Ohustatud sh kaitsealuste ja vääriskalaliikide seisundi parandamiseks vajalikud meetmed ja eelistatud tegevused

Eesti kalavaru, sh vähivaru kasutamine peab olema kooskõlas nii rahvusvaheliselt kui Eestis heakskiidetud säästva arengu põhimõtetega. Loodusvarade säästva kasutamise eesmärk on inimest rahuldava elukeskkonna ja majanduse arenguks vajalike ressursside tagamine, sealjuures oluliselt kahjustamata elukeskkonda ning säilitades looduslikku mitmekesisust. Kalavaru kaitset ja suurust saab mõjutada püügi reguleerimisega, elukeskkonna kaitse, parandamise või taastamisega ning kalakasvatusliku taastootmise abil. Viimane neist on kulukas tegevus, mis eeldab pikaajalist planeerimist ja otstarbekuse analüüsi. Selleks on vajalik kalavarude taastootmise tegevuskava. Tegevuskava koostamisel on lähtutud Eesti ja rahvusvahelistest valdkondlikest dokumentidest arvestades seejuures hetkeolukorda, kalavarude seisundit ja taastamise vajadust ning olemasolevaid võimalusi. Tegevuskava eesmärk on kalakasvatusliku taastootmise abil parandada ohustatud sh kaitsealuste kalaliikide seisundit ja suurendada nende arvukust, luues avaramad võimalused ka vääriskalaliikide püügiks Eestis. Tegevuskava elluviimist koordineerib ja selle eest vastutab Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakond. Vastutav koordinaator koos tegevuskava täitjatega koostab iga nelja aasta tagant tegevuskava täitmise kokkuvõtte. Vastavalt saavutatud tulemustele ja ilmnenud puudustele muudetakse kava, et korrigeerida kalakasvatusliku taastootmise suundasid kalavarude olukorra parandamiseks ja bioloogilise mitmekesisuse hoidmiseks.Programmi koostamist finantseeris Keskonnainvesteeringute Kesku

Kalakasvatusliku taastootmise programm : programm "Riiklikku kaitset vajavate ja ohustatud kalaliikide kaitse ja kalavarude taastootmine (2002-2010)"

TäistekstKäesolev programm on Eesti Vabariigi keskkonnaministri poolt käskkirjaga nr 352, 06.05.2002 kinnitatud juhend kalakasvatusliku taastootmise riikliku poliitika elluviimiseks Eestis, mis käsitleb kõigi praegu või eeldatavasti lähemas tulevikus Eesti veekogudesse asustatavate kalade taastootmise põhimõtteid ja näitab ära kaitset vajavate (ohustatud) kalade taastootmise riikliku finantseerimise prioriteedid ning kalapüügivõimaluste laiendamiseks vajalike kalade asustamiste toetamise prioriteedid. Programmis toodud asustusmahud ja kohad on soovituslikud ja lähtuvad 2001. aastal prognoositud reaalsetest võimalustest.Taustanalüüs. Kalavarud on tähtis taastuv loodusvara, mille kasutamine peab olema kooskõlas nii rahvusvaheliselt kui Eestis heaks kiidetud säästva arengu põhimõtetega. Eesti säästva arengu seadus sätestab, et loodusvarade säästva kasutamise eesmärgiks on tagada inimest rahuldav elukeskkond ja majanduse arenguks vajalikud ressursid elukeskkonda oluliselt kahjustamata ning looduslikku mitmekesisust säilitades. Kalade arvukuse säilitamise või suurendamise põhimõttelised võimalused on: 1) püügi reguleerimine kalapüügieeskirjas määratud piirangutega (keeluajad ja -piirkonnad, lubatud püünised ja alammõõt jne) ja püüniste arvu või kalakoguse limiteerimisega; 2) elukeskkonna (eeskätt sigimisvõimaluste) kaitse, parandamine või taastamine; 3) kalakasvatuslik taastootmine (kalakasvandustes üleskasvatatud noorkalade asustamine veekogudesse, edaspidi lühendatult taastootmine). Viimane on kulukas tegevus, mis eeldab pikaajalist planeerimist ja otstarbekuse analüüsi. Kalade kaitsemeetmed on sätestatud mitmetes õigusaktides ja dokumentides. Loodusliku mitmekesisuse kaitse huvides on Eestis vastu võetud mitmeid programme, mis puudutavad ka kalu. Igakülgsete kaitsemeetmete väljatöötamine jätkub seoses Eesti ja Euroopa Liidu keskkonnakaitse poliitika harmoniseerimisega. Tehistingimustes peetud loomade loodusesse laskmine (seega ka kalade asustamine kalakasvandustest) toimub loomastiku kaitse ja kasutamise seaduse § 19 järgi keskkonnaministri poolt kinnitatud programmi alusel. Käesolevas programmis on koondatud tähelepanu ohustatud ja majanduslikult kasutatavate kalaliikide arvukuse suurendamisele kalakasvatusliku taastootmise kaudu. Eesti 74 kalaliigist (Saat, 1992) on 8 inimtegevusest ohustatud (neist 4 on looduskaitse all), veel 4 liigi arvukus oleneb tugevasti inimtegevusest. Osa ohustatud liikidest on samal ajal kalanduslikult tähtsad ja neid püütakse pidevalt. Eestis on ka 7 liiki Euroopa Liidus (EL loodusdirektiivi alusel) ohustatuks loetud ja kaitstavaid kalu (sh kolm sõõrsuuliiki), mis on meil kas harva esinevad eksikülalised või pole siin otseselt ohustatud. Kalavarude suurendamiseks ja püügivõimaluste loomiseks taastoodetakse või on toodetud 5 mitteohustatud liiki. Majanduslikult kasutatavate veeorganismide hulka kuulub peale kalade ka inimtegevusest ohustatud jõevähk, mistõttu sellekohaseid probleeme käsitletakse käesolevas dokumendis koos kaladega. Sellise mitmekesisuse tõttu tuleb vaadelda Eestis riiklikku kaitset ja taastootmist vajavaid kalaliike rühmadena, mille suhtes rakendatavad meetmed ja riikliku toetamise vajadus on erinevad. Forelli ja siia liigisiseseid vorme käsitletakse nende ökoloogia erinevuste tõttu eraldi