Krooniliste maksahaiguste ravi võimalikkusest

Kroonilised maksahaigused, hepatiit ja maksa- tsirroos, on sagedased ja olulised haigused. Kroonilisi maksahaigusi võib jaotada mitmeti, näiteks hinnates histoloogilisi muutusi maksakoes ehk põletikulist aktiivsust või fibroosi olemasolu (1). Olulisemaks on aga etioloogia ehk maksa- kahjustuse tekkepõhjus, sest sellest tulenevad ka ravisoovitused. Sagedasemad kroonilised maksahaigused on maksa alkoholtõbi ja krooniline viirushepatiit, mis moodustavad 70–80% kõigist kroonilistest maksahaigustest. Kuni 80% kroonilise viirushepatiidi juhtudest on põhjustanud C-hepatiidi viirus. Harvemad on primaarne biliaartsirroos (kuni 2% kõigist maksahaigustest), autoimmuunhepatiit (1–2%), primaarne skleroseeriv kolangiit ja ka maksa pärilikud ainevahetushaigused

Tulevik ilma C-hepatiidita – tõusev täht on maksarasvtõbi

Maksarasvtõbi on sage haigus, mida arvatakse esinevat 20–40%-l Euroopa ja PõhjaAmeerika inimestest. Enamikul maksarasvtõve patsientidest on veel vähemalt üks metaboolse sündroomi tunnus ja seega võib maksarasvtõbi olla metaboolse sündroomi (abdominaalne rasvumine, arteriaalne hüpertensioon, düslipideemia, 2. tüüpi diabeet, insuliiniresistentsus) maksaväljendus. Maksarasvtõve avaldusvormid on rasvmaks (ingl nonalcoholic fatty liver), steatohepatiit ehk rasvhepatiit (ingl nonalcoholic steatohepatitis) ja steatohepatiidist kujunenud maksatsirroos. Maksarasvtõve diagnoosimiseks peab olema tõestatud rasvmaksa ja/või steatohepatiidi olemasolu kas ultraheliuuringul või maksabiopsial, patsiendil peaks puuduma alkoholiriskikasutus ja olema välistatud ka teised võimalikud kroonilise maksahaiguse põhjused. Steatohepatiidi diagnoosimisstandardiks on maksabiopsia, mis võimaldab välistada kroonilise maksahaiguse teised põhjused, hinnata steatohepatiidi ning maksafibroosi raskusastet ja seega maksarasvtõve prognoosi. Tsirroosistaadiumis maksarasvtõve patsiendil soovitatakse maksaanalüüse ning kõhuõõne ultraheliuuringut korrata iga kuue kuu järel. Patsiendi jälgimine söögitoru veenikomude ning maksarakkvähi tekke suhtes ja nii veenikomude kui ka maksarakkvähi edasine käsitlus ei erine teistel põhjustel tekkinud maksatsirroosiga patsientide käsitlemisest

C-hepatiidi viirusega seotud ekstrahepaatilised

C-hepatiidi viirus, põhjustades ägedat või kroonilist hepatiiti ning maksatsirroosi, võib olla patogeneetiline tegur ka mitmete teiste kliiniliste ilmingute kujunemisel. Tuntumad neist on segatüüpi krüoglobulineemia, mis manifesteerub hemorraagilise vaskuliidi ja artralgiaga (Meltzeri sündroom); naha hilisporfüüria; sekundaarne raualadestus ning lame lihhen. C-hepatiidi viirus võib osaleda ka mitmete lümfoproliferatiivsete haiguste patogeneesis. Eesti Arst 2007; 86 (5): 335–33

Gastroenteroloogia

Eesti Arst 2012; 91(4):21

Olukorrast tervishoiutöötajate pädevuse hindmisel

Tervishoiutöötajate pädevus on osa tervishoiuteenuse kvaliteedist. 2002. aastal muutus veel nõukogude ajast kehtinud arstide pädevuse hindamise süsteem ning tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel saadakse arstina töötamise õigus pärast registreerimist Tervishoiuametis. Seadus ei näe ette riiklikku süsteemi tervishoiutöötajate pädevuse perioodiliseks hindamiseks. Eesti Arst 2005; 84 (4): 297-30

Tulevik ilma C-hepatiidita – tõusev täht on maksarasvtõbi

Maksarasvtõbi on sage haigus, mida arvatakse esinevat 20–40%-l Euroopa ja PõhjaAmeerika inimestest. Enamikul maksarasvtõve patsientidest on veel vähemalt üks metaboolse sündroomi tunnus ja seega võib maksarasvtõbi olla metaboolse sündroomi (abdominaalne rasvumine, arteriaalne hüpertensioon, düslipideemia, 2. tüüpi diabeet, insuliiniresistentsus) maksaväljendus. Maksarasvtõve avaldusvormid on rasvmaks (ingl nonalcoholic fatty liver), steatohepatiit ehk rasvhepatiit (ingl nonalcoholic steatohepatitis) ja steatohepatiidist kujunenud maksatsirroos. Maksarasvtõve diagnoosimiseks peab olema tõestatud rasvmaksa ja/või steatohepatiidi olemasolu kas ultraheliuuringul või maksabiopsial, patsiendil peaks puuduma alkoholiriskikasutus ja olema välistatud ka teised võimalikud kroonilise maksahaiguse põhjused. Steatohepatiidi diagnoosimisstandardiks on maksabiopsia, mis võimaldab välistada kroonilise maksahaiguse teised põhjused, hinnata steatohepatiidi ning maksafibroosi raskusastet ja seega maksarasvtõve prognoosi. Tsirroosistaadiumis maksarasvtõve patsiendil soovitatakse maksaanalüüse ning kõhuõõne ultraheliuuringut korrata iga kuue kuu järel. Patsiendi jälgimine söögitoru veenikomude ning maksarakkvähi tekke suhtes ja nii veenikomude kui ka maksarakkvähi edasine käsitlus ei erine teistel põhjustel tekkinud maksatsirroosiga patsientide käsitlemisest

Soole ärritussündroom

Soole ärritussündroom on jämesoole sagedane talitlushäire (ingl irritable bowel syndrome, ld syndroma irritabilitatis intestini). Vaevused tekivad eelkõige nooremas täiskasvanueas ning naistel kaks korda sagedamini kui meestel (1–4). Perearsti vastuvõtule pöördub kolmandik haigeist ning neist omakorda kolmandik suunatakse gastroenteroloogi konsultatsioonile. Arsti juurde tuleb patsient tavaliselt alles siis, kui vaevused mõjutavad oluliselt tema elukvaliteeti. Soole ärritussündroomiga haige igapäevaelu ja puhkus on häiritud ning elustiil ja sotsiaalne heaolu on vaevustest mõjutatud. See on ka põhjuseks, miks soole ärritussündroomiga haige külastab sagedamini perearsti, tal tehakse rohkem uuringuid, ta kasutab rohkem ravimeid ja on sagedamini haiglas (3, 4). Eesti Arst 2008; 87(6):465−46

KROONILISE C-HEPATIIDI RAVIJUHEND

Krooniline C-hepatiit on oluline tervishoiuprobleem. C-hepatiidi (HCV) levimus maailma erinevates piirkondades on erinev, haigestunuid on mõnes piirkonnas isegi üle 10% rahvastikust; Eestis hinnanguliselt umbes 1%. Kuni 70% kroonilise viirushepatiidi juhtudest on põhjustanud C-hepatiidi viirus. C-hepatiidi viiruse ülekanne toimub põhiliselt nakatatud vere ja kehavedelike kaudu. Kuigi verekomponentide ülekande ja teiste meditsiiniliste protseduuride puhul järgitakse tänapäeval ohutusnõudeid, on siiski võimalik nakatuda C-hepatiidi viirusega. Eesti Arst 2006; 85 (9): 610–61

Mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite ohutu kasutamine

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid on laialdaselt kasutatav ravimite rühm. Nad on tõhusad valuvaigistid, samuti palavikku alandava ja põletikuvastase toimega, samas ei ole nende kasutamine mitmesuguste sagedasti ette tulevate kõrvaltoimete tõttu alati ohutu. Sagedamini esinevad seedetrakti- ja kardiovaskulaarkõrvaltoimed. Mittesteroidsed põletikuvastaseid ravimeid tuleb ordineerida kindlatel näidustustel, võimalikult väikestes annustes ja võimalikult lühikese aja jooksul. Regulaarselt tuleb hinnata nende jätkuva väljakirjutamise vajalikkust ja võimalust vähendada ravimi annust. Eesti Arst 2010; 89(6):417−42

Whipple’i tõbi: ülevaade haigusest ja haigusjuht

Whipple’i tõbi on harva esinev multisüsteemne bakteriaalne infektsioon, mille tekitajaks on grampositiivne bakter Tropheryma whippelii. Artiklis on antud ülevaade Whipple’i tõvest ning kirjeldatud haigusjuhtu TÜ Kliinikumi sisekliiniku endokrinoloogia-gastroenteroloogia osakonnas. Eesti Arst 2004; 83 (11): 750–75