Jaapani entsefaliit

Jaapani entsefaliidi viirus ( JEV) isoleeriti 1935. aastal Jaapanis, kuid suviseid haiguspuhanguid oli seal kirjeldatud juba 19. sajandil (1). Vaktsiini väljatöötamine 1960ndatel peaaegu kõrvaldas Jaapani entsefaliidi ( JE) Koreas, Jaapanis ja Taiwanis, kuid alates 1970ndatest on haigestumus kasvanud Kagu-Aasia riikides, Indias, Nepalis ja Sri Lankal (2). Tänapäeval on JE üks sagedamini esinev viiruslik entsefaliit maailmas, olles endeemiline Kagu-Venemaast Põhja-Austraalia ja Paapua Uus-Guineani ning Jaapanist Lääne-Indiani. Ajastul, mil poliomüeliiti esineb üha vähem, on JEV peamine laste kesknärvisüsteemi infektsioonide tekitaja Aasias. Turiste ohustab JE eeskätt pikaajalisel endeemilises riigis viibimisel. Kirjanduse andmetel esineb maailmas aastas 35 000 – 50 000 haigusjuhtu ja 10 000 – 15 000 surmajuhtu, kuid mitmete ekspertide hinnangul on see statistika alahinnatud ja tegelik haiguskoormus ei ole teada (1, 3, 4). JE letaalsuseks on hinnatud 20–30% ning 50–60% ellujäänutel esinevad neuropsühhiaatrilised jääknähud.Eesti Arst 2013; 92(10):581–58

Drakunkuloos – hääbuv troopiline infektsioon

Drakunkuloos on pika ajalooga infektsioonhaigus: esimesed teadaolevad märkmed haigusest ulatuvad tagasi teise sajandini enne Kristust. Kui drakunkuloos on kord olnud prevalentne kahekümne rahvuse seas Aasias ja Aafrikas, siis tänapäeval on haigus endeemiline vaid üksikutes riikides. Usutakse, et drakunkuloos on esimene parasiithaigus, mis täielikult välja juuritakse, ja esimene haigus üldse, millest inimkond vabaneb, kasutamata selleks vaktsiine või ravimeid (1). Eesti Arst 2010; 89(5):349−35