Uus igapäevane püsipeavalu haigusjuhtude näitel

Primaarselt kroonilise peavalu alatüüpi – uut igapäevast peavalu (UIPP) –kirjeldati esimest korda 1986. aastal. Sündroomi peamised tunnused on selle järsk algus, igapäevane peavalu aastate vältel ja halb alluvus ravile. UIPPd saab eristada sageli erinevast kroonilisest pingetüüpi peavalust anamneesi hoolika kogumisega ja vaevuste täpse kirjelduse analüüsiga. Eesti Arst 2012; 91(9):487–48

Primaarsete peavalude krooniliseks muutumine ja sellega seotud probleemid

Migreen on krooniline haigus, mille väljenduseks on perioodilised peavaluhood. Hoogudevahelisel perioodil säilib kalduvus reageerida erinevatele teguritele migreenihooga, mis võib oluliselt halvendada elukvaliteeti. Lisaks võib migrenoossel protsessil olla kliiniliselt progresseeruv iseloom ja kujuneda välja krooniline migreen – krooniline igapäevane peavalu sündroom, mille levinumateks riskiteguriteks on rasvumine, kofeiini liigtarbimine ja psühhoemotsionaalne stress, kuid kõige olulisem valuvastaste ravimite liigtarvitamine. Ravimite liigtarbimisest tingitud peavalu sisaldab nii raske peavalusündroomi kui ka ravimisõltuvuse tunnuseid ning on erakordselt raviresistentne. Teraapias on obligatoorne võõrutamine pidevalt tarvitatavatest valuvaigistitest ning samal ajal rakendatakse nii sümptomaatilist ravi võõrutussündroomi leevendamiseks kui ka preventiivset ravi krooniliste valude ärahoidmiseks. Eesti Arst 2009; 88(2):104−10

Peavaluga patsient arsti vastuvõtul

Ülevaates on esitatud andmeid peavalude klassifikatsiooni, patogeneesi ja ravi kohta. Endogeensed tegurid nagu pärilikkus, autonoomse närvisüsteemi seisund ja isiksuseomadused soodustavad episoodiliste peavalude muutumist tõsiseks meditsiiniliseks probleemiks. Peavalude ravi jaguneb ägeda ataki leevendamiseks ja preventiivseks raviks. Artiklis on toodud näidustused analgeetikumide, triptaanide, kaltsiumikanali blokaatorite, antidepressantide ja teiste vahendite kasutamiseks peavalude ravis ning antud soovitused patsientide üldiseks käsitluseks. Kirjutise lõpus on esitatud küsimustik enesekontrolliks. Eesti Arst 2005; 84 (2): 115-12

Kroonilise migreeni diagnostika ja ravi

Kroonilise migreeni all kannatab 2–4% üldrahvastikust. Igal aastal muutub 2,5% episoodilise migreeni patsiendi migreen krooniliseks. Haigust diagnoositakse juhul, kui peavalu esineb 3 kuu vältel 15 või enamal päeval kuus, millest 8 päeval vastab peavalu migreeni kriteeriumidele. Migreeni krooniliseks muutumise riskitegurid on geneetiline eelsoodumus, naissugu, valuvaigistite liigne tarvitamine, valuga veedetud tundide arv, rasvumus, komorbiidsed valuhäired (näiteks krooniline alaseljavalu, fibromüalgia), neuropsühhiaatriline komorbiidsus (eeskätt ärevus ja depressioon), pea- ja kaelatrauma anamneesis, vähene füüsiline aktiivsus, madalam sotsiaal-majanduslik ja hariduslik staatus, stressirohked elusündmused. Kroonilise migreeni patogeenesi seostatakse peaaju nn valuläve ületamisega seotud mehhanismidega. Haiguse ravi eeldab head kontakti patsiendiga ja kestvat koostööd. Tõhusaimateks profülaktilisteks ravimiteks peetakse topiramaati, propranolooli ja amitriptüliini. Mittemedikamentoosse raviskeemi loomine eeldab spetsialiseerunud peavalukeskuste olemasolu ja nende vastavat koosseisu, kuhu peaksid lisaks peavaludele spetsialiseerunud neuroloogile kuuluma ka peavaluõde, valupsühholoog ning füsioterapeut.Eesti Arst 2018; 97(3):132–13

Migreeni hooravi Eestis vajab korrastamist

Migreen on üks sagedasemaid arstiabi otsimise põhjuseid esmatasandil, ambulatoorses neuroloogilises töös, kiirabis ja erakorralise meditsiini osakondades. Migreeni ravi peab arvestama patsiendi individuaalset haiguspilti ja lähtuma olemasolevatest rahvusvahelistest ravijuhenditest. Kerge kuni mõõduka intensiivsusega migreenihoo korral on eelistatud suukaudsed lahustuvad mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPV) või paratsetamool. Kui migreenihood sellisele valuvaigistamisele ei allu või on tegemist algselt tugevate hoogudega, on näidustatud triptaanide kasutamine. Metoklopramiidi või kofeiini samaaegne kasutamine võib suurendada ravi efektiivsust. Erakorralistes tingimustes tuleb eelistada ravimite parenteraalset manustamist, vajaduse korral kasutada glükokortikosteroide. Hoolimata sellest et mujal maailmas on olemas migreenihoo tõhusad ravivõimalused, pole mõnede ravimite või ravimivormide kättesaadavus Eestis rahuldav.Eesti Arst 2016; 95(9):605–60

Neuroloogia. Hormonaalne kontratseptsioon ja isheemilise insuldi risk migreeniga naistel

Eesti Arst 2018; 97(1):40–4

Tugeva äkkpeavalu diferentsiaaldiagnoos

Tugev äkkpeavalu (TÄP) on peavalu, mis algab järsku ning on maksimaalselt tugev just peavalu esimestel hetkedel. Sekundaarne TÄP võib osutuda mitme eluohtliku ajuhaiguse esmaseks ning paljudel juhtudel ka ainsaks sümptomiks, näiteks subarahnoidaalne hemorraagia, hoiatav peavalu, tserebraalne venoosne siinustromboos, kaela arterite dissektsioon, spontaanne koljusisene hüpotensioon, hüpofüüsi apopleksia, isheemiline insult, äge hüpertensiivne kriis jt harvemad põhjused. Visualiseerivate uurimismeetodite kasutamine TÄPi diagnostikas on obligatoorne. Primaarset TÄPi saab diagnoosida olukorras, kui esineb sündroomile omane tüüpiline peavalu, kuid uuringute tulemusena (visualiseerivad, laboratoorsed) puuduvad seda põhjustada võivad orgaanilised seisundid. Eesti Arst 2007; 86 (4): 262–26

Tugev äkkpeavalu ja pearinglus kui vertebrobasilaarsüsteemi ajuinfarkti esmastunnused

Tugev äkkpeavalu (TÄP) on sündroom, mille korral ägedalt tekkinud tugev peavalu saavutab oma maksimaalse tugevuse vähem kui ühe minuti jooksul (1, 2). Ajuinfarkti haigestumine kulgeb enamasti ägedalt ja peavaluvabalt. Seejuures on kirjanduses mitmeid kirjeldusi ja süsteemseid analüüse, mis osutavad sellele, et kaks mainitud sündroomi võivad koos esineda, olles patogeneetiliselt seotud: intrakraniaalse tagumise verevarustuse basseini ehk vertebrobasilaarsüsteemi isheemia võib avalduda TÄP sündroomina. Vaatamata sellele jääb see seos sageli igapäevases kliinilises praktikas tähelepanuta, tuues endaga kaasa haigestunud patsientide väärkäsitlemise riske.Eesti Arst 2015; 94(4):227–22

A modified minimally invasive osteotomy for hallux valgus enables reduction of malpositioned sesamoid bones

Background: Current minimally invasive distal metatarsal osteotomy for hallux valgus (HV) is V-shaped, which prevents correcting the rotational metatarsal head deformity and reduction of sesamoid bones. We aimed to determine the optimal method for sesamoid bone reduction in HV surgery. Methods: We reviewed the records of 53 patients who underwent HV surgery by a single surgeon from 2017 to 2019 according to one of three techniques: open chevron osteotomy (n=19), minimally invasive V-shaped osteotomy (n=18) and a modified, straight minimally invasive osteotomy (n=16). Sesamoid position was graded using the Hardy and Clapham method based on standing radiographs. Results: Postoperative sesamoid position scores were significantly lower (better) following the modified osteotomy than following open chevron osteotomy and V-shaped osteotomy (1.44±0.81, 3.74±1.48 and 4.61±1.09, respectively, P<0.001); and the mean change in score was greater (P<0.001). Conclusion: Modified minimally invasive osteotomy was superior to the two other techniques, in the correction of HV deformity in all planes, including sesamoid reduction

Routine early post-operative X-ray following internal fixation of intertrochanteric femoral fractures is unjustified: a quality improvement study

Abstract Background There is no consensus regarding the proper radiographic protocol following closed or open reduction and internal fixation for intertrochanteric femoral fractures. The objective of this study was to assess the role of early postoperative imaging studies when deciding about weight bear limitations and reoperations. Methods A prospective cohort study of 100 patients (26 men and 74 women, at a mean age of 79.8 years) treated by closed or open reduction and internal fixation for AO31A fractures was conducted. According to the AO classification, there were 25 cases of 31A1, 54 cases of 31A2, and 21 cases of 31A3. For every patient, the intraoperative fluoroscopy studies were recorded and post-operative radiograms were taken during the first week. Excluded were patients for whom the early X-rays were clinically indicated. The intraoperative AP and axial fluoroscopy studies were compared with the radiograms taken during the first post-operative week. The investigators compared the decisions regarding weight-bearing limitations and the need for re-operation before and after conducting the radiograms. Results The early post-operative imaging studies did not change weight-bearing limitations nor did they lead to consecutive surgical treatments. Conclusions Unless indicated by physical examination, there is no value to routine post-operative radiograms within the first few days after closed reduction and internal fixation of intertrochanteric femoral fractures with regard to weight-bearing limitations and re-operation decisions. Trial registration Identifier: NCT02868125