Livonian and Courlander nobility in Samogitia in the 17th and 18th century

The main issue of this paper is Livonian nobles’ immigration to Lithuania. This topic is very difficult to investigate, because of significant deficiency in sources presenting a registration of estates and real estate transactions from Livonia and Courland. There are no registers of owners, tenants, or pledgees of estates from Grand Duchy of Lithuania from the 16th to the 18th century and therefore primary sources for research presented in the paper are military and tax registers from 1567, 1621, 1667, 1690 and 1765. Unfortunately those registers have many disadvantages, which need to behighlighted. The author of the article analysed transformations of nobles’ surnames. The findings of this analysis show that in the above mentioned period of time several dozensof Livonian and Coulrand noble families settled in Samogitia. Those families were forced to leave Livonia as they remained loyal to the Polish king, although they also wanted toimprove their economic status.  The paper was originally published as Inflantczycy i Kurlandczycy na Żmudzi w XVI–XVIII wieku, “Klio” 2015, vol. 35 (4), pp. 45–68; DOI: 10.12775/KLIO.2015.044

Livonian landscapes in the historical geography of Livonia and the division of Livonian tribes

There is no exact consensus on the division and sub-division of the former Livonian territories at the end of the ancient independence period in the 12th century. Even the question of the Coastal Livonians in Courland – were they an indigenous Livonian tribe or a replaced eastern Livonian tribe – remains unsolved. In this paper the anonymously published treatise on the historical geography of Livonia by Johann Christoph Schwartz (1792) will be analysed and compared with the historical modern views. There is an agreement on the division of the Eastern Livonian territories into four counties: Daugava, Gauja, Metsepole, and Idumea. Idumea had a mixed Livonian-Baltic population. There is no consensus on the parochial sub-division of these counties.Kokkuvõte. Urmas Sutrop: Liivi maastikud Liivimaa ajaloolises geograafias ja liivi hõimude jaotus. Tänapäeval puudub täielik konsensus, kuidas liivlaste territoorium jagunes muinasmaakondadeks ja/või -kihelkondadeks muistse iseseisvuse lõpul 12. sajandil. Lahendamata on isegi küsimus sellest, kas Kuramaa rannaliivlased on muistsete liivlaste või sinna 16. sajandil ümber asunud liivlaste järeltulijad. Käesolevas artiklis vaadeldakse 1792. aastal Johann Christoph Schwartzi anonüümselt ilmunud käsitlust Liivimaa ajaloolisest geograafiast ning võrreldakse seda tollaste ja tänapäevaste arusaamadega. Kokkulepe teadlaste vahel on üldisem idapoolsete liivlaste territoriaalses suurjaotuses: Väina jõe liivlase alad, Koiva jõe liivlaste alad, Metsapoole ja Idumea. Neist viimast peetakse liivlaste ja balti hõimude segaalaks. Samas puudub konsensus nende liivi maakondlike alade edasisest kihelkondlikust jaotusest.Märksõnad: Johann Christoph Schwartz, ajalooline geograafia, liivi hõimud, LiivimaaKubbõvõttõks. Urmas Sutrop:Līvõ mōpālgõd Līvõmō istōrilis geogrāfijs. Tämpõ tuņšlijid äb ūotõ īdmēļizt, kui līvlizt terītori vȯļ jagdõd muinižiz mōgõniž ja/agā pagāstõdõksks muiniz īžpīlimiz lopāndõksõs 12. āigastsadā āigal. Äb ūo arāntõt, või Kurāmǭ līvlizt ātõ muinizt līvlizt tagāntuļļid agā 16. āigastsadā āigal sīņõ lǟnõd līvlizt tagāntuļļid. Sīes kēras um vaņţõltõd 1792. āigastõs ulztund Johann Christoph Schwartz tuņšlõkst iļ Līvõmǭ istōriliz geogrāfij (ulzõtuldsõ se tuņšlõks vȯļ anonīmi). Siedā um ītõltõd sīeaigizt ja paldīņizt arusǭmiztõks. Tuņšlijid ātõ dižānist īdmēļizt mǭgõrpūoļizt līvlizt teritorij jagdõksõs: Vēna joug līvlizt mō, Koiva joug līvlizt mōd, Mõtsāpūol ja Idūmō. Idumō um mō, kus um līvlizt ja baltõd sugūd jelīzt siegāmõl. Īdmīel äb ūo, kui mōgõnd jagīzt kīlgõniž

Metsepole Livonians from the 14th to the 17th century

The topic of this paper is the history of Metsepole Livonians (later called Salaca Livonians) from the 14th to the 17th century. The paper refers to academic works from the 17th (by Thomas Hiärn) and later centuries dealing with the linguistic borders of Livonians in Salaca Parish. Also considered are rarely used papers such as the research by Manfred von Vegesack, who has investigated the population history of Livonians in the northern part of Vidzeme through place names found in church registers, ploughland revisions, revenue district registers etc. Information from some sources that have not been used before is presented here as well. As a result of different historical processes, the identity of Metsepole Livonians gradually weakened from the 14th to the 17th century. Livonian linguistic identity faded due to both the loss of its ancient status and the area of communication that expanded in the Middle Ages and the modern age. The number of language users became a strong precondition for the expansion of the area of use of a language, and there was not a vast number of Livonians. The history of these Finno-Ugric people is unusual due to the historical background of Livonia, but there are similarities in the rules of preservation of languages worldwide.Kokkuvõte. Aldur Vunk: Metsepole liivlased 14.–17. sajandil. Artikli teemaks on Metsepole liivlaste (hiljem tuntud kui Salatsi liivlased) ajalugu 14.–17. sajandil. Käesoleva artikli maht ei võimaldanud kirjeldada Metsepole maakonna kujunemist ja selle ümberkujundamist Riia peapiiskopkonna kui riigi rajamise käigus 13. sajandil. Samuti kirjalike allikate kaudu paremini dokumenteeritud Salatsi liivlaste viimaste keelesaarte kahanemist 18. ja eriti 19. sajandil. Need teemad koos Salatsi liivlaste nimede teemaga on osadeks juba ettevalmistamisel olevale terviklikumale käsitlusele. Artikkel toetub akadeemilistele kirjutistele alates 17. sajandist (T. Hiärn) ja hilisemast ajast, kus kirjeldatakse liivlaste keelepiiri Salatsi kihelkonnas, samuti harvakasutatud Manfred von Vegesacki tööle, kes uuris Vidzeme põhjaosa rahvastikulugu kirikuraamatute, adramaarevisjonide, vakuraamatute ja muude omaaegsete allikate põhjal. Artikli koostamisel on kasutatud ka allikaid, mis seni olid läbi töötamata. Mitmesuguste ajalooliste protsesside tulemusel on Metsepole liivlaste identiteet 14. sajandist 17. sajandini oluliselt nõrgenenud. Põhjused keelelise identiteedi hääbumiseks on olnud nii liivlaste muinasaegse staatuse kadumine kui ka keskajal ja uusajal avardunud suhtluspiirkond, mille tõttu keelte kasutajate arv muutus oluliseks teguriks. Liivlasi polnud kuigi arvukalt ja nad olid oma tegevusaladest tulenevalt valmis omandama teisi keeli. 16. ja 17. sajandil alanud kirjakeelte loomise ja talurahvakoolide võrgu rajamise ajaks oli liivi keel jäänud vähemuskeeleks. Samuti ei leidunud piisavalt haritlasi, kes selles keeles kirjavara oleksid loonud. Selle soomeugri hõimu ajalugu on küll omapärane Liivimaa ajaloolise tausta tõttu, kuid keele hääbumise põhjustanud asjaolud on sarnased teistegi kadunud keelte omadega palju laiemas kontekstis.Märksõnad: Metsepole liivlased, Salatsi liivlased, liivi keel, Vana-Liivimaa, Vidzeme, Lemsalu, Vainiži, koolid, maakeelsed trükised, Salatsi kihelkonna mõisad, 17. sajandi vakusedKubbõvõttõks. Aldur Vunk: Metsepole līvlizt 14.–17. āigastsadā āigal. Kēra temātõks um Mõtsāpūol līvlizt (obbõm tundtõd kui Salāts līvlizt) istōrij 14.–17. āigastsadā āigal. Kēra alīzõks ātõ akādēmilizt kēratõkst 17. āigastsadāst (T. Hiärn) ja obāzõmõst āigast, kus kēratõb iļ līvlizt kīeležā Salāts pagāsts. Nei īž um kēra alīzõks Manfred von Vegesack tīe, mis tuņšliz Vidzeme pūojrov luggõ pivākuodārōntõd, addõrmōrevīzijd, vakrōntõd ja munt ovātõd abkõks. Sīe kēra kubbõpanmizõks attõ kȭlbatõd ka seļļizt ovātõd, mis attõ siedaigsōņõ īenõd tuņšlõmõt. Setsuglimizt istōrij suggimizt pierāst um Mõtsāpūol līvlizt eņtštīedami 14.–17. āigastsadā āigal nõŗkõn. Kīelliz eņtštīedamiz vōrgimiz pūojõks vȯļțõ nei līvlizt muinizaigiz kȭrda mȭitantimi kui ka kubsõkēmizarā ovārtimi sidāmtāigal ja ūžāigal. Līvlizt lug iz ūo sūr ja ne vȯļțõ vaļmõd oppõm mūḑi kēļi. Kērakīeld lūomiz ja talrovskūolõd võrgõ pūojtimiz īrgandõksõks 16. ja 17. āigastsadā āigal vȯļ līvõ kīelstõ īend veitimit kīelkõks. Nei īž iz täut opātõd rovžti, kis vȯlkstõ sīes kīels lūond kēravillõ. Sīe sūomõ-ugrõ rov istōrij um set Līvõmō istōrijs eņtšvīți

Livonian in recent years

This article discusses developments affecting Livonian during the last decade. It describes actions to promote Livonian during this period, for example, the International Year of Livonian Language and Culture and also discusses the status of Livonian in Latvia, the social setting for its use, and the ways in which it is used in everyday life. This article offers insight into the difficulties associated with Livonian language acquisition and language development as well as a description of Livonian language pedagogical materials and other resources, which have been recently developed or are in the process of being developed. Likewise, methods and opportunities for further developing Livonian and improving its current situation are examined in the context of potential solutions as well as already existing initiatives.Kokkuvõte. Valts Ernštreits: Liivi keel uusimal ajal. Artiklis on vaadeldud liivi keele arengut viimase aastakümne jooksul. Sellesse on koondatud andmeid sel ajal aset leidnud liivi keele populariseerimisega seotud ürituste, näiteks rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta kohta, samuti teavet liivi keele staatusest Lätis, keelekeskkonnast ja argipäevasest kasutusest. Artikkel heidab pilgu liivi keele omandamise ja keelekorraldusega seotud probleemidele ning viimasel ajal valminud või praegu loodavatele õppevahenditele ja liivi keele ressurssidele. Samuti on artiklis nii potentsiaalsete lahenduste kui ka olemasolevate algatuste kontekstis vaadeldud viise ja võimalusi edasiseks liivi keele arendamiseks ja keele olukorra parandamiseks.Märksõnad: liivi keel, keelepoliitika, keelekorraldus, keelekorpus, sotsiolingvistika, keeleressursid, grammatika, keele õpetamineKubbõvõttõks. Valts Ernštreits: Līvõ kēļ amāūžimõl āigal. Kēra vaņțlõb līvõ kīel kazāndimizt perīz āigastkim āigal. Sīezõ ātõ kubbõ võttõd tīetõd līvõ kīel tundtõbõks tīemizõks sidtõd jeddõvõtāmiztõst, nägțõbõks iļ rovdvailiz līvõ kīel ja kultūr āigast, nei īž tieutõ iļ līvõ kīel statūs Lețmǭl, kīel immõrkouțšt ja jegāpäuvizõst kȭlbatimizõst. Kēra ētab pilk līvõ kīel ummistõmiz ja kīel kõrdõlpanmiz problēmõd pǟl, perīz āigal vaļmõks sǭdõd agā paldīn lūodõbõd optõbvaindõkst ja līvõ kīel resursõd pǟl. Neiīž ātõ võibizt arāndõkst ja paldīņizt tikkimizt kontekstõs vaņțõltõd līvõ kīel kazāntimiz ja vȯlmiz parāntimiz vītõd ja võimizt

Personal names and denomination of Livonians in early written sources

This paper presents the timeline of ethnonyms denoting Livonians; specifies their chronology; and analyses the names used for this ethnos and possible personal names. If we consider the dating of the event, the earliest sources mentioning Livonians are Gesta Danorum and the Tale of Bygone Years (both 10th century), but both sources present rather dubious information: in the first the battle of Bråvalla itself or the date are dubious (6th, 8th or 10th century); in the latter we cannot be sure that the member of the Rus delegation was really a Livonian. If we consider the time of recording, the earliest sources are two rune inscriptions from Sweden (11th century), and the next is the list of neighbouring peoples of the Russians from the Tale of Bygone Years (12th century). The personal names Bicco and Ger referred in Gesta Danorum, and Либи Аръфастовъ in Tale of Bygone Years are very problematic. The first certain personal name of a Livonian is *Mustakka, *Mustukka or *Mustoikka (from Finnic *musta ‘black’) written in 1040–1050s on a strip of birch bark in Novgorod.Kokkuvõte. Enn Ernits: Liivlaste nimetustest ja nimedest vanimates kirjamälestistes. Käesolevas artiklis üritatakse panna paika liivlasi tähistavate etnonüümide ajaline järjestus, täpsustatakse nende kronoloogiat, analüüsitakse rahvanimetusi ja võimalikke liivi isikunimesid. Sündmuste toimumise aja järgi otsustades on kõige varasemateks kroonikateks, milles räägitakse liivlastest, “Taanlaste teod” ja “Jutustus möödunud aegadest”, ent mõlemad on üsna kahtlased teated: esimesel juhul on kahtluse all Bråvalla lahingu pidamine üldse või selle toimumise aeg (VI, VIII või XI saj), teises allikas pole aga kindel, kas Kiievi ja Bütsantsi vahelise rahulepingu sõlmimise (944 või 945) juures viibis üks liivlane. Teose loomise aega arvestades on kõige varasemateks liivlasi (täpsemini küll Liivimaad) nimetavateks allikateks kaks ruunikiviteksti Rootsis, mis pärinevad kas XI saj algusest või hiljemalt esimesest poolest. Sellele järgneb tõenäoliselt aastate 1113–1116 vahemikus kirjutatud “Jutustuses möödunud aegadest” leiduv dateerimata loetelu venelaste naaberrahvastest. Iseenesest üsna problemaatilistest liivi isikunimedest tulevad kirjutises kõne alla “Taanlaste tegudes” esinevad Bicco ja Ger ning “Jutustuses möödunud aegadest” mainitav Либи Аръфастовъ. Esimene kindel liivi isikunimi on *Musta-kka, *Must-u-kka või *Must-oi-kka (< *musta ‘must’) ühes Novgorodist avastatud kasetohtürikus, mis on kirjutatud tõenäoliselt 1040.–1050. aastate paiku.Märksõnad: liivlased, läänemeresoome rahvad, etnonüümid, antroponüümid, onomastikaKubbõvõttõks. Enn Ernits: Līvlizt nimtõkst ja nimūd amā vaņīmižis kērandõks ovātis. Sīes kēras sōb kōļdõd pānda paikõl līvlizt rovnimtõkst āigali kȭrda, pīenõstõ nimtõkst kronolōgijõ, pēţõb rovnimtõkši ja võibiži līvõ pärsōnnimīdi. Suggimizt tuoimimiz āiga pierrõ loptāntõs amā varālizt attõ kronikad, kus rõkāndõb iļ līvlizt, ”Dēņlizt tīemizt” ja ”Nīžõm iļ piddõz lǟnõd āigad”, bet mȯlmis attõ kōdštõb tīetõd: ežmis um amāleb kōdštõb Bråvalla taplimi, nei īž ka āiga, kunā se vȯļ (6., 8. agā 11. āigastsadā), tuois ovātõs äb ūo sieldõ, või Kīev ja Bizantij vailiz armsǟdimiz klõkšimiz jūsõ (944 agā 945) vȯļ ka ikš līvli. Až vaņţlõb lūomiz aigõ, siz amā varālizt ovātõd, kus līvlizt (agā Līvõmō) sōbõd nimtõd, ātõ kakš rūnkivtekstõ Rūotšmōl. Ne ātõ perīņ XI āigastsadā īrgandõksõst agā amā obbõm ežmist pūolstõ. Pierrõ siedā tulāb ilzõluggimi krīevõd kāimarovšti, mis um lieudtõb arrõb ku 1113–1116 kēratõd kronikas ”Nīžõm iļ piddõz lǟnd āigad”. Īžeņtšõst problemātližist līvõ pärsōnnimīst sōbõd vaņţõltõd Bicco ja Ger ”Dēņlizt tīemizist” ja Либи Аръфастовъ, mis um ovātõs ”Nīžõm iļ piddõz lǟnd āigad”. Ežmi sieldõ līvõ pärsōnnim um *Musta-kka, *Must-u-kka agā *Must-oi-kka (< *musta ‘mustā’) īds Novgorodstõ lieudtõd tūoigõkēras, mis um kēratõd arrõb ku 1040.–1050. ā. immõr

Secretly through Salatsi: place names in Estonian runic songs related to Livonian settlement areas

The article searches for an answer to the question whether Estonian runic songs contain references to Livonians. Using the materials from the database of Estonian runic songs, the article observes some names of countries, rivers and towns. The name of Courland proved to be extremely popular; it appears, however, in very different contexts. Thus, concrete place names have been used as generalisations for distant lands. Among town names, both Riga and Võnnu (Latv. Cēsis) are obviously centres of the Teutonic Order like the Estonian towns mentioned in parallel verses. As hydronyms are generally ancient, the names of rivers (Salatsi, Latv. Salaca; Koiva, Latv. Gauja; Väina, Latv. Daugava) proved to be the most interesting. First, their distribution area is concrete and expressive: The Salatsi is known in South-West Estonia, the Väina in South-East Estonia. The Koiva is like a connecting link, as it appears as the parallel word of both the Salatsi and the Väina. The names of these three rivers have been used in clearly mythical songs where they denote dangerous places connected with the otherworld.Kokkuvõte. Kristi Salve: Salaja Salatsi kaudu: Eesti regilaulude kohanimed, mis on seotud liivlaste asualadega. Artikkel otsib vastust küsimusele, kas eesti regilauludes leidub viiteid liivlastele. Kasutades eesti regilaulude andmebaasi, jälgitakse artiklis mõningaid maade, jõgede ja linnade nimesid. Kuramaa nimetus osutub väga populaarseks; see ilmneb siiski erinevates kontekstides, mis on sageli määratud alliteratsiooni poolt. Linnanimede hulgas on Riia äärmiselt sage. Kuna hüdronüümid on üldiselt iidsed, on ka jõenimede (Salatsi, läti Salaca; Koiva, läti Gauja; Väina, läti Daugava) esinemus eriti huvitav. Esiteks on nende levikuala kindlapiiriline ja tähenduslik: Salatsi on tuntud Edela-Eestis, Väina Kagu-Eestis. Koiva on nagu ühenduslüli, sest see ilmneb paralleelsõnana nii Salatsi kui ka Väina puhul. Väina ja Koiva vasteks paralleelvärsides võib olla Narva jõgi ja meri; kõik need on isikustatud.Märksõnad: eesti keel, liivi keel, regilaulud, ajalooline onomastika, kohanimedKubbõvõttõks. Kristi Salve: Salliz Salāts kouți: Līvõ kūožnimūd ēsti vaņīmis ro’vlōlis. Kēra vȯtšūb vastõkst kizzimizõn või ēsti vaņīmis ro’vlōlis um tǟtõkši iļ līvlizt. Ēsti vaņīmist rovlōlõd dattõdbǭzõ kȭlbatõs kēras sǭbõd vaņțõltõd mǭd, jougūd ja jālgabõd mingizt nimūd. Kurmǭ’ nim um väggi populār, kuigid se tulāb jeddõ ädsmingižis kontekstis, mis saggõld attõ lõvdõd alliteratsijst. Jālgabõd nimīst ātõ Riia ‘Rīgõ’ ja Võnnu (lețkīel Cēsis) ī’žkiz sagdizt. Ku viedkubūd nimūd iļamīņ attõ väggi vanād, siz ka jougūd nimūd (Salatsi ‘Salāts’, lețkīel Salaca; Koiva lețkīel Gauja; Väina ‘Vēna’, lețkīel Daugava) īžkiz interesant. Salatsi um tundtõd Lǟnd Ēstimǭl, Väina Lȭinag Ēstimǭl, Koiva um neiku ītõbpǭsmõz, ku se um parālelsõnāks nei Salatsi kui Väina jūs. Nänt kuolm joug nimīdi um kȭlbatõd sieldõ mītiližis lōlis kus ne ātõ tuoiz īlmaks sidtõd kārtabizt kūožõd

Chasing Livonian heritage on the Livonian Coast

In 2018, the Livonian cultural space was added to the Latvian National List of Intangible Cultural Heritage, a step towards inclusion in the corresponding UNESCO list. This article seeks to document the present state of Livonian intangible cultural heritage, especially Livonian language, on the Livonian Coast. Currently, this territory is not visually demarcated and is divided among three local governments. This split also can be seen in the display of information. Signs and displays use Livonian, but their quality should be improved. Though the Latvian State Language Law states that Livonian and Latvian names can be used together on the Livonian Coast, no official bilingual signs exist. Tourism business operators rarely use Livonian heritage in their offerings. Community organisations have been more active in this regard. At their events, one can become acquainted with the cultural heritage of this region and hear Livonian.Kokkuvõte. Baiba Šuvcāne, Valts Ernštreits: Liivi pärandi otsinguil Liivi rannal. 2018. aastal kanti liivi kultuuriruum Läti rahvusliku vaimse kultuuripärandi nimekirja, et järgnevalt viia see vastavasse UNESCO nimekirja. Artikli eesmärk on dokumenteerida liivi vaimse kultuuripärandi olukorda tänapäeval, seda eriti liivi keele ajaloolisel kasutusalal Kuramaa Liivi rannas. Praegu on Liivi rand visuaalselt märgistamata ala, mis on jagatud kolme omavalitsuse vahel. Halduslik killustatus kajastub ka teabe paigutamisel. Viitadel ja stendidel on kasutatud liivi keelt, kuid liivikeelse teabe kvaliteet vajab parandamist. Ehkki Läti keeleseaduses on sätestatud, et Liivi rannas on lubatud kohtade ja organisatsioonide nimetustes kasutada läti keele kõrval ka liivi keelt, ei ole tänaseni paigaldatud ühtegi ametlikku kakskeelset silti. Ka turismiettevõtjad on loiud liivi pärandi, sealhulgas liivi keele kaasamisega oma reklaaminfosse. Aktiivsemad on ühiskondlikud organisatsioonid, kelle korraldatud üritustel on Liivi rannas võimalik tundma õppida mitmekesist kohalikku kultuuripärandit ja kuulda liivi keelt, mis ühendab liivi kultuuriruumi erinevaid tahke.Märksõnad: vaimne pärand, keele dokumenteerimine, keelekeskkond, keeleline maastik, liivi keelKubbõvõttõks. Baiba Šuvcāne, Valts Ernštreits. Līvõd rāndas līvõd pierāndõkst vȯtšõs. 2018. āigast lopāndõksõl Līvõd īlma sai kēratõd Lețmō Rov vaimliz pierāndõks nimkerrõ ja īrgiz eņtš riek UNESCO nimkēra vōŗțõ. Kēra nīžõb iļ sīe, kui tǟdõl pandõb līvõd vaimli pierāndõks, īžkiz kēļ, um tämpõ Līvõd rāndas. Tämpõ Līvõd rānda äb ūo riekmīen nǟdõb ja um jagdõd kuolm mōgõr vail. Se um nǟdõb ka tieut äbīdlimizõs lagtimizõs Līvõd rāndas. Šiltõd ja stendõd pǟl um kȭlbatõd ka līvõ kīeldõ, bet tieut kvalitētõ vȯlks tīemõst jo paŗīmõks. Sīel īž āigal, laz kil Lețmō Vald kīel pandõks kītõb, ku Līvõd rāndas kūožnimīs ja mūši nimīs lețkīel kūoral võib kȭlbatõ ka līvõ kīeldõ, tämpiz sōņõ äb ūo tīedõd mitīdtõ kōdkēļiz šiltõ. Ka turism jeddõvõtājizt äb võrkõt tarmõ võimizt tundtõbõks sōdõ līvõd pierāndõksõks, ka līvõ kīelkõks. Täs jo kierdõd āt seļtšõd – nänt suggimižis Līvõd rāndas võib nǟdõ setmiņpūoļizt kultūr pierāndõkst ja kūlõ līvõ kīeldõ, mis um Līvõd īlma arīdi īdõkubbõ palštiji element

The role of Livonian in Latvia from a sociolinguistic perspective

This article examines the role of Livonian in present-day Latvia and describes the Livonian language situation in the context of Latvia’s language situation and current sociolinguistic issues. It describes how Livonian language and culture are represented in Latvian law, along with possibilities for realising Livonian language rights, bringing attention to the Livonians as an ethnicity, and understanding issues relating to Livonian, while also describing the use of terminology in the Livonian context. The Livonians cannot exactly be described as a “minority”. The Livonians are something more, they are a part of the modern Latvian language and also of Latvian culture and the culture of Latvia in general. And yet, the Livonian nation and language are independent entities. Therefore, the position of Livonian within Latvia should be seen from two perspectives: the preservation, development, and revitalisation of the use of Livonian as well as the mutual influence of Livonian and Latvian.Kokkuvõte. Ina Druviete, Gunta Kļava: Liivi keele roll Lätis sotsiolingvistilisest perspektiivist. Artikkel käsitleb liivi keele rolli tänapäeva Lätis, esitades liivi keele olukorra lühikirjelduse läti keele olukorra ja aktuaalsete sotsiolingvistiliste probleemide kontekstis. Lisaks liivi keele ja kultuuriga seonduva Läti seadusandluse kajastamisele on artiklis visandatud võimalused liivi keele õiguste realiseerimiseks, pöörates laiemat tähelepanu liivlaste kui rahva ja liivi keele probleemide mõistmisele, samuti pakkudes olukorrale vastavat terminite kasutust. Võib järeldada, et liivlased Lätis ei vasta terminile ‘vähemusrahvas’. Liivlased on midagi enamat, nad on kaasaegse läti keeleruumi osa ja ka Läti kultuuri osa tervikuna. Samal ajal on liivlased rahvana ja liivi keel eraldi iseseisev üksus. Seetõttu tuleks liivi keele positsiooni Lätis vaadelda kahest vaatevinklist: ühelt poolt on oluline liivi keele kasutuse säilitamine, arendamine ja taaselustamine, teisalt läti ja liivi keele omavahelise mõju jälgimine.Märksõnad: keele püsimine, keelepoliitika, keelesituatsioon, keele staatus, läti keel, liivi keelKubbõvõttõks. Ina Druviete, Gunta Kļava: Līvõ kīel jag Lețmōl sotsiolingvistik perspektīvst. Kēra nīžõb iļ līvõ kīel jag tämpiz Lețmōl, tarmõb iļvaņtlõks iļ līvõ kīel vȯlmiz Lețmōl lețkīel ja sīe tämpizt sotsiolingvistik problēmõd kontekstõs. Lețmō pandõkst sizzõl kēratõd līvõ kīel ja kultūr status kūoral kēra nīžõb iļ võimizt līvõ kīel õigõmd kȭlbatimiz pierāst, īžkizt vaņtlõs līvõd rov ja līvõ kīel mūoštamizt, ja tarmõs terminidi līvõd tämpiz kȭrda pierāst. Võib kītõ, ku Lețmōl līvlizt pierāst äb kõlb termin ‘minoritāt’. Līvõd ātõ midāgõst jemīņ, ne ātõ tämpiz lețkīel jag ja ka Lețmō kultūr jag amnämnizt. Sīel īž āigal līvõd nemē rovz um ka īžpīliji ažā. Sīepierāst līvõ kīeldõ Lețmōl vȯlks vaņtlõmõst kōdst aspektõst: līvõ kīel kȭlbatimiz prațțimi, kazāntimi ja ūd pǟl jellõ kutsimi īdst pūolst, ja līvõ ja lețkīel eņtšvailizt mȯjjimizt tuoizõst pūolst

The relationship between the Enlightenment and the survival of the Livonian language in Salaca Parish

In the 18th century, the Livonian language in Salaca Parish became the subject of academic interest, and also persecution. This article examines the contradictory challenges posed by the Age of Enlightenment, primarily the exclusion of the Livonian language from public use that was carried out with the help of administrative and legal measures. The sources for the article include contemporary descriptions, as well as data related to the families that can be identified as being Livonians. The differing attitudes of the two largest manor administrators toward the Livonian peasants and their language is highlighted along with the ensuing consequences. There is also a description of the projects and undertakings that were impacted by the Enlightenment at the parish’s larger manors. To start, the article defines the borders of the Livonians’ linguistic island in the first half of the 18th century, and in conclusion, a comparison is provided of the language usage of the Livonians in this same area in the first half of the 19th century.Kokkuvõte. Aldur Vunk: Seosed valgustusaja ja liivi keele püsimise vahel Salatsi kihelkonnas. Valgustusliikumise mõju Balti kubermangudes ei väljendunud kõikjal positiivsete arengute kaudu ja 18. sajandil ei suudetud ühiskonda kaasajastada tasakaalustatult, hävitamata elutervele kultuurile omast paljusust. Valgustusaeg koos samal ajal süvenenud pärisorjusega oli Salatsi liivi talupoegadele mitmeti väljakutsuv; võrreldes varasema ajaga sõltus nende kultuurilise ja keelelise omapära püsimine kohalikest mõisnikest ja nende heakskiidul ametisse pandud pastoritest. See polnud aga kaugeltki parim võimalus, sest koos uue mentaliteedi võidulepääsemisega oli suurenenud lõhe ka haritud ja valgustatud inimeste eneste vahel. Liivlaste kultuurilist emantsipatsiooni takistasid seisuslikud tõkked ja Salaca kihelkonna kaugus nii kubermangu- kui ka kreisikeskustest ei võimaldanud siia koonduda rohkematel haritlastel kui pastor ja mõisnike koduõpetajad. Liivlaste identiteedi väga oluline nõrgenemine valgustusaja kestel Salatsi kihelkonnas on tuvastatav nende asustusalana kirjeldatud piirkonna kiires kahanemises 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses. Ometi polnud Salatsi kihelkond valgustusajal vaimse elu orbiidilt kadunud ja täielikku pimedusse mattunud kolgas, kus valgustusideed oleks olnud täiesti tundmatud. Pigem suurenes sellel ajastul haritud inimeste iseteadlike suundumiste osakaal ja palju sõltus ka Salatsi kihelkonna väheste haritlaste huvidest. Samal ajal kui saksakeelsesse teadusperioodikasse jõudis teadmine akadeemilist huvi pakkuvast liivlaste kultuurist, algas selle väljenduste mahasurumine. Aastatel 1742–1778 kihelkonnakogudust teeninud pastor Johann Conrad Burchard saatis Peterburi Teaduste Akadeemia liikmele August Ludwig von Schlözerile liivi keele alase kaastöö ja jätkas selle keele uurimist Salatsi kihelkonnas. Tema järeltulija, pastor Ignatius Franz Hackel, võttis aga eesmärgiks liivi talupoegade iidse ja omapärase kultuuri hävitamise, mis ühiskonna poolt tema kätte antud volituste ja pika ametiaja (1778–1836) toel ka teoks sai. Lisaks pastoritele oli suur osakaal talupoegade elu suunamisel mõisnikel. 1738. aastal poolitatud Salatsi mõisa kahes pooles olid tingimused liivi kultuuri säilimisele erinevad. Salatsi kihelkonnas elanud liivlastest kasutas oma emakeelt kauem Svētciemsi mõisa kogukond. Seda mõisa pidasid 18. sajandil valdavalt kohalikud või samast piirkonnast pärit mõisnikud ja väljapaistvaim neist oli Riia literaatide suhtlusringkonda kuulunud kihelkonna sillakohtunik Friedrich Gustav von Dunten. 1769. aastal mõisa üle võtnud parun Dunten korraldas samal aastal kohalike talupoegade keele jäädvustamise Riia Toomkiriku ülempastori ja konsistooriumi koolijuhi Immanuel Justus von Esseni juures. Samal ajal Vecsalaca mõisas suurejoonelisi ja ajastule iseloomulikke kultuurimonumente püstitanud parun Friedrich Hermann von Fersen rõhutas küll oma majapidamise kuulumist antiikse ja germaani kultuuri mõjuvälja, kuid aitas ise kaasa seal veel elujõulise liivi kultuuri väljasuretamisele.Märksõnad: liivlased, Salaca kihelkond, Vecsalaca, Svētciems, Ķirbiži, 18. sajand, liivi keelKubbõvõttõks. Aldur Vunk: Sidtõkst sieldõmāiga ja līvõ kīel pīlimiz vail Salāts mōgõrs. Sieldõmāiga likkimiz mȯj 18. āigastsadā Baltijs iz ūo set pozitīvi. Sieldõmāiga īdskubs vǟrgõdāigaks vȯļ Salāts mōaŗīntijizt pierāst lǟlam. Nänt kultūr ja kīel pīlimi tǟnkiz mȯiznikīst ja päpīst. Bet se võimi sugīd iz ūo amā paŗīmi, sīestõ põŗg kovāld rovzt eņtš vail kazīz jo sūrõks. Līvlizt identitēt 18. āigastsadā lopāndõks pūol ja 19. āigastsadā īrgandõksõs ei jo vōjlizõks, sīestõ jo piškizõks ei mō, kus ne jelīzt, ja Salāts immõrkouț vȯļ kougõn sidāmist. Salāts immõrkouț umīțigid iz ūo täužiņ pimdõ kūož, kus sieldõmāiga mõtkõd äb vȯlkst vȯnnõd tundtõbõd. Sīel īž āigal, ku saksā tieudlizt āigakērad sizzõl päzīzt tieutõd iļ līvõd kultūr, īrgiz ka līvõd kultūr mōzõ pīkstimi. Päp Johann Conrad Burchard sōtiz Pētõrburg Tieud Akadēmij nõtkõmõn August Ludwig von Schlözerõn eņtš tuņšlimiztīe iļ līvõ kīel ja jatkīz līvõ kīel tuņšlimiztīedõ Salāts immõrkouțš ka pierrõ. Bet täm tagāntuļļi, päp Ignatius Franz Hackel, īrgiz artõ līvõ kultūrõ nei ku set sȭitiz. 1738. āigasts Salāts mȯizõ sai jagdõt kōd jagūks. Sīe Pivākilā jags līvõ kēļ sai kȭlbatod amā kōgim. Mȯiznikā Friedrich Gustav von Dunten tigtiz līvõd kultūrõ. Bet nägțõbõks Vanāsalāts mȯizõ barōn Friedrich Hermann äbțiz artõ līvõd kultūrõ

Livonian language texts in the Estonian Literary Museum 175th or Oskar Loorits fund

The article considers written Livonian language sources located in the Estonian Cultural History Archives of the Estonian Literary Museum and which linguists can use in their studies. The most extensive collection of Livonian language sources – around 1200 pages of unpublished texts – are located in the Oskar Loorits 175th fund. Estonian folklore researcher Oskar Loorits (1900–1961) visited Livonians for scientific purposes several times in the 1920s and 1930s and helped Livonians in their cultural efforts as well. Since most of his communication with Livonians consisted of letters, Loorits’ archive is a valuable information source not only about Livonian social and cultural life, but also about the Livonian language. There are lots of original Livonian poems and translations into Livonian in the 175th fund, too.Kokkuvõte. Renāte Blumberga: Liivi keele tekstid Eesti Kirjandusmuuseumi 175. ehk Oskar Looritsa fondis. Artikkel käsitleb Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis talletatud liivi keele kirjalikke allikaid, mida keeleteadlased saavad kasutada oma uurimustes. Kõige suurem liivi keeleallikate kogu, mis sisaldab umbes 1200 lehekülge publitseerimata tekste, on 175. ehk Oskar Looritsa fond. Eesti rahvaluuleuurija Oskar Loorits (1900–1961) külastas liivlasi mitmeid kordi teaduslikel eesmärkidel 1920. ja 1930. aastatel ning aitas samuti liivlasi nende kultuurilistes ettevõtmistes. Kuna tema suhtlemine liivlastega toimus ikkagi põhiliselt kirja teel, on Oskar Looritsa arhiiv väärtuslik infoallikas mitte ainult liivi ühiskondliku ja kultuurielu kohta, vaid ka liivi keele uurimiseks. Selles 175. fondis on ka rohkelt algupärast liivi luulet ja tõlkeid liivi keelde.Märksõnad: liivi keel, liivi murded, liivi keele kirjalikud allikad, liivi kirjanduse ajalugu, liivi kultuuriajalugu, Eesti arhiividKubbõvõttõks. Renāte Blumberga: Līvõ kīel tekstõd Ēsti Literatūrmuzēj 175. agā Oskar Loorits fondõs. Kēra um iļ līvõ kīel kēratõd ovātõd, mis ātõ Ēsti Literatrmuzējsõ kultūristōrij arhīvõs ja midā kēļnikād sōbõd kȭlbatõ eņtš tuņšlõkšis. Amā sūŗimi līvõ kīelovātõd kub, kus ātõ immõr 1200 līedpūoldõ ulzandõmõt tekstidi, um 175. fond agā Oskar Loorits fond. Ēsti folklōr tuņšliji Oskar Loorits (1900–1961) kei līvlizt jūsõ tieudlizt võttõkstõks setmiņ kõrdõ 1920. ja 1930. āigastis ja äbțiz ka līvliztõn nänt kultūrtīesõ. Ku Oskar Loorits kubbõpūtimi līvliztõks vȯļ pǟažālistõz kērakouţi, sīesõt um Oskar Loorits arhīv vǟrtli tīetovāt äb set iļ līvõ ītkub ja kultūr, bet ka līvõ kīel tuņšlimiz pierāst. Sīes 175. fonds um ka pǟgiņ irgizt līvõ lūolõ ja tulkõmidi līvõ kīelõ