Pika operatsiooni järgne terve jala kompartmentsündroom mõlemal säärel

Operatsiooniaegsed asendikahjustused on siiani pälvinud ohtlikult vähe tähelepanu. Eestis ei ole ülevaadet nende esinemissagedusest ning puuduvad selged ennetavad meetmed. Siinse haigusjuhu kirjelduse eesmärk on pöörata tähelepanu patsiendi operatsiooniaegse positsioneerimise temaatikale, et raviasutustes mõeldaks rohkem nii positsioneerimistüsistuste vältimisele kui ka juba tekkinud tüsistuste diagnoosimisele ja ravile. Terve jala suletusrõhu ehk kompartmentsündroomiks nimetatakse survesündroomi teket eelnevalt vigastamata jäsemes (well leg compartment syndrome). Tegemist on haruldase, kuid raske pikaaegsest operatsiooniasendist tingitud kahjustusega. Diagnoos on kliiniline ning õigeaegne fastsiotoomia hoiab ära eluohtlike tüsistuse tekke. Kirjeldatud 47aastasel naispatsiendil tekkis pärast 9 tundi kestnud operatsiooni mõlema sääre kompartmentsündroom, mis vajas kirurgilist ravi

Palliatiivne ravi kui esmatasandi tervishoiuteenus – definitsioon, normid ja tavad

Rahvusvaheline Hospiitsitöö ja Palliatiivravi Liit (IAHPC) korraldas 2018. aastal uuringu, kuhu kaasati üle 400 liikme 88 riigist, eesmärgiga arendada välja konsensusepõhine palliatiivse ravi definitsioon. Sarnaselt käibel oleva Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2002. aasta definitsiooniga koosneb ka see definitsioon kahest osast: sissejuhatavast seisukohavõtust ja alapunktidest. Kolmas osa sisaldab riiklikke soovitusi. Käesolevas artiklis on tutvustatud definitsiooni eestikeelset tõlget, mis ilmus esimest korda 2019. aastal, seletatud IHAPC palliatiivse ravi definitsioonis kasutatud mõisteid ning tutvustatud palliatiivset ravi kui esmatasandi tervishoiuteenust olemasolevate normide ja tavade valguses

Mitteelustamise otsus Eestis

Ravitahe, sealhulgas mitteelustamise otsus (ingl do not resuscitate, do not attempt resuscitation order), on inimese juhis oma ravieelistuste kohta hetkeks, kui ta ise ei ole enam otsustusvõimeline. Mitteelustamise otsuse tegemise võib algatada ka arst, kui peab seda patsiendi terviseseisundist lähtuvalt sobilikuks. Mitteelustamise tava sai alguse Ameerika Ühendriikides, kui mõisteti, et kõigi kliinilises surmas patsientide elustamine ei saa olla ega ole tulemuslik ja patsientide käsitlus elu lõpus jätab tõsiselt soovida. Eestis on ravitahe ja mitteelustamise tava õiguslikult reguleerimata ning ka arstkonnal puuduvad ühtsed arusaamad ja tegevusjuhised. Artiklis on toodud põgus ülevaade mitteelustamise tekkeloost, praktikast Eestis ja näiteid teistest riikidest ning arutletud mitteelustamise eetilise tagamaa, sotsiaalse tähenduse ja Eesti õigusloome puudujääkide üle ravipiirangute kontekstis.Eesti Arst 2017; 96(9):523–53