. Eesti ülikoolides on kõigil kolmel õppetasandil (bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõpe) õppekavasid, kus vajatakse teadmisi siseveekogudest. Võõrkeelseid eeskujusid leidub päris mitu, kuid need käsitlevad enamasti kas ainult hüdrobioloogiat või limnoloogiat. Esimene on elustiku-, teine keskkonna-alase suunitlusega. Uus õpik sisaldab mõlemaid ning sobib loodetavasti paljudele loodusteaduslikele ja looduskaitselistele kursustele, eriti bakalaureusetasemel. Õpik koosneb kolmest suurest alajaotusest: (1) siseveekogude füüsikalis-keemiline iseloomustus, levik ja teke; (2) elupaigad veekogudes, olulised elustikurühmad ning nendevahelised suhted; (3) siseveekogude majandamine, kaitse ja tervendamine. Peamiselt vaadeldakse Eesti siseveekogusid, aga seda kogu maailma taustal. Koostajad loodavad, et raamat annab lugejatele nii vastuseid küsimustele kui ka süvendab huvi sisevete kui kaunite, põnevate ning inimestele eluliselt oluliste loodusobjektide suhtes.Õpik on valminud riikliku programmi „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine (2008–2012)“ raames ning Eesti Maaülikooli ja Sihtasutuse Archimedes osalisel toel

Kalakasvatusliku taastootmise programm : programm "Riiklikku kaitset vajavate ja ohustatud kalaliikide kaitse ja kalavarude taastootmine (2002-2010)"

TäistekstKäesolev programm on Eesti Vabariigi keskkonnaministri poolt käskkirjaga nr 352, 06.05.2002 kinnitatud juhend kalakasvatusliku taastootmise riikliku poliitika elluviimiseks Eestis, mis käsitleb kõigi praegu või eeldatavasti lähemas tulevikus Eesti veekogudesse asustatavate kalade taastootmise põhimõtteid ja näitab ära kaitset vajavate (ohustatud) kalade taastootmise riikliku finantseerimise prioriteedid ning kalapüügivõimaluste laiendamiseks vajalike kalade asustamiste toetamise prioriteedid. Programmis toodud asustusmahud ja kohad on soovituslikud ja lähtuvad 2001. aastal prognoositud reaalsetest võimalustest.Taustanalüüs. Kalavarud on tähtis taastuv loodusvara, mille kasutamine peab olema kooskõlas nii rahvusvaheliselt kui Eestis heaks kiidetud säästva arengu põhimõtetega. Eesti säästva arengu seadus sätestab, et loodusvarade säästva kasutamise eesmärgiks on tagada inimest rahuldav elukeskkond ja majanduse arenguks vajalikud ressursid elukeskkonda oluliselt kahjustamata ning looduslikku mitmekesisust säilitades. Kalade arvukuse säilitamise või suurendamise põhimõttelised võimalused on: 1) püügi reguleerimine kalapüügieeskirjas määratud piirangutega (keeluajad ja -piirkonnad, lubatud püünised ja alammõõt jne) ja püüniste arvu või kalakoguse limiteerimisega; 2) elukeskkonna (eeskätt sigimisvõimaluste) kaitse, parandamine või taastamine; 3) kalakasvatuslik taastootmine (kalakasvandustes üleskasvatatud noorkalade asustamine veekogudesse, edaspidi lühendatult taastootmine). Viimane on kulukas tegevus, mis eeldab pikaajalist planeerimist ja otstarbekuse analüüsi. Kalade kaitsemeetmed on sätestatud mitmetes õigusaktides ja dokumentides. Loodusliku mitmekesisuse kaitse huvides on Eestis vastu võetud mitmeid programme, mis puudutavad ka kalu. Igakülgsete kaitsemeetmete väljatöötamine jätkub seoses Eesti ja Euroopa Liidu keskkonnakaitse poliitika harmoniseerimisega. Tehistingimustes peetud loomade loodusesse laskmine (seega ka kalade asustamine kalakasvandustest) toimub loomastiku kaitse ja kasutamise seaduse § 19 järgi keskkonnaministri poolt kinnitatud programmi alusel. Käesolevas programmis on koondatud tähelepanu ohustatud ja majanduslikult kasutatavate kalaliikide arvukuse suurendamisele kalakasvatusliku taastootmise kaudu. Eesti 74 kalaliigist (Saat, 1992) on 8 inimtegevusest ohustatud (neist 4 on looduskaitse all), veel 4 liigi arvukus oleneb tugevasti inimtegevusest. Osa ohustatud liikidest on samal ajal kalanduslikult tähtsad ja neid püütakse pidevalt. Eestis on ka 7 liiki Euroopa Liidus (EL loodusdirektiivi alusel) ohustatuks loetud ja kaitstavaid kalu (sh kolm sõõrsuuliiki), mis on meil kas harva esinevad eksikülalised või pole siin otseselt ohustatud. Kalavarude suurendamiseks ja püügivõimaluste loomiseks taastoodetakse või on toodetud 5 mitteohustatud liiki. Majanduslikult kasutatavate veeorganismide hulka kuulub peale kalade ka inimtegevusest ohustatud jõevähk, mistõttu sellekohaseid probleeme käsitletakse käesolevas dokumendis koos kaladega. Sellise mitmekesisuse tõttu tuleb vaadelda Eestis riiklikku kaitset ja taastootmist vajavaid kalaliike rühmadena, mille suhtes rakendatavad meetmed ja riikliku toetamise vajadus on erinevad. Forelli ja siia liigisiseseid vorme käsitletakse nende ökoloogia erinevuste tõttu eraldi

Kalakasvatus : perspektiivsed liigid

Õpikud2013. aastal valminud Eesti vesiviljeluse sektori arengustrateegia aastateks 2014–2020 sisuline osa keskendub muuhulgas sektori tegevuse analüüsile, tulevikuvisioonidele ja eesmärkide väljatoomisele. Koostatud dokumendis leitakse, et Eesti vesiviljeluse turgu, eeskätt vikerforelli müüki, mõjutab olulisel määral konkurents Põhjamaade lõhe ja vikerforelli impordi näol. Osa imporditavast kalast läheb suurema lisandväärtusega eksporti, osa jääb Eesti turule. Samuti tõdetakse, et Eesti vesiviljeluse toodete eksport on olnud suhteliselt tagasihoidlik. Peamiseks ekspordi artikliks on olnud angerjas, mida on müüdud Hollandi töötlejale. Väikestes kogustes on eksporditud ka tuurlasi ja jõevähki. Eesti tingimustes tuleks fookus seada eeskätt nende toodete arendamisele ja juurutamisele, mis otseselt ei konkureeri Põhjamaadest, peamiselt Norrast imporditava toorkalaga. Võimalusteks on näiteks mahetooted, kõrgema lisandväärtusega kalatooted, teatud tingimustel üleminek vikerforelli kasvatuselt teistele liikidele, uued liigid jne. Ekspordi kasvu peamise võimalusena nähaksegi strateegias just Eesti viljelustingimustega sobivate ja kõrge välisnõudlusega liikide nagu näiteks angerjas, jõevähk, tuurlased, siig ja täiesti uute perspektiivsete liikide viljelemist ning seda toetavat arendustööd. Strateegia töötubades osalenute hinnangul ei ole ühte, teistest selgelt eristuva potentsiaaliga liiki. Rahvusvahelise konkurentsivõime poolest hinnati enim jõevähki ja siiga, turu atraktiivsuse poolest angerjat ja tuura. Kokkuvõttena tõdeti, et otsingud perspektiivsete liikide osas on jätkumas. Võimalik, et nendeks kujunevad hoopiski seni kasvatuses vähe levinud kalad nagu näiteks ahven ja koha. Eelnenust tulenevalt tahavad raamatu „Kalakasvatus. Perspektiivsed liigid“ autorid anda omapoolse panuse strateegias välja toodud probleemide lahendamisse. Raamatu koostamisel on teinud koostööd TÜ Kalanduse teabekeskuse, EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi ning EMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi teadlased ja õppejõud. Käesolev raamat on suunatud EMÜ vesiviljeluse ja kalanduse, rakendushüdrobioloogia ja loomaarstiõppe üliõpilastele aga samuti TTÜ EestiMereakadeemia ja Järvamaa Kutsehariduskeskuse õppureile. Autorid loodavad samuti, et raamat leiab sooja vastuvõtu alustavate või uutele väljakutsetele avatud, aga ka kogenud kalakasvatajate seas. Autorid tänavad koostöö ja avatuse eest Toomas Armulikku ja Silver Sirpi ning panuse eest kujundamisse Marje Aidi ja asjakohaste kommentaaride eest Ene Saadret. Autorite nimel Priit Päkk ja Tiit Paaver Tartus 2015 aasta vastlakuu