SARS – uus emergeerunud viirusnakkus

SARS (severe acute respiratory syndrome) on tõsiselt kulgev äge respiratoorne viirusnakkus, mille tekitajaks on uut tüüpi koronaviirus SARS-CoV. SARSi inkubatsiooniperiood kestab 2–16 päeva. Haigus algab järsku kõrge palaviku, külmavärinate, peavalu, nohu ja kurguvaluga, võib tekkida oksendus, kõhuvalu ja -lahtisus ning kiiresti areneb pneumoonia koos vastavate sümptomitega. Haigus levib piisknakkuse teel ja haigestuvad eeskätt vanemad inimesed (üle 65 a). Et SARS-CoV on tundlik harilike desinfitseerimisvahendite ja kuumutamise suhtes, siis on tavaliste nakkustõrjemeetmete aktiivsel rakendamisel võimalik SARSi levikut pidurdada. Spetsiifiline ravi puudub, ka tõhusat vaktsiini pole siiani suudetud saada

Viirusnakkuste laboratoorse diagnoosimise üldised põhimõtted

Tehnoloogia kiire areng ja uute viiruste avastamine on tinginud üha uute laboratoorse diagnoosimise käsiraamatute või kordustrükkide väljaandmise. Samal ajal pole aga viirusnakkuste laboratoorse diagnoosimise põhimõtted oluliselt muutunud, seetõttu kiputakse neid vähe käsitlema või hoopiski unustama (1). Tuleb arvestada, et tehnoloogial põhinevad diagnoosimismeetodid ei anna otseselt diagnoosi, vaid viirusnakkusele viitavaid näitajaid, mille tõlgendamise tulemusena alles sünnib diagnoos. Artikkel ongi mõeldud viirusnakkuste laboratoorse diagnoosimise põhimõtete tutvustamiseks või meenutamiseks

Hantaviirusinfektsioonid Eestis

Hantaviirusnakkused on zoonootilised – viirused tsirkuleerivad looduses ilma inimese osaluseta, neid levib näriliste vahendusel. Tuntud on kaks kliiniliselt erinevat haigusvormi – neerusündroomiga hemorraagiline palavik (levinud Aasias ja Euroopas) ning hantaviiruse pulmonaalne sündroom (levinud Ameerikas). Sõltuvalt viirustüübist võib letaalsus haigestumuse korral ulatuda kuni 40%-ni. Eestis on isoleeritud Dobrava genotüüp viirus. Saaremaal püütud juttselg hiirtel on isoleeritud viirus osutunud aga omaette genotüüpi kuuluvaks ja on nimetatud saaremaa hantaviiruseks. Hantaviirusnakkus on levinud ka Eestis – aastal 2001 esines 12 seroloogiliselt kinnitatud haigusjuht