Ühised eesmärgid loodusteaduslikus hariduses: noorte agentsus kolme riigi õppekavade võrdluses

Loodusteadusliku hariduse puhul puutuvad eri riigid pidevalt kokku probleemiga, kuidas säilitada noorte huvi loodusainete vastu, tagades samas, et nende ainepõhised nõuded saaksid rangelt täidetud. Artiklis käsitletakse loodusteaduste õppekava kui struktuuri, mille kaudu saab suunata noorte osalemist õppeaine mõtestamises, anda neile võimalus kogeda tunnustust ja tutvustada võimalikke tulevasi karjäärivalikuid. Colombia, Eesti ja Ameerika Ühendriikide riiklike loodusteaduste õppekavade kvalitatiivse võrdleva analüüsiga uurime, kuidas neis käsitletakse ainepõhist õpet, toetatakse noorte agentsust uurimistööde, praktilise ja projektõppe kaudu ning kuidas teeb hindamisprotsess õppimise nähtavaks. Õppekava käsitlevate teooriate kohaselt ja sotsiokultuurilisest vaatenurgast lähtudes ei ole agentsus õpilase individuaalne omadus, vaid õppekava juhendiga tagatud ülesannete struktuurist, osalemisvõimalustest ja tunnustamisviisidest sõltuv tulem. Kõigi kolme riigi õppekavasid ühendab keskendumine uurimisele ja õppimise seostamine igapäevaeluga, kuid neid tegevusi viiakse ellu erineval viisil: Ameerika Ühendriikide õppekavad rõhutavad osalemist teadustegevuses kolmemõõtmelise õppimise kaudu, Eesti rõhutab autonoomsust ja isereguleeritud uurimistegevust kui teadusliku kirjaoskuse omandamise peamist meetodit ning Colombia rõhutab loodusainete õppimist igapäevaelu ja kogukonna probleemide lahendamise kaudu. Meie väidame, et heade tulemust poole pürgimine eeldab kaasamist: õppekavad, mis on ehitatud järjepidevale tegevuse mõtestamisele sidusate projektide, kaasamist võimaldavate osalemistingimuste ja kujundava hindamise kaudu, võivad toetada noorte pädevust, kuuluvustunnet ja eesmärgikindlust, võimaldades mitmekesiseid valikuid väljaspool kitsaid STEM-karjäärivõimalusi. Full tex

Uus teadusdoktor Jana Uhlinova

Eesti Arst 2026; 105(4):22

Inimese südame kolmemõõtmeline atlas: mitmemõõtmeline visualiseerimine elundist rakkudeni HiP-CT abil

Eesti Arst 2026; 105(5):263–26

Virtuaalreaalne simulatsioon roboti assisteeritud kirurgias: oskuste ülekande ja ennustatavuse metaanalüüs*

Eesti Arst 2026; 105(5):26

Kuidas viia teaduspõhised teadmised inimesteni?

Eesti Arst 2026; 105(4):179–18

SÕJAAJALUGU KUI IDEOLOOGILINE RELV: TEOREETILISED DISKUSSIOONID SÕJAAJALOO KASUTAMISEST VENEMAA FÖDERATSIOONI RELVAJÕUDUDES 1990.–2000. AASTATEL

SÕJAAJALUGU KUI IDEOLOOGILINE RELV: TEOREETILISED DISKUSSIOONID SÕJAAJALOO KASUTAMISEST VENEMAA FÖDERATSIOONI RELVAJÕUDUDES 1990.–2000. AASTATE

Meditsiiniõiguslik tagasivaade aastale 2025

Eesti Arst 2026; 105(3):155–15

Perioperatiivne hüpotermia: riskitegurid ja ravikäsitlus

Inimese kehatemperatuur on täpselt reguleeritud, püsides füsioloogilistes tingimustes stabiilsena mõne kümnendiku kraadi piires. Perioperatiivne hüpotermia, mis on määratletud kui kehatemperatuur alla 36 °C, on kirurgilistel patsientidel sage ning võib põhjustada ainevahetuse, närvisüsteemi ja termoregulatsiooni häireid. Anesteesia, mis mõjutab termoregulatsiooni mehhanisme, suurendab hüpotermia riski. Isegi kerge hüpotermia võib oluliselt suurendada tüsistuste, näiteks südamekahjustuse, infektsioonide ja aeglase taastumise riski. Artikli eesmärk on süstemaatiliselt ja kriitiliselt analüüsida perioperatiivse hüpotermia tekkemehhanisme, riskitegureid ning rahvusvahelisi ja riiklikke ravijuhendeid, samuti standardiseeritud raviprotokolle. Normotermia (36–37,5 °C) säilitamine operatsiooni ajal vähendab oluliselt operatsioonijärgseid tüsistusi, nagu infektsioonid, kardiovaskulaarsed isheemilised episoodid ja verejooksud. Tõhusate soojendusmeetodite hulka kuuluvad sundõhkkütte süsteemid, veeringlusmadratsid ja isereguleeruvad soojendusega rõivad. Aktiivsed soojendusstrateegiad, näiteks soojendatud vedelike veenisisesi manustamine, on olulised soojuskao vältimiseks ja temperatuuri stabiilsuse säilitamiseks. Hüpotermia riskitegurid on vanem iga, madal kehamassiindeks, kõrge riskiga operatsioon ja teatud ravimite kasutamine. Soojendustehnoloogiate sihipärane kasutamine on oluline patsientide ohutuse ja ravi tulemuste parandamiseks

Eesti ja Soome õpetajate enesetõhusus seoses paradigma muutusega loodusteaduslikus hariduses: sotsiaalteaduslike teemade integreerimine

Selles uurimuses võrreldakse Eesti ja Soome loodusainete õpetajate enesetõhusust seoses paradigma muutusega loodusteaduslikus hariduses, keskendudes sotsiaalteaduslike probleemide integreerimisele. Uurimuse eesmärk on välja selgitada, kuivõrd pädevatena tunnevad ennast loodusainete õpetajad sotsiaalteaduslike probleemide õpetamisel ning millised kitsaskohad ilmnevad nende enesetõhususes lõimida keerukaid, interdistsiplinaarseid ja ühiskondlikult olulisi teemasid loodusteaduste õpetamisse. Analüüsiti nii kogenud õpetajate kui ka õpetajakoolituses õppivate üliõpilaste hinnanguid neljas valdkonnas: ülekantavad oskused, tervis ja meditsiin, kestlik areng ning digipädevused. Tulemused näitasid, et Eesti õpetajad hindasid end oluliselt pädevamaks terviseja meditsiiniteemades ning digitehnoloogia kasutamisel võrreldes Soome õpetajatega. Mõlema riigi õpetajad andsid kõige madalamaid hinnanguid aga terviseja meditsiiniteadmistele ning kestliku arenguga seotud interdistsiplinaarsetele teadmistele võrreldes teise kahe valdkonnaga. Samuti ilmnesid erinevused kogenud õpetajate ja õpetajakoolituses õppivate üliõpilaste võrdluses – kogenud loodusainete õpetajad hindasid oma pädevusi kõrgemalt ülekantavate oskuste, tervise- ja meditsiini ning kestliku arengu valdkondades. Tulemused rõhutavad vajadust täiendada õpetajakoolituse õppekavasid selliselt, et toetada loodusainete interdistsiplinaarset lähenemist, lõimides õpetamisel uusi ja kaasaegseid digitehnoloogiaid ning tõstes loodusteaduslikku kompetentsust. Summar

Kroonika. Märts 2026

Eesti Arst 2026; 105(4):22