Vena Galeni aneurüsm

Vastsündinueas poisil diagnoositi harva esinev aju venoosse süsteemi kaasasündinud anomaalia – vena Galeni aneurüsm, mille kliinilisteks nähtudeks oli meningeaalsündroom, koljusisese rõhu tõus ja hüdrotsefaalia. Aneurüsm tromboseerus spontaanselt, hüdrotsefaalia kompenseerus ja lapse areng on olnud eakohane. Artiklis on käsitletud ka v. Galeni aneurüsmi diagnoosimist ja ravi. Eesti Arst 2003; 82 (8): 571–57

Herpesentsefaliit Eesti lastel aastatel 1993–2003

Herpesentsefaliit (HE) on harva esinev suure letaalsusega ja sageli invaliidistumist põhjustav haigus. HE haigestumus on 2–4 juhtu 1 000 000 inimese kohta aastas, sellest 30% diagnoositakse lastel. Töö eesmärgiks oli uurida Eesti laste HE haigestumust, võrrelda haiguse kliinilist pilti ja kulgu vastsündinutel ning vanematel lastel. Uurimuse tulemusena oli 1993.–2003. aastal lastel diagnoositud HE juhtude järgi HE haigestumus vastsündinutel 1 juht 15 000 elussünni kohta ja kuni 15aastastel lastel 1 juht 300 000 lapse kohta aastas. Haiguse kliinilises pildis esinesid erinevused vanuserühmade vahel. Vastsündinutel olid peamisteks haigussümptomiteks krambid, teadvushäire ja hingamishäired; vanematel lastel palavik, teadvushäire ja tasakaaluhäire. Eesti Arst 2004; 83(5): 286-29

Vastsündinu insult – haigestumus Eestis

Insult vastsündinueas on raske tüsistus, mis on senini olnud aladiagnoositud, kuid tänu radioloogiliste uurimismeetodite täiustumisele on selle diagnoosimine kõikjal sagenenud. Neonataalse insuldi kliinilisele pildile on iseloomulik fokaalsete krampide, apnoehoogude ja teadvushäirete esinemine, hiljem avalduvad lastel hemiparees, epilepsia ning kognitiivsete funktsioonide häired. Eestis tehtud epidemioloogilise uuringu senised tulemused näitavad, et vastsündinuea isheemilise insuldi esmashaigestumus oli aastatel 1998–2002 üks juht 2000 ja 2003. aastal 1 juht 1200 elussünni kohta. Artiklis on käsitletud neonataalse insuldi epidemioloogiat, tekkepõhjusi, riskitegureid ja diagnoosimist. Eesti Arst 2004; 83 (5): 296–30

Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitori ja angiotensiin II retseptori blokaatori kasutamise ohud raseduse ajal: haigusjuhu kirjeldus ja kirjanduse ülevaade

Artiklis on kirjeldatud raseduse kulgu ja vastsündinu seisundit kogu raseduse vältel angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorit (AKEI) ja angiotensiin II retseptori blokaatorit (ARB) kasutanud naisel. Reniin-angiotensiinsüsteemi (RAS) mõjutavad ravimid määrati 2. tüüpi diabeeti põdevale kõrgvererõhktõvega naisele 3 aastat enne rasedust. Raseduse ajal jäi raviskeem muutmata. Raseduse 37. nädalal diagnoositi oligohüdramnion, loote düstress ning loote kasvu mahajäämus ja rasedus lõpetati erakorralise keisrilõikega. Vastsündinu suri kopsude hüpoplaasia ning neerupuudulikkuse tõttu 38 tunni vanusena. Kirjanduse andmetel seostatakse selliseid vastsündinu kahjustusi AKEI ja ARB rasedusaegse kasutamisega, mistõttu neid ravimeid raseduse ajal tarvitada ei tohi. Haigusjuhtu on arutatud TÜ Kliinikumi patoanatoomilisel konverentsil 12. mail 2010. Eesti Arst 2010; 89(7−8):502−50

Tõenduspõhine lähenemine neonataalabi korraldusele Eestis

Peri- ja neonataalabi ravitulem sõltub riigi rikkuse ja sotsiaalse arengu ning meditsiinitehnoloogia kättesaadavuse ja meditsiinimeeskonna pädevuse kõrval peri- ja neonataalabi organisatoorsest korraldusest. Peri- ja neonatoloogia on meditsiini valdkond, kus planeerimisel, organisatsioonil ja keskuste vastastikusel seotusel on tugevaim mõju pakutava abi kvaliteedile. Artiklis on antud ülevaade Eesti peri- ja neonataalabi senistest ravitulemustest, tugevatest ja nõrkadest külgedest ning üldtunnustatud tõenduspõhistest tervishoiukorralduslikest põhimõtetest. Esitatud on artikli autorite vaated edasise peri- ja neonataalabi korralduse kohta Eestis

Põrna rebend – vastsündinu hemolüütilise tõve harva esinev eluohtlik tüsistus. Haigusjuht ja kirjanduse ülevaade

Põrna rebend vastsündinul on väga haruldane ja võib põhjustada eluohtliku verejooksu. Vastsündinueas on põrna rebendi põhjuseks sünnitrauma, vastsündinu hemolüütiline tõbi ehk fetaalne erütroblastoos, hüübimishäired või vaskulaarsed põrna haigused. Mittespetsiifiliste haigustunnuste – ebaselge põhjusega aneemia ja kõhu suurenemise –  tõttu on diagnoosimine sageli keerukas ning haiguse diagnoos võib hilineda, selgudes mõnikord alles lahangul. Kiire verekaotuse korral on esmaseks kliiniliseks avalduseks hemorraagiline šokk. Oluline on verejooksu varajane diagnoosimine, selle põhjus(t)e väljaselgitamine kõhu ultraheliuuringu abil ning kohene tegevus verejooksu peatamiseks. Kui väiksema vigastuse ja vähese verekaotuse korral võib kaaluda konservatiivse ja põrna säilitava ravi võimalusi, siis suure verekaotuse korral on elupäästvaks kohene kirurgiline sekkumine. Artiklis on kirjeldatud põrna rebendit ühe päeva vanusel hemolüütilise tõvega vastsündinul, mis tüsistus hemorraagilise šokiga

Sinovenoosne tromboos lastel: kirjanduse ülevaade ja kogemus Eestis

Tänu aju piltdiagnostika paranenud võimalustele ning suurenenud teadlikkusele diagnoositakse aju sinovenoosset tromboosi üha sagedamini. Artikli eesmärgiks on anda ülevaade laste sinovenoosse tromboosi esinemisest, sümptomitest, riskiteguritest, diagnoosimisest ja ravist ning kirjeldada Eesti lastel diagnoositud sinovenoosse tromboosi juhte. Sinovenoosset tromboosi esineb nii vastsündinutel kui ka vanematel lastel (vanuses 1 kuu kuni 18 aastat). Väheste epidemioloogiliste uuringute andmetel on sinovenoosse tromboosi haigestumus 0,25–0,67 juhtu 100 000 lapse kohta aastas. Sinovenoosse tromboosi sümptomid on mittespetsiifilised: sagedamini esinevad neuroloogilised üldsümptomid, umbes pooltel haigetest kaasneb ka neuroloogiline koldesümptomaatika. Vastsündinute puhul on sagedasemateks sümptomiteks hingamishäired, krambid, toitmisraskused ja lihashüpotoonia. Enamasti on sinovenoosset tromboosi põhjustav tegur tuvastatav: sagedasemateks põhjusteks on pea- ja kaelainfektsioonid, dehüdratatsioon, omandatud või pärilik trombofiilia; vastsündinute puhul on olulised ka raseduse ja/või sünnitusega seotud tegurid. Aju sinovenoosse tromboosi diagnoosimise valikmeetoditeks on magnetresonantstomograafia koos magnetresonantsvenograafiaga ja kompuutertomograafia (KT) koos KT-venograafiaga. Laste sinovenoosse tromboosi ravi koosneb toetavast sümptomaatilisest ravist ning antikogulantravist. Eestis on aastatel 2005–2011 diagnoositud sinovenoosset tromboosi 5 vastsündinul ja 5 lapsel (keskmine vanus 6,8 aastat). Sümptomid olid valdavalt mittespetsiifilised. Sagedasemateks riskiteguriteks vastsündinueas olid komplitseeritud sünnitus ning kaasasündinud trombofiilia. Lapseea sinovenoosse tromboosi riskiteguriteks olid dehüdratatsioon, mastoidiit, nefrootiline sündroom (omandatud trombofiilia) ja kaasasündinud trombofiilia. 8 juhul 10-st diagnoositi sinovenoosne tromboos nelja päeva jooksul pärast sümptomite tekkimist, kahel juhul diagnoos hilines tunduvalt. Varast antikoagulantravi rakendati 10 patsiendist 6 juhul. Kokkuvõtteks, kuna sinovenoosse tromboosi sümptomid on mittespetsiifi lised, siis tuleb vastsündinute ja laste teadvushäirete ja/või neuroloogiliste sümptomite korral neuroradioloogist uuringut tellides mõelda tromboosi võimalusele aju venoosses süsteemis. Eesti Arst 2012; 91(11):604–60