Mineraalide ja biostimulaatorite kompleksi hõlmav mahepõllukultuuride kasvatustehnoloogia

Maheviljeluses on võimalik maheväetiste ja biostimulaatorite kasutamisega põllukultuuride saaki ja saagi kvaliteeti tõsta, kuid tuleb arvestada, et see on keeruline ja võib ka kergesti ebaõnnestuda. Üldjuhul on mulda antavad maheväetised (peamiselt erinevad kivijahud) taimedele raskesti omastatavad ning vajavad taime jõudmiseks mullamikroobide abi

Evaluating the effect of nitrogen fertilizer rate and source on the performance of open-pollinated rye (Secale cereale L.) cultivars in contrasting European environments

Rye (Secale cereale L.) is a minor cereal with potential to support sustainable farming practices. This study evaluated the performance of four old and modern European open-pollinated winter rye cultivars grown with different nitrogen (N) sources (cattle slurry, farmyard manure, biogas digestate, mineral N) at two rates of N 50 and 100 kg ha−1 in the United Kingdom and Estonia, in the 2014–2015 and 2015–2016 growing seasons. Grain yield in Estonia was higher than the United Kingdom (6.2 vs. 4.8 t ha−1), which was attributed to a higher ear density (409.4 vs. 249.7 ears m−2) and grain number per ear (50.2 vs. 43.2), although 1,000-grain weight was higher in the United Kingdom. There were clear differences between sites in the response to N source with significant N source × year interactions. Biogas digestate and mineral N produced higher grain yield than farmyard manure and cattle slurry in the United Kingdom, whereas in Estonia cattle slurry had a lower grain yield than the other N sources. Foliar diseases were absent in Estonia and in the United Kingdom, and N source only affected powdery mildew and leaf blotch on Leaf 2. The response of grain quality to N source and variety was consistent across both sites. The modern variety Elias had the highest Hagberg falling number and specific weight but the lowest protein content, whereas the variety Schlägler had the highest protein content but lowest specific weight. The benefits of selecting cultivars for specific environments are shown by the interactions between genotype and environment

Järvede tervendamine. Kogumik

KäsiraamatEessõna järvede tervendamise käsiraamatule Kui veel 1950 – 60-ndatel aastatel võis enamiku Eesti järvede seisundit pidada looduslikuks, siis 21. sajandi alguseks on paljude järvede seisund peamiselt tugeva inimmõju tagajärjel märkimisväärselt halvenenud. Hinnanguliselt 10 – 12% meie järvedest on halvas seisundiklassis ja vajaks kindlasti tervendamist. Lisaks on veel palju järvi , mille seisund ei ole küll päris halb, aga vajab siiski parandamist. Euroopa Liidus 2000. aastal rakendunud veepoliitika raamdirektiiv seab eesmärgiks saavutada aastaks 2015 liikmesriikide kõigi vete, sh pinnavee, põhjavee, reovee ja joogivee, hea seisund. Pinnaveekogudes tuleb lisaks vee heale keemilisele seisundile saavutada ka hea ökoloogiline seisund. Kui veekogu seisund pole hinnatud heaks või väga heaks, tuleb kasutusele võtta meetmed vähemalt hea seisundi saavutamiseks. Selleks võib olla piisav veekogu majandamise ümberkorraldamine, kuid enamasti tähendab see vajadust astuda konkreetseid samme valgalalt saabuva reostuskoormuse vähendamiseks ja ka veekogu enese tervendamiseks. Järvede kui suure loodusväärtuse hea seisund on oluline ka inimese tervise seisukohast. Terved ja kaunid järved pakuvad puhkamiseks ja töövõime taastamiseks mitmekülgseid võimalusi, mille hulgas on kalastamine kindlasti üks märkimisväärsemaid. Keskkonnaministeeriumi korraldatud küsitlusel harrastuspüüdjate seas selgus, et enim häirivad hobikalureid veekogudele ligipääsu puudumine ja väike vääriskalavaru, kuid ka veekogude halb olukord ja üldine kala vähesus. Tervendamine võimaldab lisaks järvede olukorra parandamisele tervikuna taastada või tõsta ka nende kalamajanduslikku väärtust. Nagu igal elualal, on ka järvede tervendamise alases sõnavaras kasutusel palju sama või osaliselt kattuva tähendusega mõisteid. Levinuim vaste järvede tervendamisele on olnud „restaureerimine” , mis on eesti keelde tulnud ingliskeelsest mõistest restoration , otsetõlkena on palju kasutatud ka „taastamist”. Võõrsõna ja selle sisult ebatäpsete eestikeelsete vastete asemel on järveteadlased üsna edukalt suutnud juurutada hoopis kodusema kõlaga ja pehmema sisuga mõistet „tervendamine”. Käsiraamatu esimeses peatükis soovitatakse tervendamise terminoloogiat vastavalt sellele, kui põhjalikku sekkumist on järve seisundi parandamiseks vaja. Seal leiab käsitlemist tervendamise kitsam tähendus. Nii selle käsiraamatu pealkirjas kui tekstis kasutame enamasti seda mõistet laiemas tähenduses, mis hõlmab kõiki järvede olukorra parandamisega seotud tegevusi ja viise olenemata sellest, kui põhjalikke muutusi läbi viiakse. Eestis jõudsalt hoogu koguv järvede tervendamine on seni põhinenud üsna lünklikel ja juhuslikel teadmistel, kuna meil on puudunud seda teemat tervikuna ja põhjalikult käsitlev eestikeelne kirjandus. Heal juhul on järvede tervendajad leidnud üles järveteadlased ja lasknud enne järve kallale asumist teha uuringud, saamaks teada, mis on järve seisundi halvenemise tegelikud põhjused. Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel Eesti Maaülikoolis valminud artiklite kogum on „Järvede tervendamise käsiraamatu” käsikiri, mis vajab enne päris raamatuks saamist veel toimetamist. Kuna vajadus sellise juhend- ja õppematerjali järele on suur, siis on käsikirjalised artiklid juba avalikult kättesaadavaks tehtud. Esimene peatükk tutvustab järveteaduse ehk limnoloogia aluseid, mis aitavad mõista järvede tervendamise põhimõtteid. Teises peatükis antakse ülevaade Eesti järvede tervendamisvajadusest. Kolmas peatükk käsitleb kogu tervendamisega kaasnevat protsessi, alates idee tekkimisest ja asja kohasest seadusandlusest ning lõpetades järelseirega. Järgnevad peatükid käsitlevad tervendamise meetodeid: biomanipulatsioon (peatükk 4), vee hapnikuga rikastamine (peatükk 5) , veerežiimi muutmine (peatükk 6) , makrofüüdijärvede tervendamine (peatükk 7), vee ja setete keemilise töötlemise meetodid (peatükk 8) ja setete eemaldamine (peatükk 9). Peatükk 10 tutvustab järve veetaseme tõstmise ja sette eemaldamise ehitusprojektidega seonduvat. Peatükis 11 leiavad käsitlemist keskkonnamõjude hindamine ja järvede hooldus. Kuigi näiteid järvede tervendamisest leidub igas konkreetseid meetodeid käsitlevas peatükis, annab viimane, 12. peatükk veel ülevaate veekogude tervendamise senistest kogemustest Eestis ja mujal Euroopas ning kirjeldab põhjalikumalt mõnd huvitavamat tervendamise näidet nii meilt kui mujalt maa ilmast. Käsikirja autorid loodavad, et kirjapandust on abi järvede tervendamisega seotud inimestele ja lõppkokkuvõttes meie paljude järvede tervisele. Kõik täiendused, parandused ja ettepanekud, mis võiksid kaasa aidata sisuka ja kasuliku käsiraamatu valmimisele, on teretulnud aadressile: Lea Tuvikene, Limnoloogiakeskus, Rannu 61117, Tartumaa , või e - posti aadressile [email protected] Kesku