The relationship between the Enlightenment and the survival of the Livonian language in Salaca Parish

In the 18th century, the Livonian language in Salaca Parish became the subject of academic interest, and also persecution. This article examines the contradictory challenges posed by the Age of Enlightenment, primarily the exclusion of the Livonian language from public use that was carried out with the help of administrative and legal measures. The sources for the article include contemporary descriptions, as well as data related to the families that can be identified as being Livonians. The differing attitudes of the two largest manor administrators toward the Livonian peasants and their language is highlighted along with the ensuing consequences. There is also a description of the projects and undertakings that were impacted by the Enlightenment at the parish’s larger manors. To start, the article defines the borders of the Livonians’ linguistic island in the first half of the 18th century, and in conclusion, a comparison is provided of the language usage of the Livonians in this same area in the first half of the 19th century.Kokkuvõte. Aldur Vunk: Seosed valgustusaja ja liivi keele püsimise vahel Salatsi kihelkonnas. Valgustusliikumise mõju Balti kubermangudes ei väljendunud kõikjal positiivsete arengute kaudu ja 18. sajandil ei suudetud ühiskonda kaasajastada tasakaalustatult, hävitamata elutervele kultuurile omast paljusust. Valgustusaeg koos samal ajal süvenenud pärisorjusega oli Salatsi liivi talupoegadele mitmeti väljakutsuv; võrreldes varasema ajaga sõltus nende kultuurilise ja keelelise omapära püsimine kohalikest mõisnikest ja nende heakskiidul ametisse pandud pastoritest. See polnud aga kaugeltki parim võimalus, sest koos uue mentaliteedi võidulepääsemisega oli suurenenud lõhe ka haritud ja valgustatud inimeste eneste vahel. Liivlaste kultuurilist emantsipatsiooni takistasid seisuslikud tõkked ja Salaca kihelkonna kaugus nii kubermangu- kui ka kreisikeskustest ei võimaldanud siia koonduda rohkematel haritlastel kui pastor ja mõisnike koduõpetajad. Liivlaste identiteedi väga oluline nõrgenemine valgustusaja kestel Salatsi kihelkonnas on tuvastatav nende asustusalana kirjeldatud piirkonna kiires kahanemises 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses. Ometi polnud Salatsi kihelkond valgustusajal vaimse elu orbiidilt kadunud ja täielikku pimedusse mattunud kolgas, kus valgustusideed oleks olnud täiesti tundmatud. Pigem suurenes sellel ajastul haritud inimeste iseteadlike suundumiste osakaal ja palju sõltus ka Salatsi kihelkonna väheste haritlaste huvidest. Samal ajal kui saksakeelsesse teadusperioodikasse jõudis teadmine akadeemilist huvi pakkuvast liivlaste kultuurist, algas selle väljenduste mahasurumine. Aastatel 1742–1778 kihelkonnakogudust teeninud pastor Johann Conrad Burchard saatis Peterburi Teaduste Akadeemia liikmele August Ludwig von Schlözerile liivi keele alase kaastöö ja jätkas selle keele uurimist Salatsi kihelkonnas. Tema järeltulija, pastor Ignatius Franz Hackel, võttis aga eesmärgiks liivi talupoegade iidse ja omapärase kultuuri hävitamise, mis ühiskonna poolt tema kätte antud volituste ja pika ametiaja (1778–1836) toel ka teoks sai. Lisaks pastoritele oli suur osakaal talupoegade elu suunamisel mõisnikel. 1738. aastal poolitatud Salatsi mõisa kahes pooles olid tingimused liivi kultuuri säilimisele erinevad. Salatsi kihelkonnas elanud liivlastest kasutas oma emakeelt kauem Svētciemsi mõisa kogukond. Seda mõisa pidasid 18. sajandil valdavalt kohalikud või samast piirkonnast pärit mõisnikud ja väljapaistvaim neist oli Riia literaatide suhtlusringkonda kuulunud kihelkonna sillakohtunik Friedrich Gustav von Dunten. 1769. aastal mõisa üle võtnud parun Dunten korraldas samal aastal kohalike talupoegade keele jäädvustamise Riia Toomkiriku ülempastori ja konsistooriumi koolijuhi Immanuel Justus von Esseni juures. Samal ajal Vecsalaca mõisas suurejoonelisi ja ajastule iseloomulikke kultuurimonumente püstitanud parun Friedrich Hermann von Fersen rõhutas küll oma majapidamise kuulumist antiikse ja germaani kultuuri mõjuvälja, kuid aitas ise kaasa seal veel elujõulise liivi kultuuri väljasuretamisele.Märksõnad: liivlased, Salaca kihelkond, Vecsalaca, Svētciems, Ķirbiži, 18. sajand, liivi keelKubbõvõttõks. Aldur Vunk: Sidtõkst sieldõmāiga ja līvõ kīel pīlimiz vail Salāts mōgõrs. Sieldõmāiga likkimiz mȯj 18. āigastsadā Baltijs iz ūo set pozitīvi. Sieldõmāiga īdskubs vǟrgõdāigaks vȯļ Salāts mōaŗīntijizt pierāst lǟlam. Nänt kultūr ja kīel pīlimi tǟnkiz mȯiznikīst ja päpīst. Bet se võimi sugīd iz ūo amā paŗīmi, sīestõ põŗg kovāld rovzt eņtš vail kazīz jo sūrõks. Līvlizt identitēt 18. āigastsadā lopāndõks pūol ja 19. āigastsadā īrgandõksõs ei jo vōjlizõks, sīestõ jo piškizõks ei mō, kus ne jelīzt, ja Salāts immõrkouț vȯļ kougõn sidāmist. Salāts immõrkouț umīțigid iz ūo täužiņ pimdõ kūož, kus sieldõmāiga mõtkõd äb vȯlkst vȯnnõd tundtõbõd. Sīel īž āigal, ku saksā tieudlizt āigakērad sizzõl päzīzt tieutõd iļ līvõd kultūr, īrgiz ka līvõd kultūr mōzõ pīkstimi. Päp Johann Conrad Burchard sōtiz Pētõrburg Tieud Akadēmij nõtkõmõn August Ludwig von Schlözerõn eņtš tuņšlimiztīe iļ līvõ kīel ja jatkīz līvõ kīel tuņšlimiztīedõ Salāts immõrkouțš ka pierrõ. Bet täm tagāntuļļi, päp Ignatius Franz Hackel, īrgiz artõ līvõ kultūrõ nei ku set sȭitiz. 1738. āigasts Salāts mȯizõ sai jagdõt kōd jagūks. Sīe Pivākilā jags līvõ kēļ sai kȭlbatod amā kōgim. Mȯiznikā Friedrich Gustav von Dunten tigtiz līvõd kultūrõ. Bet nägțõbõks Vanāsalāts mȯizõ barōn Friedrich Hermann äbțiz artõ līvõd kultūrõ

Changes in Livonian first names in Salaca during the 17th and 18th centuries

Under examination are the developments that occurred in name traditions that were caused by Christianisation as can be ascertained on the basis of written sources. The area under examination is the Livonian revenue district which was defined in the 17th century, and which, by the end of the century, comprised the Svētciems Manor. The first names of the peasants identified as Livonians in the first half of the 19th century were compared to the first names of the farmers recorded in the soul revisions from the 17th century. As a result, the article ascertains that the custom of having two first names had disappeared by the 17th century. In the 18th century, a new name – Gust/Gustav – had been added to the name tradition in the region. By the turn of the 19th century, after six centuries of integration under colonial rule, the Christian names of the Livonians, Latvians, and Estonians were so similar that it was difficult to distinguish among them based on their first names. Various local versions of Western European Christian names were overwhelmingly in use.Kokkuvõte. Aldur Vunk: Muutused liivlaste eesnimedes Salatsi piirkonnas 17. ja 18. sajandil. Otsest survet pühakunimede valimisel, nagu oli tavaks idakirikus, läänekirik ei tundnud. Siiski oli ristinimede valikus ka uusajal enamus apostlite ja pühakute nimesid. Liivi vakuse talupoegade 44 eesnimest olid 1624. aasta revisjoni põhjal selliseid nimesid 31: Marten (4), Tomas/Tohmas (4), Matz/Matzken (4), Hanß (4), Hans (3), Jan/Jans (3), Andres/Andreas (3), Jürgen/Jür (3), Jak/Jack (2) ja Peter. Kui siia lisada veel Grist Hanß (3), oli apostlite ja pühakute nimesid eesnimedest 70%. Sama tüüpi eesnimed olid valitsevad ka 60 aastat hiljem, kui Svētciems’i mõisa 40 peremehe eesnimedest olid 31 tuletatud apostlite ja pühakute nimedest: Hans (5), Andrus/Andres (5), Jack (5), Jörgen (4), Mats (3), Tohm (2), Jahn (2), Jüri (2), Juhan, Tönnis ja Marten. Ebajärjekindlus nimede kirjaviisides 17.–19. sajandil ei võimalda teha detailseid järeldusi, kuid nimevormide Hanß ja Hans esinemise järgi juba 1624. aasta revisjonikirjetes võib tõmmata paralleeli 19. sajandi alguses kasutuses olnud nimevormidega Anz, Ansche ja Ange. Huvitav on veel 17. sajandi esimesel poolel eksisteerinud kahe eesnime panemise komme, eriti nimepaari esimene nimi, milleks järjekindlalt oli Grist. Selle kombe tagamaid on ühe allika põhjal raske välja selgitada ja võib vaid oletada, et tegemist on katoliku aja traditsiooniga. Usupuhastusliikumise vastuoludele, mis veel 17. sajandil oli olulise tähendusega, võib osundada ka tunduvalt vähemat kasutust leidnud eesnimi Pape/Poope. Kokkuvõttes on 17. sajandist kuni 19. sajandini eesnimede traditsiooni muutuste taga küllalt sageli näha poliitilisi ja ühiskondlikke arenguid. Nimetraditsioon ei jäänud juba keskajal lokaalseks nähtuseks ja oli vägagi sarnane ülejäänud kristliku ruumiga. Samuti väljendusid selles reformatsiooniajastu vastuolud ja võimalik, et koguni oma vaadete manifesteerimine. Nähtavasti jättis talupoeglik nimetraditsioon lisaks järjepidevusele selles koha ka poolehoiuavaldustele headele isandatele või mõjukatele ristivanematele.Märksõnad: Liivimaa, Salatsi liivlased, ajalooline onomastika, eesnimedKubbõvõttõks. Aldur Vunk: Mõitõkst līvlizt eḑḑiztnimīs Salāts immõrkouțš 17. ja 18. āigastsadā āigal Vežgõrpivākuodā iz tund kūoḑizt painõ lõvvõ pivālizt nimīdi nei kui se um irdõksõks mǭgõr pivākuodās. Sīegid vȯļtõ ka ūdāiga rištõbnimūd ulzvȯtštõbs jemmit vȯļțõ apostõld ja pivālizt nimūd. Līvõ vakā talūd 44 eḑīznimstõ vȯļtõ seļļizt 1624. āigast revīzij pierrõ 31: Marten (4), Tomas/Tohmas (4), Matz/Matzken (4), Hanß (4), Hans (3), Jan/Jans (3), Andres/Andreas (3), Jürgen/Jür (3), Jak/Jack (2) ja Peter. Ku näntõn jūrõ pānda vel Grist Hanß (3), vȯļ apostõld ja pivālizt nimīdi eḑḑiztnimūd siegās 70%. Siedā īž tīpõ eḑḑiztnimūd vȯļtõ jemmits vel 60 āigastõ obbõm, ku Pivākilā mȯizõ 40 perīmīe eḑḑiznimīst 31 vȯļtõ sǭdõd apostõld ja pivālizt nimīst: Hans (5), Andrus/Andres (5), Jack (5), Jörgen (4), Mats (3), Tohm (2), Jahn (2), Jüri (2), Juhan, Tönnis ja Marten. Nimūd kēravīț äbpīldzit 17.–19. āigastsadāl äb lask tīedõ pīenõstiz pierāldõkši, umīțigid võib 1624. āigast revīzijkēraltõkst nimūdõn Hanß ja Hans vieddõ paralēlõ 19. āigastsadā īrgandõks nimūdõks Anz, Ansche ja Ange. Interesant um vel 17, āigastsadā ežmis pūols vȯnd kǭd edḑīznim panmiz mūoḑ, ī’žkiz nimūdpǭr ežmi nim, mis pīldzist vȯļ Grist. Sīe mūod pūojõ īdāinagiz ovāt alīz pǟl um lǟlam seļțõ, võib set vȱldatõ ku se um katol āiga irdõks. Uskpūdistimizlikkimiz vastālitõn, mis vel 17. āigastsadā āigal vȯļ vȯldzi, võib vīțõ ka veitõm kȭlbatõd eḑḑinim Pape/ Poope. Amāleb võib 17. –19. āigastsadā āiga eḑḑiztnimūd irdõks mõitõkst tagān saggõld nǟdõ polītiliži ja kubgõn kazāndõkši. Nimūdirdõks iz ūo jõbā sidāmtāigal kūožli nǟdõks, se vȯļ jõvāgid īti mū kristliz īlmaks. Neiīž saitõ sīes spīegiļtõd reformātsij āiga vastõvȯlmizt ja võib vȱlda īž ka eņtš nēmizt nägțimi. Silmõznǟdsõ vȯļ talrov nimūdirdõksõs andtõd kūož ka pūolõpidāmizt pierāst jõvād izāndõdõn agā mȯjjizt rištvanbiztõn

Baltic and Finnic linguistic relations reflected in geolinguistic studies of the Baltic languages

The article provides insight into the reflection of Baltic and Finnic language contacts in geolinguistic studies of the Baltic languages. These contacts have a rather long history, and are particularly intense between the Latvian language and Finnic languages (especially Livonian and Estonian). In Lithuanian, Finnic borrowings have mostly appeared through Latvian, and fall into the dialectal Lithuanian vocabulary. The analysed material makes it possible to distinguish several areas of Finnic influences in Latvian sub-dialects. They are as follows: 1) the territory of the Livonian dialect which originated from Latvian-Livonian contact; 2) the sub-dialects along the Estonian border; 3) the sub-dialects around Gulbene and Alūksne; 4) the territory of the krieviņi (descendants of people who spoke Votic) in the Zemgale region; and 5) the sub-dialects in the Latgale region around Ludza. Geolinguistic research on language contacts may be helpful in solving certain problems of ethnic history.Kokkuvõte. Anna Stafecka: Balti ja läänemeresoome keelesuhete kajastus balti keelte geolingvistilistes uurimustes. Artikkel esitab ülevaate balti ja läänemeresoome keelesuhete kajastamisest balti keelte geolingvistilistes uurimustes. Neil kontaktidel on küllaltki pikk ajalugu ja need on eriti tugevad läti ja läänemeresoome keelte (eriti liivi ja eesti keele) vahel. Leedu keelde on läänemeresoome laenud saadud peamiselt läti keele vahendusel ja need kuuluvad leedu murdesõnavarasse. Analüüsitud materjal võimaldab eristada Läti murrakutes mitut läänemeresoome mõjupiirkonda: 1) läti-liivi kontaktide mõjul kujunenud liivipärase murde ala; 2) Eesti piiri äärsed murrakud; 3) Gulbene ja Alūksne ümbruse murrakud; 4) kreevinite (vadja keele kõnelejate järglaste) ala Zemgales ja 5) Ludza ümbruse murrakud Latgales. Keelekontaktide geolingvistiline uurimine võib kaasa aidata etnilise ajaloo küsimuste lahendamisele.Märksõnad: dialektoloogia, geolingvistika, balti-läänemeresoome keelekontaktid, murdeatlase

Non-modal phonation associated with stød vowels in Livonian

Livonian is unique among the Finnic languages in possessing a two-way tonal contrast in primary stressed syllables. Observed already in the earliest linguistic descriptions of Livonian, this two-way contrast between stressed syllables with stød (also called broken tone) and plain tone closely resembles the tonal system of Latvian with which Livonian has been in close long-term contact. This paper describes a pilot study, which used six measurements of spectral tilt (h1-h2, h1-F1, h1-F2, h1+h2/2-F1, h1-F3, F2-F3) to determine whether Livonian stød was associated with any non-modal phonation, specifically creaky voice. Spectral tilt is the degree to which intensity decreases as frequency increases (Gordon and Ladefoged 2001). Earlier researchers (e.g., Vihman 1971) have noted that stød vowels tend to be laryngealised, therefore, creaky voice is a likely candidate for non-modal phonation associated with stød. The method in this study is based on that used by Esposito (2004) in her similar study of Santa Ana del Valle Zapotec. The study used data from archival recordings of Pētõr Damberg, a speaker of the East Dialect of Courland Livonian from the village of Sīkrõg, and focused on measurement of CVV syllables containing either [ǭ] or [ō] (IPA: [o̞ː] and [oː]).Kokkuvõte. Uldis Balodis: Mittemodaalne fonatsioon liivi keele katketooniga sõnade vokaalides. Liivi keel on läänemeresoome keelte seas mõneti ainulaadses olukorras, kuna sõnade pearõhulistes silpides ilmneb tonaalne vastandus. Juba varasemad liivi keele kirjeldused on näidanud, et selles vastanduvad katketoon ehk stød ja püsitoon. Toonisüsteemi poolest on liivi keel sarnane läti keelega, millega liivi keel on olnud pikaajalises kontaktis. Käesolevas artiklis uuritakse, kas liivi stød on seotud mittemodaalse fonatsiooniga, eriti nn käriseva häälega (creaky voice). Selle kindlaks tegemiseks mõõdeti spektrikallet (spectral tilt) kuuest punktist (h1-h2, h1-F1, h1-F2, h1+h2/2-F1, h1-F3, F2-F3). Spektrikalle on aste või punkt, kuhu intensiivsus võib sageduse suurenedes tõusta (Gordon and Ladefoged 2001). Käesolevas uurimuses kasutatud meetod põhineb samal meetodil, mida kasutas Esposito (2004) oma uurimuses Santa Ana del Valle Zapotec kohta. Ainestik on pärit idaliivi keelejuhilt Pētõr Dambergilt (Kuramaalt Sīkrõgi külast). Analüüsitud materjal sisaldas CVV esisilbiga sõnu, kus esinesid pikad vokaalid [ǭ] või [ō] (IPA: [o̞ː] ja [oː]). Varasemad uurimused (nt Vihman 1971) on näidanud, et stødiga vokaalid kalduvad olema larüngaliseeritud, mistõttu võib stødi puhul kärisevat häält seostada mittemodaalse fonatsiooniga, seda osutavad ka selle artikli tulemused.Märksõnad: toon, stød, katketoon, fonatsioon, spektrikalle, kärisev hääl, liivi keelKubbõvõttõks. Uldis Balodis: Līvõ kīel īžkillijizt äbmodāli fonātsij katkāndõksõks sõņši. Līvõ kēļ um īžki vāldamiersūomõ kīeld siegās, sīest ku sīe ežmis zilbsõ võib vȱlda kakš tūoņõ (katkāndõks agā murdtõd tūoņ ja tazzi/ nūziji tūoņ). Siedā kūlizt jõvā ežmizt līvõ kīel tuņšlijizt. Līvõ kīel ja lețkīel tūoņõd sistēmõd ātõ väggi ītizt, sīest ku nänt rõkāndijizt ātõ kōgiņ jellõnd īdtuoiz kūoral. Sīes tuņšlimizõs um kȭlbatõd kūd spektõr vändit (engliš kīels spectral tilt) aigõ (h1-h2, h1-F1, h1-F2, h1+h2/2-F1, h1-F3, F2-F3). Sīen um sēļțamõst, või līvõ kīel katkāndõks um mingi eņtšvīți fonātsij tīp. Spektõr vändit um āiga, mis nägțõb, kui pǟgiņ kildzit sadāb, až sagdit nūzõb (Gordon ja Ladefoged 2001). Jedmilizt tuņšlimizt (ngț. Vihman 1971) ātõ nägțõnd, ku katkāndõksõks īžkillijizt jūs um lieudtõb laringalizātsij, ja keržiji ēļ sugūb äbmodālizõst fonātsijst. Sīe tuņšlimiz pierāst kȭlbatõd metod um seļļi īž nemē Esposito (2004) kȭlbatiz Santa Ana del Valle zapotek kīel tunšlimiz pierāst. Tuņšlimiz materjalõks ātõ Kurāmō idālīvõ murd rõkāndijiz Pētõr Damberg tekstõd (Damberg vȯļ Sīkrõg kilāst). Analīz pierāst sait võttõd sõnād CVV ežmiz zilbõks, missõs āt pitkād īžkillijizt [ǭ] agā [ō] (IPA: [o̞ː] ja [oː])

Metsepole Livonians from the 14th to the 17th century

The topic of this paper is the history of Metsepole Livonians (later called Salaca Livonians) from the 14th to the 17th century. The paper refers to academic works from the 17th (by Thomas Hiärn) and later centuries dealing with the linguistic borders of Livonians in Salaca Parish. Also considered are rarely used papers such as the research by Manfred von Vegesack, who has investigated the population history of Livonians in the northern part of Vidzeme through place names found in church registers, ploughland revisions, revenue district registers etc. Information from some sources that have not been used before is presented here as well. As a result of different historical processes, the identity of Metsepole Livonians gradually weakened from the 14th to the 17th century. Livonian linguistic identity faded due to both the loss of its ancient status and the area of communication that expanded in the Middle Ages and the modern age. The number of language users became a strong precondition for the expansion of the area of use of a language, and there was not a vast number of Livonians. The history of these Finno-Ugric people is unusual due to the historical background of Livonia, but there are similarities in the rules of preservation of languages worldwide.Kokkuvõte. Aldur Vunk: Metsepole liivlased 14.–17. sajandil. Artikli teemaks on Metsepole liivlaste (hiljem tuntud kui Salatsi liivlased) ajalugu 14.–17. sajandil. Käesoleva artikli maht ei võimaldanud kirjeldada Metsepole maakonna kujunemist ja selle ümberkujundamist Riia peapiiskopkonna kui riigi rajamise käigus 13. sajandil. Samuti kirjalike allikate kaudu paremini dokumenteeritud Salatsi liivlaste viimaste keelesaarte kahanemist 18. ja eriti 19. sajandil. Need teemad koos Salatsi liivlaste nimede teemaga on osadeks juba ettevalmistamisel olevale terviklikumale käsitlusele. Artikkel toetub akadeemilistele kirjutistele alates 17. sajandist (T. Hiärn) ja hilisemast ajast, kus kirjeldatakse liivlaste keelepiiri Salatsi kihelkonnas, samuti harvakasutatud Manfred von Vegesacki tööle, kes uuris Vidzeme põhjaosa rahvastikulugu kirikuraamatute, adramaarevisjonide, vakuraamatute ja muude omaaegsete allikate põhjal. Artikli koostamisel on kasutatud ka allikaid, mis seni olid läbi töötamata. Mitmesuguste ajalooliste protsesside tulemusel on Metsepole liivlaste identiteet 14. sajandist 17. sajandini oluliselt nõrgenenud. Põhjused keelelise identiteedi hääbumiseks on olnud nii liivlaste muinasaegse staatuse kadumine kui ka keskajal ja uusajal avardunud suhtluspiirkond, mille tõttu keelte kasutajate arv muutus oluliseks teguriks. Liivlasi polnud kuigi arvukalt ja nad olid oma tegevusaladest tulenevalt valmis omandama teisi keeli. 16. ja 17. sajandil alanud kirjakeelte loomise ja talurahvakoolide võrgu rajamise ajaks oli liivi keel jäänud vähemuskeeleks. Samuti ei leidunud piisavalt haritlasi, kes selles keeles kirjavara oleksid loonud. Selle soomeugri hõimu ajalugu on küll omapärane Liivimaa ajaloolise tausta tõttu, kuid keele hääbumise põhjustanud asjaolud on sarnased teistegi kadunud keelte omadega palju laiemas kontekstis.Märksõnad: Metsepole liivlased, Salatsi liivlased, liivi keel, Vana-Liivimaa, Vidzeme, Lemsalu, Vainiži, koolid, maakeelsed trükised, Salatsi kihelkonna mõisad, 17. sajandi vakusedKubbõvõttõks. Aldur Vunk: Metsepole līvlizt 14.–17. āigastsadā āigal. Kēra temātõks um Mõtsāpūol līvlizt (obbõm tundtõd kui Salāts līvlizt) istōrij 14.–17. āigastsadā āigal. Kēra alīzõks ātõ akādēmilizt kēratõkst 17. āigastsadāst (T. Hiärn) ja obāzõmõst āigast, kus kēratõb iļ līvlizt kīeležā Salāts pagāsts. Nei īž um kēra alīzõks Manfred von Vegesack tīe, mis tuņšliz Vidzeme pūojrov luggõ pivākuodārōntõd, addõrmōrevīzijd, vakrōntõd ja munt ovātõd abkõks. Sīe kēra kubbõpanmizõks attõ kȭlbatõd ka seļļizt ovātõd, mis attõ siedaigsōņõ īenõd tuņšlõmõt. Setsuglimizt istōrij suggimizt pierāst um Mõtsāpūol līvlizt eņtštīedami 14.–17. āigastsadā āigal nõŗkõn. Kīelliz eņtštīedamiz vōrgimiz pūojõks vȯļțõ nei līvlizt muinizaigiz kȭrda mȭitantimi kui ka kubsõkēmizarā ovārtimi sidāmtāigal ja ūžāigal. Līvlizt lug iz ūo sūr ja ne vȯļțõ vaļmõd oppõm mūḑi kēļi. Kērakīeld lūomiz ja talrovskūolõd võrgõ pūojtimiz īrgandõksõks 16. ja 17. āigastsadā āigal vȯļ līvõ kīelstõ īend veitimit kīelkõks. Nei īž iz täut opātõd rovžti, kis vȯlkstõ sīes kīels lūond kēravillõ. Sīe sūomõ-ugrõ rov istōrij um set Līvõmō istōrijs eņtšvīți

Latvian dialects in the 21st century: old and new borders

Latvian dialects in the 21st century: old and new borders Although historical regional dialects are still relatively well preserved in Latvia, nowadays one can no longer speak of dialects and sub-dialects in the traditional sense because, due to changes of administrative borders, the traditional sub-dialects are subject to attrition and gradual loss. In particular, the contact zone of Central and High Latvian dialect has changed markedly. The border of High Latvian dialect has moved to the east. Since 2013, a project “Latvian Dialects in the 21st Century: a Socio­linguistic Aspect” is being carried out in order to gain an insight into contemporary Latvian dialect situation, analyzing at least three sub-dialects in each dialect.However, we can speak of dialect borders in another aspect. For instance, the borders between the preservation of dialectal features and the impact of standard language, as well as the borders of maintenance of sub-dialectal feature among the speakers of different age groups. Attention is also paid to the use of sub-dialects in central and peripheral parts of territories. The first research results showed that people who live further from the centre use the sub-dialect more often – especially in communication with family members (including the younger generation), relatives and neighbours.The preliminary results show a different situation among dialects. In the sub-dialects of the Middle dialect, which is closest to Standard Latvian, the borderline between sub-dialect and standard language has almost disappeared, since the infor­mants practically do not feel any difference between them.In the Livonianized dialect, there are several features that are still more or less present in the speech of all generations – generalization of masculine gender, reduc­tion of word endings, etc. However, in this dialect, too, the language used by younger speakers is gradually losing the dialectal features.The situation differs in various sub-dialect groups of High Latvian dialect. The Selonian sub-dialects spoken in Zemgale show traces of dialectal features (syllable tones, irregular vowel shifts, etc.); they are found mainly in the speech of older generation. The Latgalian sub-dialects in Vidzeme are mainly spoken by older respondents and usually among family members; while in public spaces the sub-dialects practi­cally cannot be heard. However, many dialectal features have been retained in the speech of middle and even younger generations. The most stable are the sub-dialects spoken in Latgale because of their use not only in everyday speech but also in cultural activities. The presence of the Latgalian written language, too, helps to maintain local sub-dialects; it is also used in Roman Catholic church services in Latgale. In Latgale, the sub-dialects are spoken by all generations. However, the younger people sometimes use the standard language to communicate among themselves.This study provides new facts and might be the basis for further research. It might allow to predict the development of native language and its dialects as an important component of national and local identity respectively. Comparative analysis of mate­rial acquired at different periods allows us to conclude which dialectal features are more viable and which are more likely to change and disappear. Dialekty łotewskie w wieku XXI: stare i nowe granice Choć na Łotwie wciąż stosunkowo dobrze zachowały się historyczne dialekty lokalne, nie można już obecnie mówić o dialektach i gwarach w tradycyjnym znaczeniu. Zmiany granic administracyjnych sprawiły bowiem, że tradycyjne gwary ulegają dziś zatarciu i stopniowo zanikają. Znacząco zmieniło się zwłaszcza usytuowanie strefy styku dialektów środkowego i górnołotewskiego; granica zasięgu tego ostatniego przesunęła się na wschód. Kwestiom tym poświęcono projekt „Dialekty łotewskie w XXI wieku: aspekt socjolingwistyczny”, w ramach którego od 2013 r. badana jest sytuacja socjolingwistyczna gwar na współczesnej Łotwie. Analizowane są przynajmniej trzy gwary w obrębie każdego z dialektów.Pojęcie granicy ma jednak zastosowanie do opisu innych aspektów badań dialektologicznych. Można na przykład mówić o granicy między zachowaniem cech dialektów a wpływami języka literackiego, jak również o granicach podtrzymywania cech gwarowych w mowie użytkowników należących do różnych grup wiekowych. Badaniu poddano także kwestię używania gwar w centralnych i peryferyjnych częściach rejonu ich występowania. Wstępne wyniki sugerują, że ludzie mieszkający dalej od centrum używają gwary częściej – zwłaszcza w komunikacji z członkami rodziny (w tym z młodszego pokolenia), z krewnymi i z sąsiadami.Wstępne wyniki badań wskazują także na zróżnicowaną sytuację poszczególnych dialektów. Na obszarze występowania gwar dialektu środkowego, najbliższego literackiej łotewszczyźnie, niemal zanikło rozgraniczenie między gwarami a językiem literackim, skoro różnicy takiej nie odczuwają sami informatorzy.W dialekcie liwońskim występuje kilka cech dialektalnych, obecnych jeszcze w większym lub mniejszym stopniu w mowie wszystkich pokoleń, jak uogólnienie rodzaju męskiego czy redukcja wygłosu. Jednakże i tutaj język, którym posługują się młodsi użytkownicy, stopniowo traci cechy dialektalne.Inna sytuacja panuje w grupach gwarowych dialektu górnołotewskiego. Gwary seloń­skie z Semigalii wykazują ślady cech dialektalnych (tonalność sylab, nieregularne przesu­nięcia samogłosek itd.); występują one przede wszystkim w mowie starszego pokolenia. Gwarami łatgalskimi z Widzeme posługują się z kolei głównie starsi respondenci, zwykle w gronie najbliższej rodziny; gwar tych praktycznie nie słyszy się natomiast w przestrzeni publicznej. Wiele cech dialektalnych zachowało się tu jednak także w mowie średniego, a nawet młodszego pokolenia. Najstabilniejsze okazały się gwary Łatgalii, co wiąże się z ich użyciem nie tylko w mowie codziennej, lecz również w działalności kulturalnej. Zacho­waniu gwar sprzyja także istnienie łatgalskiego języka pisanego, jak również używanie miejscowego języka podczas nabożeństw Kościoła katolickiego. Wszystko to sprawia, że w Łatgalii gwarami posługują się przedstawiciele wszystkich pokoleń. Jednakże i tutaj ludzie młodsi niekiedy komunikują się między sobą w języku literackim.Studium to jest prezentacją nowych danych i jako takie może stanowić podstawę dalszych badań. Badania takie mogłyby umożliwić prognozowanie tego, jak rozwijać się będą język łotewski oraz jego dialekty jako ważne składniki odpowiednio narodowej i lokalnej tożsamości Łotyszy. Analiza porównawcza materiałów zebranych w różnych okresach pozwala na wyciąganie wniosków co do tego, które cechy dialektalne wyka­zują większą żywotność, które zaś prawdopodobnie ulegną zmianie lub zanikowi

Verzeichnis lettländischer Ortsnamen

Latvijas vietvārdu saraksts vācu-latviešu un latviešu-vācu valodā. Saturs: Vorwort ; Benutzte Quellen ; I. Teil. Deutsch-Lettisch ; II. Teil. Lettisch-Deutsch

Slavic Loanwords in the Terms for Dumplings in Latvian

Slavic Loanwords in the Terms for Dumplings in LatvianFood is an essential part of the material culture of every nation. It frequently preserves national traditions and old names longer than other spheres do, additionally, it lets observe the influence of other cultures. According to dictionary data, dumplings were known in Latvia already in the 18th century. Many names for them have been attested in regional subdialects of Latvian; borrowings usually cover wide areas.In this article, basing on ethnographic and linguistic material notations of different antiquity thus tracing the use of names for dumplings almost a century long and referring to dictionary data from 18th–19th century, the author tried to reveal the use and distribution of names for dumplings of Slavic origin in subdialects of Lat­vian, as well as to offer fragmentary data on the use of particular Slavic borrowings in neighboring languages.The Slavic borrowings kļocka, zacirka alongside variant names are widespread in Eastern Latvia, i.e. in a rather narrow or wide area of the High Latvian dialect. In Eastern Latvia, the names klučki, klučkas derived from the Germanic borrowing kluči, with insertion of the consonant k under influence of Russian, have also been registered.From the semantic angle, the borrowings kļockas, klučkas and their variants are denoting dumplings made of various raw materials (e.g., different kinds of flour, also pea-flour, potatoes). Further references to ingredients of this food and its preparation are included in the explanation of the Slavic borrowing zacirka and its variants most typical for the peasants vocabulary in Latgale.The Slavic borrowings examined in this article have not seldom (even up to the last decades of the 20th century) been serving as the only names of the said dish in the speech of representants of the oldest generation in the particular area in Eastern Latvia. Słowiańskie zapożyczenia wśród nazw pierogów w języku łotewskim Żywność stanowi zasadniczą część kultury materialnej każdego narodu. Nazwy związane z nią często zachowują narodowe tradycje i dawne nazwy dłużej, niż to ma miejsce w innych sferach, a ponadto umożliwiają zaobserwowanie wpływu innych kultur. Według danych słownikowych, pierogi były znane na Łotwie już w XVIII w. Potwierdzono wiele ich nazw w regionalnych subdialektach łotewskich; zapożyczenia na ogół występują na całym obszarze.W tym artykule autorka stara się – na podstawie zapisów w materiałach etnogra­ficznych i lingwistycznych z różnych okresów, śledząc użycie nazw pierogów w ciągu niemal stulecia i odnosząc się do danych ze słowników z XVIII–XIX w. – pokazać użycie i dystrybucję różnych nazw pierogów pochodzenia słowiańskiego w subdialektach łotewskich, jak też podać fragmentaryczne dane o użyciu poszczególnych zapożyczeń słowiańskich w sąsiednich językach.Słowiańskie zapożyczenia kļocka, zacirka, obok ich odmianek, są rozpowszechnione we wschodniej Łotwie, tj. w obszarze dialektu wysokołotewskiego. We wschodniej Łotwie zarejestrowano też nazwy klučki, klučkas, derywaty od niemieckich zapożyczeń kluči z insercją spółgłoski k pod wpływem języka rosyjskiego.Pod względem semantycznym zapożyczenia kļockas, klučkas i ich odmianki oznaczają pierogi zrobione z różnych surowców (np. różnych rodzajów mąki i ziemniaków). Dalsze odniesienia do składników tej potrawy i sposobu jej przygotowania zawarte są w objaśnieniu słowiańskiego zapożyczenia zacirka i jego odmianek najbardziej typowych dla słownictwa łotewskich chłopów.Słowiańskie zapożyczenia analizowane w tym artykule nierzadko (jeszcze do ostatnich dekad XX w.) służyły jako jedyne nazwy omawianych dań w mowie przedstawicieli najstarszej generacji mieszkańców obszaru wschodniej Łotwy

“The Dictator without a Uniform: Kārlis Ulmanis, Agrarian Nationalism, Transnational Fascism, and Interwar Latvia”

“The Dictator without a Uniform: Kārlis Ulmanis, Agrarian Nationalism, Transnational Fascism, and Interwar Latvia” tells for the first time the fascinating backstory of Latvia’s period of authoritarian rule (1934-1940) under Kārlis Ulmanis. The son of a former serf in the Russian Empire, Ulmanis rose to national prominence as an agronomist before becoming in 1918 the prime minister of the new Latvian republic. However, despite his earlier commitment to democracy, on May 15, 1934, Ulmanis led a coup d’état, proclaiming himself the Vadonis (Leader) of Latvia. Based on previously unexamined archival materials in Nebraska and Latvia, this dissertation illustrates how many of Ulmanis’s programs and much of his legitimizing rhetoric were rooted in his experiences as a student in Switzerland and Germany and as a post-1905 Revolution political émigré in the American Midwest. Pointing to his earlier agricultural training and experiences abroad, this work highlights how Ulmanis used prairie populism-style agrarian nationalism, a Latvian adaption of American 4-H known as Mazpulki, a focus on modern agricultural science, and grand agricultural festivals and farming exhibitions to cultivate his image as the authoritarian and progress-bearing Vadonis (Leader) and Saimnieks (Husbandman) of Latvia. Thus, by contextualizing Ulmanis’s rhetoric and policies within a larger transnational and transatlantic narrative, this dissertation argues that rural/agricultural crises in the first decades of the twentieth century and the diffusion of ideas and models of agricultural modernization played a heretofore unrecognized yet substantial role in the sudden rise of authoritarian and fascist regimes during the interwar period, as the case of Latvia attests. Finally, based on new archival discoveries, this dissertation contends that notwithstanding Ulmanis’s frequent celebration of his American ties, and despite the fact that previous historiography has labeled him as a conservative authoritarian leader, Ulmanis ultimately saw himself as belonging to the group of interwar fascist leaders in Europe. As a result, this work calls for a reexamination of interwar fascism, arguing that it should not be understood as a static, invariable ideology with a checklist of characteristics, but rather as a syncretic, transnational movement that was adapted at the national level to meet distinct socio-cultural conditions