Alkoholi tarvitamise muutused lühinõustamise järel ja seos elukvaliteediga perearsti poole pöördunud patsientide hulgas

Taust ja eesmärk. On teada, et lühinõustamisel on positiivne mõju patsientide alkoholitarvitamise harjumustele. Töö eesmärk oli hinnata alkoholitarvitamise ja tervisega seotud elukvaliteedi hinnangute muutusi perearstikeskuses teostatud lühinõustamine järel alkoholi liigtarvitavate patsientide hulgas.Metoodika. 12 kuu pikkuses prospektiivses uuringus osales 93 alkoholi liigtarvitavat ja lühinõustamist saanud uuritavat. Uuritavate alkoholitarvitamist mõõdeti AUDITi (Alcohol Use Disorders Identification Test) küsimustiku ning tervisega seotud elukvaliteedi SF-36 küsimustiku abil enne lühinõustamist ja 12 kuud hiljem. AUDITi skoori ja tervisega seotud elukvaliteedi muutuste seoseid hinnati lineaarse regressiooni abil.Tulemused. Aasta hiljem kordusvisiidil mõõdetud tulemustest selgus, et 81,7%-l uuritavatest oli võrreldes nõustamiseelse hindamisega AUDITi skoor oluliselt vähenenud (12,3 ± 0,5 kuni 7,5 ± 0,5 punkti; p < 0,001). Nende kehalist tervist kirjeldavate komponentide üldskoor suurenes keskmiselt 7,8 punkti võrra (68,3 ± 2,5 kuni 76,1 ± 2,0; p < 0,05), vaimset tervist kirjeldavate komponentide üldskoor suurenes keskmiselt 5,7 punkti võrra (68,2 ± 2,5 kuni 73,9 ± 2,0; p = 0,068). AUDITi skoori vähenemine seostus kehalise tervise komponentide üldskoori suurenemisega, kuid ei seostunud vaimse tervise komponentide üldskoori muutusega.Järeldused. Alkoholitarvitamise vähenemine lühinõustamise järel on seotud patsiendi enda hinnatud tervisega seotud elukvaliteedi kehalist tervist kirjeldavate komponentide üldskoori suurenemisega.Eesti Arst 2016; 95(10):628–63

Alkoholi tarvitamine ja sellega seotud tegurid perearsti poole pöördunud patsientide hulgas

Taust ja eesmärk. Alkoholi liigtarvitamine on paljude terviseprobleemide otsene või kaudne põhjus. Uuringu eesmärk oli selgitada alkoholi liigtarvitamise seost perearstikeskustesse pöörduvate patsientide elukvaliteedi, terviseseisundi ja patsienti iseloomustavate taustateguritega.Metoodika. Uuringusse kaasati 840 patsienti kuuest perearstikeskusest. Alkoholi liigtarvitamise hindamiseks kasutati AUDITi (Alcohol Use Disorders Identification Test) küsimustikku, tervisega seotud elukvaliteeti hinnati SF-36 (Short Form-36) küsimustiku abil. Uuritavate pikkust, kaalu, vöö- ja puusaümbermõõtu mõõdeti visiidi ajal, andmed riskitegurite ja terviseseisundi kohta saadi patsientide tervisekaartidelt. Lisaks koguti patsiendi taustaandmeid ning andmeid suitsetamise kohta. Alkoholi liigtarvitamisega seostuvate tegurite selgitamiseks kasutati logistilist regressioonanalüüsi.Tulemused. 15,8%-l uuritavatest leiti tervist ohustav või kahjustav alkoholitarvitamine (AUDITi skoor ≥ 8). Tervist ohustava või kahjustava alkoholitarvitamise šanss oli oluliselt suurem 18–44aastaste, meessoost ning madalama haridustasemega patsientide hulgas. Tervist ohustava alkoholitarvitamise šanssi suurendasid ka suitsetamine ja väiksem kehamassiindeks. Patsiendi enda hinnatud tervisega seotud elukvaliteedi ja AUDITi skoori vahel seost ei ilmnenud.Järeldused. Alkoholi liigtarvitamisega seotud tervisekahjude ennetamiseks võiks lisaks praegusel ajal soovitatud riskirühmadele AUDITi küsimustiku abil hinnata ka kõigi perearstikeskusesse pöörduvate kuni 44 aasta vanuste meessoost ning suitsetavate patsientide alkoholitarvitamist.Eesti Arst 2016; 95(2):82–8

Family doctors' knowledge and self-reported care of type 2 diabetes patients in comparison to the clinical practice guideline: cross-sectional study

BACKGROUND: It is widely believed that providing doctors with guidelines will lead to more effective clinical practice and better patient care. However, different studies have shown contradictory results in quality improvement as a result of guideline implementation. The aim of this study was to compare family doctors' knowledge and self-reported care of type 2 diabetes patients with recommendation standards of the clinical practice guideline. METHODS: In April 2003 a survey was conducted among family doctors in Estonia. The structured questionnaire focused on the knowledge and self-reported behavior of doctors regarding the guideline of type 2 diabetes. The demographic and professional data of the respondents was also provided. RESULTS: Of the 354 questionnaires distributed, 163 were returned for a response rate of 46%. Seventy-six percent of the responded doctors stated that they had a copy of the guideline available while 24% reported that they did not. Eighty-three percent of the doctors considered it applicable and 79% reported using it in daily practice. The doctors tended to start treatment with medications and were satisfied with treatment outcomes at higher fasting blood glucose levels than the levels recommended in the guideline. Doctors' self-reported performance of the tests and examinations named in the guideline, which should be performed within a certain time limit, varied from overuse to underuse. Blood pressure, serum creatinine, eye examination and checking patients' ability to manage their diabetes were the best-followed items while glycosylated hemoglobin and weight reduction were the most poorly followed. Doctors' behavior was not related to the fact of whether they had the guideline available, whether they considered it applicable, or whether they actually used it. CONCLUSION: Doctors' knowledge and self-reported behavior in patient follow-up of type 2 diabetes is very variable and is not related to the reported availability or usage of the guideline. Practice guidelines may be a useful source of information but they should not be overestimated

Guidelines for type 2 diabetes in Estonia: : knowledge, attitudes and self-reported behaviour among general practitioners.

Introduction: The aim of this study was to assess the patient, practice and practice management related factors contributing to non-adherence of type 2 diabetes mellitus clinical practice guideline in Estonia.Methods: Descriptive postal survey using a self-administered questionnaire. Results: Of the 354 doctors who received the questionnaire 46% (n=163) responded. 76% of them have type 2 diabetes guidelines. Low awareness of diabetes and its complications among patients as well as their low motivation to change their lifestyle were considered to be the biggest difficulties in managing individual patients. In addition to the most often listed problems, non-compliance with medical regimen, patients’ financial problems and their non-attendance were mentioned. The greatest health care systems related barriers to practices providing desirable care wereinadequate number of patients` educational materials, the lack of special diabetes education for nurses and underfunding. The patient related issues were regarded as problems in 96% of the cases and health care system related factors were mentioned in 79% of the cases.ISBN 91-7997-114-8</p