Mahepõllumajanduslik lambakasvatus

Lambakasvatus Eestis on pigem ekstensiivne põllumajandusharu. Levinud on lammaste pidamine ainult rohusöödal nii suvel kui ka talvel, vähestel juhtudel antakse talvel teravilja lisaks. Enamik meil peetavatest lambatõugudest saavad küllalt hästi hakkama poollooduslikel karjamaadel ja keerulisematel maastikel. Seepärast sobivad lambad suurepäraselt mereäärsetele aladele, saartele, laidudele, loopealsetele ja ka nt Lõuna-Eesti kuppelmaastikele. Mahelambakasvatus on sellistes tingimustes üsnagi loomulik valik ja üleminek mahetootmisele pole kuigi keerukas. Eesti lambakasvatuses on nuumamine harv. Kui seda tehakse, siis söödetakse juurde nt otra või kaera. Sellegipoolest ei sarnane siinne nuumsöötmine nt Belgia või Inglismaa intensiivsetele pidamisviisidele. Seetõttu võibki üsna kindlalt väita, et enamik Eesti lammastest on ekstensiivsel pidamisel. See on aga looma heaolu seisukohalt väga tähtis. Ekstensiivselt peetud loomad on enamasti tervemad ja vastupidavamad, sest nende toidulaud on olnud mitmekülgsem ning organismile langev stress kiire kasvuspurdi või rohkete loodete kandmise näol on väiksem. Siinkohal peab muidugi meeles pidama, et ekstensiivne loomapidamine ei tähenda, et loomade ninaesine võiks kehv olla. Eestis kasvatatakse peamiselt lihatüübilisi lambaid, kuid on ka villa- ja piimalambaid. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) loomade registris on 27 tõugu lambaid ja ristandid. Kõige levinumad tõud on eesti valgepealine lammas, eesti tumedapealine lammas, dorper, teksel, kihnu maalammas, lleyn ja suffolk. Vähemal määral kasvatatakse ka teisi lambatõuge: wensleydale, north county cheviot, oxforddown, lacaune, idafriisi piimalammas jm. Meil peetavatest tõugudest on pigem intensiivsed tõud nt eesti tumedapealine lammas, teksel, suffolk ja piimalambatõud. Need tõud vajavad täispotentsiaali saavutamiseks väga head rohumaad ja suurepärast talvesööta. Mida suurem ja tootlikum on lammas, seda parem peab olema tema ninaesine. Pigem ekstensiivsed tõud on nt kihnu maalammas, gotlandi lammas ja dorper. Need tõud saavad hakkama ka kesisemates tingimustes. Peab aga arvestama, et neil võib olla veidi madalam viljakus, väiksemad sünnikaalud ja aeglasem juurdekasv. Samas ei pruugi see ka alati nii olla. Lisaks on tõuge, kes jäävad kahe suuna vahele ja omanik peab ise hindama, milliseid tingimusi ta valitud tõule pakkuda suudab ning vastavalt sellele seadma ka ootused loomadele. Loomade registris oli 2020. a augustis kokku 70 716 lammast. Suurima lammaste arvuga maakond on Saaremaa, kus peetakse koguni 18% kõigist lammastest. Eestis peetaksegi ligi pooli lambaid mahepõllumajanduslikult, mahelambakasvatajaid oli 2020. a 368. Viimastel aastatel on lammaste arv Eestis kerges languses, sama kehtib ka mahelammaste kohta. Lammaste jõudluskontrolli teostatakse Eestis veel väga vähe – 2020. a alguse seisuga oli aretusorganisatsioonide andmebaasides 9321 lammast, kokku kuuest tõust: eesti valgepealine, eesti tumedapealine, dorper, lleyn, teksel ja kihnu maalammas. Jõudluskontrollis olevaid karju on mõnikümmend. Jõudluskontroll on vajalik parimate tõuloomade aretamiseks, tänu kellele on võimalik parandada ka ülejäänud Eesti lambakarjade tootlikkust ja tervist. Et jõudluskontrollikarjades peetakse arvet loomade põlvnemise üle, siis aitab see ka suguluspaaritusi vältida.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 programmi “Teadmussiirde pikaajaline programm mahepõllumajanduse tegevusvaldkonnas” raames, toetab Euroopa Liit