PSA – biomarker, mis on muutnud eesnäärmehaiguste kliinilist käsitlust

Prostataspetsiifi line antigeen on enim kasutatav eesnäärmehaiguste marker kliinilises meditsiinis, mille tähtsus prostata biomarkerina avastati 1979. aastal. Oluline on teada, et PSA on eesnäärme-, mitte kasvajaspetsiifi line marker. Lisaks eesnäärmekasvajale võib kõrgenenud PSA tase seerumis olla seotud ka eesnäärme healoomuliste muutustega, samuti mõjutavad seerumi PSA taset eelnev seemnepurse, eesnäärme palpatsioon ja biopsia. Kõrgenenud PSA taseme korral on soovitatav mehel teha eesnäärmehaiguste välistamiseks lisauuringud. Vaatamata ravi foonil langenud PSA tasemele on näidustatud hilisem eesnäärme pikaajaline diagnostiline jälgimine. Eesti Arst 2009; 88(6):419−42

PSA – eesnäärmevähi diagnostika, skriiningu ja jälgimise marker

PSA on siiani levinum ja täpsem onkoloogiline veremarker, mida kasutatakse erinevate eesnäärmehaiguste diagnostikaks ja ravi efektiivsuse hindamiseks. Teiste meetodite kõrval jääb PSA kõige täpsemaks ja informatiivsemaks diagnostiliseks instrumendiks eesnäärme pahaloomulise haiguse diagnoosi püstitamiseks. Sageli ei piisa ainult PSA väärtusest ja sellepärast on viimase aasta jooksul järjest rohkem pööratud tähelepanu PSA kineetikale. Erinevate PSA surrogaatmarkerite kasutamine nagu PSAV, PSAD ja PSADT parandavad oluliselt eesnäärmehaiguste diagnostikat ja aitavad teha õigemaid raviotsuseid. Eesti Arst 2009; 88(10):676−68

The relationship between social capital and individualism–collectivism in Europe

The aim of the present study was to examine the relationship between social capital and individualism–collectivism in a sample of 50,417 individuals from 29 European countries using data from the European Social Survey Round 6 (2012). Social capital was measured in terms of generalized social trust and informal social networks; individualism–collectivism was operationalized via Schwartz’s Openness to Change–Conservation value dimension. Results from a hierarchical linear modeling analysis showed that less than 10% of variance in social capital indicators was found between countries, meaning that the level of social capital varies more substantively between individuals than between the countries. Openness to Change had a weak but statistically significant and positive relationship both with the indices of Generalized Social Trust and Informal Social Networks, which remained significant even when individual age, gender, education level, and domicile were controlled for. In sum, our findings show that the positive relationship between social capital and individualism that has been found at the cultural level also holds at the individual level: people who emphasize independent thought, action, and readiness to change are also more willing to believe that most people can be trusted and are more engaged in informal social networks. The relationship is, nevertheless, very weak and the strength of the association varies significantly across different European countries. This variation, however, cannot be explained by country differences in level of democracy or human development and the country’s wealth moderates only the individual level relationship between Openness to Change and Informal Social Networks. Our findings suggest that sources of social capital at the individual level can be found in people’s immediate social surroundings, as well as their everyday social interactions

Keskealiste meeste reproduktiivfunktsioon: seos eesnäärme, elustiili fakt orite ja paari viljatusega

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.Mehe reproduktiivtervise uuringutele pööratakse kogu maailmas järjest rohkem tähelepanu järgnevatel põhjustel. Esmalt, sündivate laste vanemate keskmise vanuse tõus arenenud riikides, mida mõjutavad hariduslikud ja tööalase karjääriga seotud otsused ning meeste soov saada isaks läbi uue partnersuhte. Teiseks, kehavälise viljastamise meetodite kättesaadavuse paranemine ja odavnemine, mis mõjutab eelkõige eelnevalt lastetute paaride reproduktiivsusega seotud otsuseid. On teada, et umbes 15 protsenti fertiilses eas olevatest paaridest on viljatud. Neist umbes ¼ juhtudest on põhjused ainult mehepoolsed. Mehe viljakusnäitajaid mõjutavad teadaolevalt veresoonkonna-, hormonaalsed- ja ainevahetushaigused, organismi anatoomilised ja füsioloogilised muutused ning paljud elustiili- ja keskkonnafaktorid. Vanus on ka üks olulisemaid eesnäärmemahu suurenemise ja urineerimishäirete tekkega seotud riskifaktoreid. Ligi 50% viiekümne-aastastest meestest kurdab urineerimisega seotud kaebuste üle, alates viiekümnendatest eluaastatest tõuseb urineerimiskaebustega meeste osakaal 10% ühe eludekaadi kohta. Hetkel puuduvad teadaolevalt uuringud eesnäärmemahu suurenemise, alumiste kuseteede kaebuste ning meeste reproduktiivfunktsiooni seoste kohta. Seetõttu on üha olulisem uurida tegureid, mis mõjutavad vanemate meeste seemnevedeliku kvaliteeti ja sellega seotud viljakusnäitajaid. Senistes uuringutes on keskealistele meestele tähelepanu pööratud vaid valikuliselt ja üksikutes artiklites. Käesolevas uuringus on fookuses 45-aastaste meeste viljakusparameetrid ning neid mõjutavate tegurite avaldumine. Väitekirja peamine eesmärk oli täpsustada keskealiste meeste reproduktiivfunktsiooni ning hinnata selle võimalikku seost erinevate eesnäärmehaiguste ja elustiilifaktoritega. Uuringu tulemusena selgus, et keskealise mehe viljakusnäitajad ei sõltu ainult vanusest, vaid ka seonudvatest elustiili mõjuritest, näiteks kehalisest aktiivsus ning varem põetud suguhaigused. Samuti leiti uuringus, et keskealiste meeste seemnevedeliku kvaliteet langeb seoses eesnäärme suurenemise ning urineerimisprobleemide tõusuga. Sarnane seos avaldub uuringu alusel ka suguteede põletikuliste muutustega. Põletikufoon mehe sugutraktis tõstab ka PSA ja östradiooli taset seerumis. Kuna varem on sarnaseid seoseid leitud noortel asümptomaatilise suguteede põletikuga meestel, võib uuringu läbiviijate arvates üheks meeste viljakunäitajaid langetavaks ja seerumi PSA taset tõstvaks põhjuseks olla (põletikuline) eesnäärme ja mehe suguteede kahjustus nooremas eas ning sellele järgnev põletikufooni pikaajaline kahjustav mõju mehe viljakusnäitajatele. Antud seos võib ka tähendada, et subfertiilsed (madalamate viljakusnäitajatega) mehed peaksid alustama enda PSA taseme jälgimist soovitatavast vanusepiirist varem ning pöörduma PSA tõusu korral täpsustavale eesnäärmehaiguste uuringule. Uuringu tulemusena selgus ka, et premaliigsed ja pahaloomulised eesnäärmepatoloogiad mõjuvad negatiivselt mehe seemnevedeliku parameetritele. Uuring viidi läbi Tartu Ülikooli Kliinikumi Androloogiakeskuses.The issue of semen quality and fertility in the aging male receives increasing attention due to the following factors. Initially, there is a trend in developed countries toward higher paternal ages predominantly due to socioeconomic factors. Family planning often begins after the establishment of education and professional career, resulting in higher paternal age. Also, the divorce, remarriage, and the wish to be a father of child(s) in a new partnership are increasing trends. Secondly, the improvements in assisted reproduction techniques in recent years, particularly intracytoplasmic sperm injection (ICSI), have endowed to generate genetic offspring in the males (and couples) who were previously considered infertile. At the same time the accumulation of several factors and conditions occurs along with aging that may affect male reproductive function. There are some reports about the impact of paternal occupation on seminal function. Additionally, factors like vascular, hormonal, metabolic and malignant diseases, anatomical and physiological conditions, injuries, lifestyle-related conditions or accumulation of toxic substances may be responsible for alteration in body functioning and therefore also in reproductive function. Male aging is a multifactorial process that causes changes in different reproductive organs, including the prostate. The prostate, an accessory gland of the male reproductive system, is directly related to male reproductive, sexual, and ejaculatory function. Although some recent studies have described the risk of prostatitis and prostate cancer in middle-aged infertile males, little is known about common associations between reproductive function and prostate pathologies in males >45 years. Therefore the main aim of this study was to specify the reproductive function in middle-aged male and to find out possible influences of different prostate conditions and lifestyle-related factors on male reproduction of that age. The main finding in our study comparing healthy men and male partners of infertile couples was that reproductive function in middle-aged subjects is related not only with general aging as described previously, but associated significantly with certain lifestyle factors, like prior history of sexually transmitted diseases. In addition, fertile men had higher sexual capability and physical activity. Our study of prostate-related diseases and male reproductive function showed that the increased levels of seminal inflammatory markers were associated with reduced semen volume, total sperm count, and sperm motility. Also, the reduced seminal parameters in middle-aged men were associated with prostate enlargement, bladder outlet obstruction and with pre-malignant and malignant prostate conditions. Probably, the alterations could be related with changes in general health status, malnutrition and gonadal function, but also with subsequent (partial) obstruction in the level of male accessory glands and/or damage of the prostate. Additionally, the serum marker of prostate, PSA, correlated with main seminal parameters like semen volume, sperm motility, and total sperm count. Therefore, according to an initial speculative view, an increased serum level of PSA in middle-aged males could give information not only about prostate-related conditions, but may be an additional indicator for impaired reproductive quality. The study was performed in the Andrology Centre of Tartu University Hospital

Hip-hop kultuuri rakendamisvõimalused Tartu noorsootöös JJ-Street tantsukooli näitel

Antud bakalaureusetöö käsitles hip-hop kultuuri nii subkultuuri kontekstis kui ka elustiilina, mille elemente on võimalik kasutada noorsoo- ja sotsiaaltöös nii mujal maailmas kui ka Tartus. Kvalitatiivsest lähenemisviisist lähtuvalt viisin läbi ja analüüsisin kolme intervjuud – kaks noorsootöötajatega ning ühe JJ-Street tantsukooli treeneriga. Saadud andmete põhjal soovisin leida vastuse sellele, kas Tartu noorsootöös on praktiline rakendada hip-hop kultuuri elemente, arvestades sealjuures Tartu noorsootöö olemusega ning hip-hop kultuuri kontekstiga Tartu linnas. Toetava näitena tõin välja JJ-Street tantsukooli. Esmalt on oluline mõista, kuivõrd teadlikud on Tartu noorsootöötajad hip-hop kultuurist kui sellisest. Küll aga olid uurimistulemused oodatust positiivsemad – intervjueeritud noorsootöötajatel on laiaulatuslikud, kuid samas spetsiifilised teadmised (Tartu) hip-hop kultuuri iseloomustavatest elementidest. Kuigi teadmised hip-hop kultuurist on Tartu noorsootöötajatel olemas, puudub sellele teadlik ja spetsifiiline rakendus. See on tingitud asjaolust, et Tartu linna noorsootöö soovib jõuda kõikide linna noorteni ning noorsootöötajatel on keerulisem keskenduda ühele kindlat elustiili viljelevale noortegrupile. Lisaks toimub noorsootöö peamine tegevus just noortekeskustes, mille eesmärgiks ongi pakkuda võimalikult palju erinevaid eneseteostusvõimalusi noortele. Tartu noorsootöös üldistatakse ning rakendatakse hip-hop kultuuri elemente meediumina noore inimese ja erinevate keerukamate teemade vahel. Erinevad tantsuprojektid jms on aidanud pääseda noorteni. Hip-hop kultuuri rakendamine Tartu noorsootöös on seega pigem pinnapealne ja kaudne. Hip-hop kultuuri rakendamine Tartu noorsootöös edaspidi on lootustandev. Intervjueeritavad oskasid seostada hip-hop kultuuri elemente noorsootööga ning toodi välja võimalusi, kuidas hip-hop kultuuri noorsootöösse integreerida, eeldusel et nii noored kui ka noorsootöötajad huvituvad kultuurist väga. Noortelinnaku näitel võib endiselt rääkida noortekeskustest ka kui meediumist hip-hop kultuuri ja noore vahel. Noorsootöötajast võib saada edaspidi just see isik, kes tutvustab noorele mingit subkultuuri, mille kaudu leiaks noor oma identiteedi ja väljundi. Samuti pakuti välja võimalus tuua ülikoolide noorsootöö eriala õppekavasse sisse subkultuuride suund. Sellise lähenemise abil oleks võimalik kasutada subkultuure just nö üleval pool, noorsootöös. Tartu noorsootöö tugevuseks on selle targad ning uuendusmeelsed noorsootöötajad. Tänavanoorsootöö ning MOKO avavad järjest rohkem võimalusi erinevate noortega kontakti loomiseks. Usun, et hip-hop kultuuril, nii subkultuuri kui noorte elustiilina, saab noorsootöös edaspidiselt olema veelgi suurem ja spetsiifilisem roll. Noortekeskuste noorsootöötajatel on võimalus huviringides rohkem rakendada hip-hop muusikal põhinevat biblioteraapiat jms. Küll aga tuleb arvestada, kuivõrd suur on noorte tegelik huvi hip-hop kultuuri vastu. Teema sügavamaks käsitlemiseks peaks esmalt uurima Tartu linna noorte seas väljajoonistuvat subkultuuride ja elustiilide struktuuri. Samuti tuleks keskenduda noorte endi perspektiivile – mida arvavad nad Tartu noorsootööst ja kuidas suhestuvad noored hip-hop kultuuriga. Noorsootöötajatel on nende teadmiste põhjal võimalik paika panna juba edasised efektiivsed meetodid ümbruskonna noortega tegelemiseks.http://www.ester.ee/record=b4580071*es