Haigus, mis põhjustas uue meditsiinieriala väljakujunemise

Poliomüeliit on viirushaigus, mis võib põhjustada ka jäsemete lõtvu halvatusi, bulbaarparalüüsi ja hingamispuudulikkust. 19. sajandi 80. aastatel ja 20. sajandi esimesel poolel puhkesid poliomüeliidiepideemiad Euroopas ja USAs. Hingamispuudulikkuse raviks konstrueeriti 1927. aastal esimene respiraator – nn raudne kops, mis võimaldas pikaajaliselt ravida hingamispuudulikkusega haigeid. Bulbaarparalüüsi korral hakati laialdaselt kasutama trahheostoomiat. Oluliselt paranesid hingamispuudulikkusega haigete ravi võimalused vahelduva positiivrõhuga hingamisaparaatide kasutuselevõtuga intratrahheaalseks ventilatsiooniks 1948. aastal ja mahuprintsiibil töötava Engströmi respiraatori rakendamisega. 1953. aastal avati Kopenhaagenis maailma esimene intensiivraviosakond. Massilise vaktsineerimise ja poliomüeliidi likvideerimise järel hakati saadud kogemusi rakendama kõikide kriitilises seisundis haigete ravis. Eesti Arst 2009; 88(5):376−38

Täiendavad võimalused epileptilise staatuse ravis

Naatriumvalproaat (VPA) manustatuna intravenoosselt on tõhus ja hästi talutav täiskasvanutel patsientidel igat liiki epileptilise staatuse (ES) ravis. Valproaadi kiire veenisisene manustamine on ohutu, mistõttu sobib seda kasutada ka omahingamisel patsiendile. Kõrvaltoimete madal tase, kiire terapeutilise kontsentratsiooni saavutamine ja stabiilne kliiniline efekt toetavad VPA kasutamist erakorralistes olukordades ning see on perspektiivne vahend ESi ravis. Enamikus ravijuhendites soovitatakse VPAd kasutada ESi ravis teise valiku preparaadina ja juhtudel, kui ravi fenütoiini või barbituraatidega on vastunäidustatud või tulemusteta. Eesti Arst 2009; 88(12):817−82

Status epilepticus. Kirjanduse ülevaade ja TÜ Kliinikumi neurointensiivravi osakonnas ravitud haigete ravitaktika analüüs

Status epilepticus (SE) on eluohtlik haigusseisund, mis nõuab kiiret ja adekvaatset ravi, et ära hoida taaspöördumatu ajukahjustuse teke. Artiklis on esitatud SE tänapäevase ravi põhi mõtted ja analüüsitud neurointensiivravi osakonnas aastatel 1997–2004 ravitud 122 SE-haige ravi taktikat. Retrospektiivsest analüüsist ilmneb, et prehospitaalses etapis on SE-haigeid käsitletud adekvaatselt nii krambiravi kui ka organismi elutähtsate funktsioonide tagamise aspektist. Eesti Arst 2007; 86 (1): 42–4

Suur kingitus inimkonnale. Märkmeid eeternarkoosi ajaloost

Keemiline ühend dietuuleeter avastati 1275. aastal. Tuntud arst ja alkeemik Paracelsus kirjeldas 1526. aastal oma raamatus eetri valuvaigistavat ja hüpnootilist toimet. 19. sajandi algul levis noorte hulgas komme hingata sisse eetriaure eufooria tekitamiseks (nn eetrilõbustused). Esimesena kasutas eeternarkoosi C. W. Long 1842. aastal 8 operatsiooni valutustamiseks. Esimese avaliku eeternarkoosi demonstratsiooni tegi W. Morton 1846. aastal Bostonis. Parast neid katsetusi hakati eeternarkoosi laialdaselt kasutama kogu maailmas. Alles II maailmasõja järel levisid moodsad dosaatoritega varustatud narkoosiaparaadid ja hakati kasutama eetri-naerugaasi kombineeritud narkoosi. Tänu eeternarkoosi kasutuselevõtule algas kirurgia tormiline areng. Eesti Arst 2011; 90(7):327–33

Alkohol ja kesknärvisüsteemi raske kahjustus TÜ Kliinikumi neurointensiivravi osakonna andmetel

Alkoholi liigtarvitamisest tekkinud probleemide ring on väga suur. Suureks probleemiks on kujunenud alkoholi tarvitamise tagajärjel järjest sagenevad eluohtlikud aju-koljutraumad ja provotseeritud krambisündroomid. Nende haigete ravi on väga kulukas ja nad põhjustavad personalile suure töökoormuse kõige sagedamini öisel ja õhtu sel ajal. Töös on analüüsitud TÜ Kliinikumi neurointensiivravi osakonnas ravitud kesknärvisüsteemitraumaga ja epileptilise staatusega haigete struktuuri ja ravitulemusi. Eesti Arst 2006; 85 (4): 225–22

Bakteriaalsete meningiitide ravipõhimõtted

Bakteriaalne meningiit on vaatamata antibakteriaalse ja intensiivravi arengule suure letaalsusega haigus, millesse haigestub maailmas igal aastal üle miljoni inimese. Mädase meningiidi diagnoosi ja ravi aluseks on kliiniline leid, liikvorileid ning tekitaja identifitseerimine. Enne tekitaja mikrobioloogilist identifitseerimist alustatakse empiirilistantibakteriaalset ravi, arvestades patsiendi vanust ning immuunsüsteemi seisundit. Antibakteriaalset ravi tuleb alustada nii vara kui võimalik, kasutades laia spektriga bakteritsiidse toimega hematoentsefaalset barjääri hästi läbivaid antibiootikume

Wernicke entsefalopaatia – unustatud vana

Artiklis on selgitatud Wernicke entsefalopaatia (WE) põhjuseid, diagnoosiks vajalikke kriteeriu meid ja ravivõimalusi. WE diagnoosimine põhineb kliinilise leiu klassikalisel triaadil: tasakaalu- ja koordinatsioonihäired, silmaliigutajalihaste halvatus ning segasus seisund. Kõige sagedamini esineb WE kroonilise alkoholismi foonil. Ägeda kulu korral, kiiresti areneva teadvushäirega haigetel on oluline magnetresonantstomograafia, kus on nähtav tüüpiline T2-signaali intensiivsuse suurenemine III vatsakese ümbruses ja talamuse piirkonnas. Näidetena esitatud haigusjuhud on Tartu Ülikooli Kliinikumi praktikast 2005. aastal. Eesti Arst 2006; 85 (4): 262–26

Bakteriaalse meningoentsefaliidi käsitlus neurointensiivravi osakonnas

Bakteriaalne meningoentsefaliit on raske ägeda kulu ja suure letaalsusega haigus. Artiklis onretrospektiivselt analüüsitud ja kirjeldatud 1997.-2001. aastal neuroanestesioloogia osakondahospitaliseeritud mädase meningoentsefaliidi juhtude etioloogiat, riskitegureid, kliinilistsümptomatoloogiat, ravi ja ravitulemusi. Hospitaliseerimisel olid juhtivateks sümptomiteks palavikja kuklakangestus; esinesid epileptilised hood, teadvushäired ja neuroloogiline koldeleid. Sagelikaasnes otorinolarüngoloogiline ja kopsupatoloogia. Teadvushäire ja krambisündroomi korralvajab meningoentsefaliidiga patsient ravi intensiivravi osakonna

Listeria monocytogenes ’e põhjustatud meningoentsefaliit

Bakteriaalset meningiiti on maailmas diagnoositud 200 aastat; Listeria monocytogenes’e põhjustatud meningoentsefaliiti kirjeldati esimest korda 1934. aastal ning selle erivormi rombentsefaliiti 1957. aastal. TÜ Kliinikumi neuroanestesioloogia osakonnas diagnoositi 2003. aastal kolm listeeria-meningoentsefaliidi juhtu. L. monocytogenes’e põhjustatud meningoentsefaliit erineb tavapärasest bakteriaalsest meningoentsefaliidist nii kliinilise pildi kui ravi poolest. L. monocytogenes ei ole tundlik tsefalosporiinide suhtes, mistõttu selle tekitaja kahtlusel tuleb juba empiirilise ravi etapis lisada ampitsilliin. Haiguse letaalsus on suur, eriti kui hilinetakse õige antibiootilise raviga. Artiklis on kirjeldatud nn rombentsefaliidi kliinilise pildiga kulgenud haigusjuhtu ning käsitletud põhjalikumalt diagnoosimise ja ravi aspekte. Eesti Arst 2004; 83(10): 677-68

Locked-in sündroom

Locked-in ehk sisselukustussündroom on harva esinev neuroloogiline seisund, millele on ise loomulikud tetrapleegia, anartria ja säilinud teadvus. Silmade pilgutamine ja vertikaalsed liigutused on säilinud ning see on patsiendile sageli ainus võimalus suhelda välismaailmaga. Tavalisemad tekkepõhjused on ajusilla ventraalse osa infarkt, hemorraagia või trauma. Locked-in sündroomi on keeruline eristada teadvuse -häiretest, kuna puuduvad tahtlikud liigutused ning sõnaline suhtlus, kuid täpne diagnoos on oluline edasise rehabilitatsiooni ning prognoosi seisu kohalt. Tänapäeval on selliste patsientide kümne aasta elulemus suur – kuni 80%. Artiklis on esitatud 60aastase meespatsiendi haigusjuht, kellel tekkis ajusillainfarkt ning klassikaline locked-in sündroom basilaararteri sulguse tagajärjel. Eesti Arst 2006; 85 (6): 394–39