Ajas muutuvad eesmärgid

Eesti Arst 2013; 92(5):244–24

HIV/AIDSi ennetus – erinevate meetmete rakendamise tõhususe analüüs

Suurim proovikivi HIV ennetustegevuses on vajadus rakendada täismahus (rahvastiku tasemel / rahvatervise mõõtmes) juba olemasolevaid teadmisi. Ressursside piisavus ei ole ainus vajalik tingimus edukate tulemuste saavutamiseks HIV ennetustöös. Arvestades ressursipiiranguid, tuleks võtta kasutusele tõenduspõhised, kombineeritud ja tausta (epideemia faas, epideemia tuumikrühmad) arvestavad spetsiifi lised ennetusmeetmed. Ennetamine tuleb ühendada ravi ja hooldusega. On väga oluline tunda ära toetavad sotsiaalsed tegurid ja tegeleda nendega, sh võidelda häbimärgistamise vastu. Ennetustegevuse edukuse ülioluline osa on tugev juhtimine valitsuse kõrgeimal tasandil (5). Eesti Arst 2009; 88(4):250−25

Epidemioloogia – mis see on?

Eesti Arst 2019; 98(4):243–24

Epidemiology of sexually transmitted diseases in Estonia in 1990-2000

http://www.ester.ee/record=b4337551~S1*es

HIV-nakkuse leviku trendid maailmas

Uute HIV-juhtude ja nakatunute koguarv on viimase kümnekonna aasta jooksul suurenenud pea kõikjal Euroopas. Kesk- ja Lääne-Euroopas on peamiseks nakkuse leviku teeks hetero- ja homoseksuaalne tee. Ida-Euroopas on peamiseks riskirühmaks jätkuvalt süstivad narkomaanid, kuid nakkus levib järjest enam ka seksuaalsel teel. Uute juhtude arv Eestis on kahanenud miljoni inimese kohta 1080 juhult 2001. aastal 406 juhuni 2008. aastal. Eestit iseloomustab jätkuvalt kontsentreeritud HIV-epideemia süstivate narkomaanide seas ning meil kirjeldatud HIV-levimus selles rahvastikurühmas on suurim Euroopa regioonis. Eesti Arst 2009; 88(4):246−24

HIV

Eesti Arst 2012; 91(1):4

Epidemioloogia – mis see on?

Eesti Arst 2019; 98(4):243–24

Opioidide väljakirjutamise suundumused Eestis 2011–2017

Eesti Arst 2020; 99(10):647 &nbsp

Sõeluuringu rakendamise põhjendatus osteoporoosi varaseks diagnoosimiseks Eestis

Sõeluuringu eesmärgiks on haiguse varajane kindlakstegemine rahvastikus, et võimaldada varajast sekkumist ja tegevuse juhtimist eesmärgiga vähendada haigestumist ja suremust. Sõeluuringu eelduseks on, et uuritaval haigusel on määratletav prekliiniline faas, mille avastamise korral on rakendatav ravi, mis on tõhusam/odavam haiguse ravist kliinilises faasis. Osteoporoos ja sellega seonduvad luumurrud on oluliseks rahvatervise probleemiks, põhjustades haige elukvaliteedi halvenemist ning haigestumise ja suremuse enneaegset kasvu. Artikli eesmärgiks on kaaluda sõeluuringu kui osteoporoosiga seonduvate luumurdude kontrollistrateegia rakendamist Eestis. Uuringus kasutati teaduskirjanduse ja administratiivsete dokumentide analüüsi ning autorite eksperdihinnanguid. Olemasoleva tõenduse põhjal ei saa soovitada rahvastikupõhise osteoporoosi sõeluuringu rakendamist Eestis lähiaastatel. Selle alternatiivina võib kaaluda võimalusepõhise skriiningu rakendamist FRAX-instrumendi abil. Eesti Arst 2009; 88(6):402−41

Naiste teadlikkus emakakaelavähki ennetavatest meetmetest Eestis 2011. aastal

Eesmärk. Kirjeldada naiste teadlikkust emakakaelavähki ennetavatest meetmetest ja tutvustada hinnanguid, mis on antud erinevate ennetusmeetmete vajalikkusele, ning analüüsida teadlikkuse seoseid sotsiaal-demograafiliste ja tervisekäitumuslike teguritega Eestis. Metoodika. Andmed emakakaelavähki ennetavate meetmete (sõeluuring ja inimese papilloomiviiruse vastane vaktsiin) ning nende enesele vajalikuks hindamise kohta koguti 2011. aastal 18–45aastaste meeste ja naiste hulgas korraldatud rahvastikupõhise labilõikelise posti-küsitlusuuringuga. Analüüsi kaasati uuringus osalenud 1965 naise andmed. Andmeid kirjeldati, kasutades sagedustabeleid, ning seoseid modelleeriti, kasutades logistilist regressiooni. Tulemused. Üle poolte (68,2%) naistest olid teadlikud emakakaelavähi sõeluuringust ja 56,4% inimese papilloomiviiruse nakkust ennetavast vaktsiinist. Mõlemast ennetavast meetmest oli teadlik 42,2% uuritavatest. Šanss olla teadlik emakakaelavähki ennetavatest meetmetest oli statistiliselt oluliselt suurem eestlastel (sõeluuringu puhul kohandatud šansisuhe AOR = 2,13; 95% usaldusvahemik (uv) 1,59–2,86; vaktsiini puhul AOR = 2,44; 95% uv 1,75–3,33) ja nendel naistel, kes on kasutanud reproduktiivtervisega seotud tervishoiuteenuseid seoses rasedusega (sõeluuring: AOR=1,52; 95% uv 1,02–2,27), onkotsütoloogilise uuringu teostamisega (sõeluuring: AOR = 1,45; 95% uv 1,11–1,92) ja Pap-testi kõrvalekallete esinemisega (vaktsiin: AOR=2,62; 95% uv 1,70–4,04). Samuti oli teadlikkus suurem vanemate (sõeluuringu puhul: vs. > 40 eluaasta; AOR = 1,49; 95% uv 1,02–2,22) ja kõrgema sissetulekuga (vaktsiini puhul: I–II kvintiil vs. III–V kvintiil; AOR = 1,46; 95% uv 1,07–1,98) vastajate hulgas. Positiivselt oli seotud ennetusmeetmest teadlik olemine ja selle enesele vajalikuks pidamine (sõeluuring: AOR = 2,08; 95% uv 1,04–4,16; vaktsiin: AOR = 2,77; 95% uv 1,96–3,85). Märkimisväärne erinevus ilmnes kahe ennetusmeetme enesele vajalikuks hindamisel, kus 80,5% uurituist hindas enesele vajalikuks sõeluuringut ning vaid 23,7% vaktsiini. Järeldused. Analüüsi tulemused osutavad reproduktiivtervisega seotud terviseteenuste kasutamise ja teadlikkuse olulistele seostele, samas on naiste teadlikkus ennetusmeetmetest siiski vähene. Eestis on vaja jätkata teavitustööd emakakaelavähki ennetavatest meetmetest ning enam tähelepanu tuleb pöörata muukeelsele rahvastikule ja noorematele naistele. Samuti tuleb rakendada tõhusamat sekkumist teadlikkuse suurendamiseks ennetavatest meetmetest väljaspool raviteenuse pakkumise konteksti, et info jõuaks naisteni, kes arsti juures ei käi. Eesti Arst 2013; 92(4):195–20