Risk factors for honey bee (Apis mellifera L.) mortality in Estonian apiaries during 2012–2013

Received: January 4th, 2022 ; Accepted: May 11th, 2022; Published: May 19th, 2022 ; Correspondence: [email protected]; https://orcid.org/0000-0002-6478-7047In light of the global increase in honey bee colony losses, risk factors regarding beekeeping management practices and honey bee diseases have been studied intensively during the last decade. Some risk factors have been outlined, but the correlation of evidence between relevant factors coinciding with honey bee mortality still needs to be clarified. The current study used the two-year data collected in frames of the European Commission EPILOBEE project. Previously, the data from Estonian apiaries were analysed together with the data from all 17 participating European countries in the consortium. In the current study, data from Estonian apiaries were targeted separately. In total, 196 apiaries containing 2,439 colonies all over Estonia were included in this dataset. The study aimed to clarify the risk factors that would predict colony losses in Estonia. The main factors increasing colony mortality after winter were the size of the apiary, Varroa destructor mite count, infestation with Paenibacillus larvae, and lack of farmlands around the apiary. No significant risk factors in relation to honey bee summer mortality were detected

Newcastle'i haiguse riskiprofiil Eestis

TäistekstNewcastle’i haigus (NH) on teatamiskohustuslik väga kontagioosne lindude paramüksoviroos, millele on vastuvõtlikud nii mets- kui kodulinnud. Haiguse tekitajaks on Paramyxoviridae sugukonna Paramyxovirinae alamsugukonna Avulavirus perekonda kuuluv lindude paramüksoviirus-1 (APMV-1 e Newcastle’i haiguse viirus - NHV). NH-d põhjustavad viiruse kõrge virulentsusega tüved. NHV-ga nakatunud lindudel võib haiguse kulg olla erinev olenevalt viiruse virulentsusest ja linnuliigi vastuvõtlikkusest – alates sümptomiteta nakkusest ja lõpetades massilise suremusega. Kodulindudel sõltub nakatumine ja haigestumine lindude immuunstaatusest (vaktsineerimisest). NHV võib põhjustada kanakarjades suurt suremust, tuues taudi laiema leviku korral endaga kaasa piirangud kauplemisel lindude ja loomsete saadustega ning suured kulutused taudi likvideerimiseks. APMV-1 tsirkuleerib kogu maailmas nii mets- kui kodulindudel. Eestis registreeriti kõrge virulentsusega APMV-1 nakkus 2006. aastal tuvidel ja 2007. aastal kanadel. Ka järgnevatel aastatel on viirust tuvastatud üksikutel juhtudel nii mets- kui kodulindudel. Vastavalt NH tõrje eeskirjale kuuluvad Eestis alates 2008. aastast vaktsineerimisele üle 50 linnuga kodulinnukarjad. Käesolev riskiprofiil on koostatud Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis Põllumajandusministeeriumi tellimusel rakendusuuuringu „Ohtlike loomataudide ja zoonooside riskihinnangud Eestis“ raames. Selle eesmärk on selgitada, kas ja kuidas on võimalik NH puhangu tekkimine kodulindudel Eestis, kas ja kuidas võib haigus Eesti kodulindude populatsioonis edasi levida ning millised on selle võimalikud tagajärjed. Võttes arvesse APMV-1 suhteliselt sagedast diagnoosimist Eesti looduslikus tuvipopulatsioonis ei ole käesolevas analüüsis vallandumistegurina käsitletud NHV Eestisse jõudmist metslindudega, kuna sellest tulenevat täiendavat riski Eesti kodulinnupopulatsioonile ei ole võimalik hinnata eraldi endeemiliselt levivast viirusest tulenevast riskist. Käesolev riskiprofiil hindab Newcastle’i haiguse võimalikke tagajärgi selle avastamise korral, arvestades asjaoludega, et Eestis vaktsineeritakse põllumajanduslinde NH vastu ning aktiivset seiret nakkuse avastamise eesmärgil ei toimu. Riskiprofiil kirjeldab taudi levimise riskitegureid ja toob esile sellega seonduvad infolüngad. Riskiprofiili koostamisel ja riski kvalitatiivsel hindamisel on lähtutud Maailma Loomatervise Organisatsiooni (OIE) käsiraamatus Handbook on Import Risk Analysis for Animals and Animal Products, Volume 1 (Murray et al. 2004) kirjeldatud metoodikast. Selle alusel hinnatakse haiguse riiki toomise ja selle edasi levimise tõenäosust ning sellega kaasnevaid bioloogilisi, keskkonda mõjutavaid ja majanduslikke tagajärgi. Riskiprofiili koostamisel on informatsiooniallikatena kasutatud asjakohast kirjandust, OIE andmebaase ning Veterinaar- ja Toiduameti järelevalvetegevuse käigus kogutud informatsiooni. Lisaks on üksikutes küsimustes võetud arvesse ekspertide arvamusi

Review: African swine fever (Pestis Africana Suum)

African swine fever (ASF) is one of the most devastating diseases that affect domestic pig and wild boar. The causative agent of ASF is African swine fever virus (ASFV) that is the sole member of the genus Asfivirus and the family Asfarviridae. The virus is a large icosahedral double-stranded DNA virus in length 170-193 kb depending on the isolate. Both clinical signs and pathological changes may vary considerably depending on strain virulence, virus dose and host factors. Epidemiology of ASF is very complex especially in Africa and Southern Europe, where soft tick and wild pig species are involved to the transmission cycles. In Eastern Europe ASF was first diagnosed in Georgia in April 2007, after what it spread fast to several neighbouring countries in Transcaucasia region and the Russian Federation, where it is still circulating and is now endemic. In 2012, ASFV was reported in Ukraine, in 2013 in Belarus and in 2014, in European Union countries, including Poland, Lithuania, Latvia and Estonia. The spread of the virus among wild boar in Estonia in period from September 2014 to March 2016 has been comprehensive including 12 counties out of 15. During the same period in total 18 outbreaks has been occurred in domestic pigs. For ASF no vaccine or treatment is available, therefore control of the disease based on early warning, early detection, effective control surveillance programs and stamping out in case of the outbreak. Currently is ASF a major threat to the pig industry in Europe

Lääne-Niiluse palaviku riskiprofiil Eestis

TäistekstKäesolev riskiprofiil on koostatud Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis Põllumajandusministeeriumi tellimusel rakendusuuringu „Ohtlike loomataudide ja zoonooside riskihinnangud Eestis“ raames. Selle eesmärk on selgitada, kas ja kuidas on võimalik Lääne - Niiluse palaviku viiruse (LNPV) levimine Eestisse, millised on selle võimalikud tagajärjed (riski iseloomustus), millised on olemasolevad ja võimalikud riskiohjamise meetodid ning millised on LNPV riskidega seotud teabelüngad Eestis. Riskiprofiili koostamisel on lähtutud Maailma Loomatervise Organisatsiooni (OIE) käsiraamatus Handbook on Import Risk Analysis for Animals and Ani mal Products, Volume 1 (Murray et al. 2004) kirjeldatud metoodikast. Teabeallikatena on kasutatud asjakohast teaduskirjandust, OIE andmebaase ning kehtivaid seadusandlikke akte

Kõrge patogeensusega lindude gripi riskiprofiil Eestis

TäistekstLindude gripp (LG) on teatamiskohustuslik väga kontagioosne ortomüksoviroos, millele on vastuvõtlikud nii mets- kui kodulinnud ning mis ohustab ka imetajaid, sh inimest. LG viirusega (LGV) nakatunud lindudel võib haigus kulgeda olenevalt viiruse virulentsusest ja linnuliigi vastuvõtlikkusest erinevalt, alates sümptomiteta nakkusest veelindudel ja lõpetades massilise suremusega kodulindudel. LG tekitajad jagunevad madala patogeensusega (MPLG) ja kõrge patogeensusega lindude gripi (KPLG) viirusteks. MPLG viirused põhjustavad metslindudel enamasti subkliinilist ja kodulindudel keskmise raskusastmega haigestumist. KPLG viirused võivad põhjustada 90–100% suremust kodulindude populatsioonis, tuues endaga kaasa piirangud kauplemisel lindude ja loomsete saadustega ning suured kulutused taudi likvideerimiseks. MPLG tsirkuleerib kogu maailmas nii mets- kui kodulindudel. KPLG puhanguid esineb arenenud riikides harva. Käesoleval ajal kestab KPLG viiruse ebatavaliselt virulentse H5N1 alatüübi poolt põhjustatud epideemia Aasia maades. Eestis on alates 2008. aastast metslindudelt seire käigus leitud MPLG viiruseid. Käesolev riskiprofiil on koostatud Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis põllumajandusministeeriumi tellimusel rakendusuuuringu „Ohtlike loomataudide ja zoonooside riskihinnangud Eestis“ raames. Selle eesmärk on selgitada, kas ja kuidas on võimalik KPLG levimine Eestisse, kas ja kuidas võib haigus Eesti kodulindude populatsioonis edasi levida ning millised on selle võimalikud tagajärjed. Riskiprofiil kirjeldab taudi levimise riskitegureid ja toob esile sellega seonduvad infolüngad. Riskiprofiili koostamisel ja riski kvalitatiivsel hindamisel on lähtutud Maailma Loomatervise Organisatsiooni (OIE) käsiraamatus Handbook on Import Risk Analysis for Animals and Animal Products, Volume 1, (Murray et al. 2004) kirjeldatud metoodikast. Selle alusel hinnatakse haiguse riiki toomise ja selle edasi levimise tõenäosust ning sellega kaasnevaid bioloogilisi, keskkonda mõjutavaid ja majanduslikke tagajärgi. Riskiprofiili koostamisel on informatsiooniallikatena kasutatud asjakohast kirjandust, OIE andmebaase ning Veterinaar- ja Toiduameti järelevalvetegevuse käigus kogutud informatsiooni, sh riskiaruannet, mille koostas Veterinaar- ja Toiduameti poolt kokku kutsutud ornitoloogide töögrupp, kelle ülesandeks oli võimalike H5N1 viiruskandjate väljaselgitamine meie looduslikes linnuasurkondades ja riskianalüüsi koostamine võimalike LG riskiliikide ja –alade kohta Eestis. Lisaks on üksikutes küsimustes võetud arvesse eksperdi arvamusi

Control of foot-and-mouth disease in a closed society: A case study of Soviet Estonia

Foot-and-mouth disease (FMD) is a dangerous infectious disease of even-toed ungulates, however since 1991, the European Union has banned preventive vaccination. During the occupation of the USSR, there were two outbreaks in Estonia: the first started in 1952 (at which time the barns typically housed about 20 cows); and the second began in 1982 (a period when barns typically housed several 100 animals). Neither outbreak was reported to the international community. At that time, it was also forbidden to talk about the disease in the internal media, and speakers could be punished. This study sought to find answers as to how the disease was treated and eliminated in the Estonian SSR, how infected animals and milk were handled, and if some of the methods used can be applied today. Written archival sources and 29 interviews with specialists remembering the outbreaks were used. Preventive slaughter of animals in the USSR was prohibited during the outbreak. As a preventive measure vaccination was used, traveling out of their counties by people were restricted and disinfection mats were used on the roads. In sick animals, udder wounds were treated with various wound ointments, such as zinc ointment, but also ointment made from boiled spruce resin. Birch tar was also recommended in the literature for leg treatments. Mouth wounds were washed with potassium permanganate solution. Workers used rubber gloves when handling sick animals. The barns were disinfected with lime and ash water. The milk from the diseased cows was pasteurized and given to calves, pigs, or diseased animals. Animals that did not recover were transferred to a meat processing plant. The meat was kept in potassium permanganate solution before processing and canned or made into sausages. When the disease was discovered, farm workers were locked in barns and released only when the disease had been eliminated. Such inhumane treatment could only be practiced in a totalitarian society

Sigade Aafrika katku riskiprofiil Eestis

TäistekstSigade Aafrika katk (SAK) on väga kontagioosne ägedalt kulgev eriti ohtlik ja teatamiskohustuslik sigade viirushaigus, mida iseloomustavad palavik, hemorraagiline diatees, põletikulis-düstroofilised ning nekrootilised muutused elundites ja suur suremus (Alaots jt, 2006). Viirus võib väga kiiresti levida sigade populatsioonis otsese või kaudse kontakti teel. Viirus võib kaua aega püsida nakkusvõimelisena sealihas ja väliskeskkonnas. Sigade Aafrika katk esineb endeemilisena Aafrika metssigadel ja Ornithodoros puukides. SAK isolaadid võivad virulentsuse poolest varieeruda suure virulentsusega tüvedest, mis võivad põhjustada 100% lähedase suremuse, kuni madala virulentsusega tüvedeni, mis võivad olla raskesti diagnoositavad. Vaktsiin või viirus-spetsiifiline ravi puudub (Proceedings of CESPH, 2006, www.cfsph.iastate.edu). Esmakordselt kirjeldati SAK sarnast haigust 1903. a Lõuna-Aafrikas Euroopast sinna viidud sigadel. Kuni 1957. a oli haigus levinud ainult Aafrikas, peamiselt ekvaatorist lõuna pool asuvates maades. 1957. a aga avastati see Portugalis. 1960. a diagnoositi haigust Hispaanias, 1964. a Prantsusmaal ja Itaalias, 1971. a teatati haigusest Kuubal. Haigus on diagnoositud veel Belgias, Hollandis, Maltal, Brasiilias, Dominikaani Vabariigis. Tänapäeval on haigus levinud peamiselt Aafrikas. Viimase viie aasta jooksul on seda diagnoositud Euroopas: Itaalias (Sardiinia saar), Gruusias, Armeenias, Aserbaidžaanis ja Venemaal (Alaots jt, 2006; OIE, 2011). 2007. a Taga-Kaukaasiast alguse saanud epideemia jõudis 2009. a Venemaale, kus haigus on käesoleval ajal lõunaregioonides muutumas endeemiliseks levides nii mets- kui kodusigade populatsioonis. Üksikuid puhanguid on olnud ka Venemaa põhja- ja looderegioonides, muu hulgas Leningradi oblastis. Käesolev riskiprofiil on koostatud Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis põllumajandusministeeriumi tellimusel rakendusuuuringu „Ohtlike loomataudide ja zoonooside riskihinnangud Eestis“ raames. Selle eesmärk on selgitada, kas ja kuidas on võimalik sigade Aafrika katku levimine Eestisse, kas ja kuidas võib haigus Eesti sigade populatsioonis edasi levida ning millised on selle võimalikud tagajärjed. Riskiprofiil kirjeldab taudi levimise riskitegureid ja toob esile sellega seonduvad infolüngad. Ühtlasi antakse kvalitatiivne hinnang haiguse erinevate levikuteede (ohustsenaariumide) riskitasemele. Riskiprofiili koostamisel ja riski kvalitatiivsel hindamisel on lähtutud OIE käsiraamatus Handbook on Import Risk Analysis for Animals and Animal Products, Volume 1 (Murray et al., 2004) kirjeldatud metoodikast. Selle alusel hinnatakse haiguse riiki importimise ja selle edasi levimise tõenäosust ning sellega kaasnevaid bioloogilisi, keskkonda mõjutavaid ja majanduslikke tagajärgi. Riskihindamine koosneb neljast osast: - vallandumise hindamine; - eksponeeringu hindamine; - tagajärgede hindamine; - riskitaseme määramine. Riskiprofiili koostamisel on informatsiooniallikatena kasutatud asjakohast kirjandust, OIE andmebaase ning Veterinaar- ja Toiduameti järelevalvetegevuse käigus kogutud informatsiooni. Lisaks on võetud üksikutes küsimustes arvesse ekspertide arvamusi

Suu- ja sõrataudi riskiprofiil Eestis

TäistekstSuu- ja sõrataud (SST) on teatamiskohustuslik väga kontagioosne pikornaviroos, mis ohustab nii kodu- kui uluksõralisi. Haigestunud loomal tekivad haavanduvad villid suuõõne ja keele limaskestal, ninapeeglil, sõrapiirkonnas ning udaral. Noorloomadel võib haigus põhjustada südamelihase ja skeletilihaste düstroofiat ning suurt suremust. Täiskasvanud loomad enamasti paranevad, kuid haiguse läbipõdenutel võib tekkida püsiv toodangulangus, sõrgade kahjustus ja krooniline mastiit. SST põhjustab haigestunud loomadel suurt stressi ja valu. Haigestumus on kõikides vanusegruppides väga suur. SST levimine riigis toob endaga kaasa piirangud kauplemisel loomade ja loomsete saadustega ning suured kulutused taudi likvideerimiseks. SST-d on läbi aegade diagnoositud kõikidel kontinentidel peale Antarktika. Käesoleval ajal on SST endeemiline mitmetes Aasia, Aafrika, Lähis-Ida ja Lõuna-Ameerika riikides. Euroopas on SST puhanguid esinenud viimastel aastakümnetel sporaadiliselt. Vaatamata sellele eksisteerib reaalne oht SST viiruse (SSTV) jõudmiseks Eestisse ja selle levikuks siinsetes kodu- või metsloomapopulatsioonides. Käesolev riskiprofiil on koostatud Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis põllumajandusministeeriumi tellimusel rakendusuuuringu „Ohtlike loomataudide ja zoonooside riskihinnangud Eestis“ raames. Selle eesmärk on selgitada, kas ja kuidas on võimalik suu- ja sõrataudi levimine Eestisse, kas ja kuidas võib haigus Eesti vastuvõtlike loomaliikide populatsioonides edasi levida ning millised on selle võimalikud tagajärjed. Riskiprofiil kirjeldab taudi levimise riskitegureid ja toob esile sellega seonduvad infolüngad. Riskiprofiili koostamisel ja riski kvalitatiivsel hindamisel on lähtutud Maailma Loomatervise Organisatsiooni (World Organisation for Animal Health, OIE), käsiraamatus Handbook on Import Risk Analysis for Animals and Animal Products, Volume 1, (Murray et al. 2004) kirjeldatud metoodikast. Selle alusel hinnatakse haiguse riiki toomise ja selle edasi levimise tõenäosust ning SST-ga kaasnevaid bioloogilisi, keskkonda mõjutavaid ja majanduslikke tagajärgi. Riskiprofiili koostamisel on teabeallikatena kasutatud asjakohast kirjandust, OIE andmebaase, Veterinaar- ja Toiduameti järelevalvetegevuse käigus kogutud informatsiooni ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti loomade registri andmeid. Lisaks on üksikutes küsimustes võetud arvesse ekspertide arvamusi

<i>Coxiella burnetii</i> antibody prevalence and risk factors of infection in the human population of Estonia

Q fever is an emerging health problem in both humans and animals. To estimate the prevalence of Coxiella burnetii (C. burnetii) antibodies in the Estonian population, we analyzed plasma samples from 1000 individuals representing the general population and 556 individual serum samples from five population groups potentially at a higher risk (veterinary professionals, dairy cattle, beef cattle, and small ruminant stockbreeders and hunters). Additionally, 118 dairy cow bulk tank milk samples were analyzed to establish the infection status of the dairy cattle herds and the participating dairy cattle keepers. Questionnaires were used to find the potential risk factors of exposure. The effects of different variables were evaluated using binary logistic regression analysis and mixed-effects logistic analysis. The prevalence in veterinary professionals (9.62%; p = 0.003) and dairy cattle farmers (7.73%; p = 0.047) was significantly higher than in the general population (3.9%). Contact with production animals in veterinary practice and being a dairy stockbreeder in C. burnetii positive farms were risk factors for testing C. burnetii seropositive (p = 0.038 and p = 0.019, respectively). Results suggest that C. burnetii is present in Estonia and the increased risk of infection in humans is associated with farm animal contact

Kõrge patogeensusega lindude gripi riskiprofiil Eestis

TäistekstLindude gripp (LG) on teatamiskohustuslik väga kontagioosne ortomüksoviroos, millele on vastuvõtlikud nii mets- kui kodulinnud ning mis ohustab ka imetajaid, sh inimest. LG viirusega (LGV) nakatunud lindudel võib haigus kulgeda olenevalt viiruse virulentsusest ja linnuliigi vastuvõtlikkusest erinevalt, alates sümptomiteta nakkusest veelindudel ja lõpetades massilise suremusega kodulindudel. LG tekitajad jagunevad madala patogeensusega (MPLG) ja kõrge patogeensusega lindude gripi (KPLG) viirusteks. MPLG viirused põhjustavad metslindudel enamasti subkliinilist ja kodulindudel keskmise raskusastmega haigestumist. KPLG viirused võivad põhjustada 90–100% suremust kodulindude populatsioonis, tuues endaga kaasa piirangud kauplemisel lindude ja loomsete saadustega ning suured kulutused taudi likvideerimiseks. MPLG tsirkuleerib kogu maailmas nii mets- kui kodulindudel. KPLG puhanguid esineb arenenud riikides vähem. Eelmine suurem LG epideemia algas Kagu-Aasias kodulindudel 2003. aastal, tekitajaks oli H5N1 KPLG viirus. 2014. aastal algas Aasia H5N8 KPLG viiruse levik, mis nüüdseks on jõudnud paljudesse Aasia ja Euroopa maadesse ning Ameerikasse. Eestis algas metslindude LG seire 2008. aastal. Selle käigus leiti aastatel 2009.-2013. metslindude proovidest igal aastal MPLG viiruseid. Viimasel kolmel aastal ei ole LGVd metslindudelt leitud. Käesolev riskiprofiil põhineb Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis Põllumajandusministeeriumi tellimusel rakendusuuuringu „Ohtlike loomataudide ja zoonooside riskihinnangud Eestis“ raames koostatud riskiprofiilil (koostajad Arvo Viltrop, Julia Jeremejeva ja Külli Must, EMÜ VLI), mida on täiendatud ja ajakohastatud. Selle eesmärk on selgitada, kas ja kuidas on võimalik KPLG levimine Eestisse, kas ja kuidas võib haigus Eesti kodulindude populatsioonis edasi levida ning millised on selle võimalikud tagajärjed. Riskiprofiil kirjeldab taudi levimise riskitegureid ja toob esile sellega seonduvad infolüngad. Riskiprofiili koostamisel ja riski kvalitatiivsel hindamisel on lähtutud Maailma Loomatervise Organisatsiooni (OIE) käsiraamatus Handbook on Import Risk Analysis for Animals and Animal Products, Volume 1, (Murray et al. 2004) kirjeldatud metoodikast. Selle alusel hinnatakse haiguse riiki toomise ja selle edasi levimise tõenäosust ning sellega kaasnevaid bioloogilisi, keskkonda mõjutavaid ja majanduslikke tagajärgi. Riskiprofiili koostamisel on informatsiooniallikatena kasutatud asjakohast kirjandust, OIE andmebaase ning Veterinaar- ja Toiduameti järelevalvetegevuse käigus kogutud informatsiooni, sh riskiaruannet, mille koostas Veterinaar- ja Toiduameti poolt kokku kutsutud ornitoloogide töögrupp, kelle ülesandeks oli võimalike H5N1 viiruskandjate väljaselgitamine meie looduslikes linnuasurkondades ja riskianalüüsi koostamine võimalike LG riskiliikide ja –alade kohta Eestis