Unemeditsiin

Eesti Arst 2012; 91(5):25

Sisekõrva implantatsioon. Sisekõrvaimplantaadiga patsiendid Eestis

Kuulmisnõrkus on kõige enam levinud sensoorne haigus kogu maailmas. Erinevate kuulmisnõrkuse vormide puhul on varajane rehabilitatsioon äärmiselt oluline, et vältida patsiendi sotsiaalse isolatsiooni kujunemist ning säilitada tema elukvaliteet ja karjääriväljavaated. Sensorineuraalse kuulmisnõrkuse puhul on esmaseks rehabilitatsioonivahendiks kuuldeaparaat, mille võimaluste ammendumisel rakendatakse sisekõrva implantatsiooni (SI). Esimene sisekõrva implantaat paigaldati 1978. a. Tänapäeval on SI laialdaselt aktsepteeritud kompleksne kirurgiline ning kuulmis- ja kõnestamisalane ravimeetod mõlemapoolse sügava sensorineuraalse kuulmisnõrkusega patsientidele. SI peamisteks kandidaatideks on kaasasündinud sügava kuulmisnõrkusega lapsed. Käesolev artikkel annab ülevaate kuulmisnõrkuse klassifikatsioonist ja diagnostikast, vastsündinute audioloogilisest sõeluuringust, samuti SI hetkeseisust Eestis. Eesti Arst 2009; 88(3):182−18

Gérer l'effectif d'un club dans l'urgence

Uneapnoe nähtude – lühiaegsete hingamispauside või aeglase hingamise episoodide – kordumine une ajal kutsub esile une struktuuri häireid ja sellest tulenevalt päevast väsimust, mitut laadi psüühilisi ja somaatilisi häireid. Uneapnoest tingitud kliiniliste ilmingute esinemise korral diagnoositakse uneapnoe sündroomi. Sagedasem uneapnoe esinemise vorm on obstruktiivne uneapnoe (OUS), mille puhul kujunevad une ajal ülemiste hingamisteede sulguse episoodid. OUSi kujunemist soodustavad ülemiste hingamisteede ahenemist põhjustavad anatoomilised iseärasused ja neelu pehmete kudede hüpertroofia, samuti ülekaalulisus. Need iseärasused esinevad juba lapseeas ja nende tähelepanuta või ravita jätmine on OUSi riskitegur hilisemas elus. Artiklis on kirjeldatud 24 a mehe haigusjuhtu, kellel oli välja kujunenud raske OUS, esines ülekaalulisus lapseeast alates ning suuneelu ahenemine tingituna kombineeritud põhjustest. Haigele rakendati CPAP-ravi, mille tulemusena seisund paranes. Hiljem teostati uvulopalatoplastika ning haige suunati ka ortodontilisele ravile. Eesti Arst 2010; 89(11):746−75