Hüdroksüklorokviinretinopaatia

Hüdroksüklorokviin on tõhus ja laialt kasutatav ravim süsteemsete autoimmuunsete haiguste ravis. Võrreldes teiste ravimitega on hüdroksüklorokviinil vähem süsteemseid kõrvaltoimeid, olles seetõttu sobilik pikaajaliseks suukaudseks kasutamiseks, et säilitada haiguste remissiooni. Pikaajalisel suures annuses tarvitamisel ilmneb aga ravimi toksiline toime silma võrkkestale ehk reetinale, mis võib nägemist püsivalt kahjustada. Artiklis on tehtud ülevaade hüdroksüklorokviinist tingitud reetinamuutustest ja peamistest kahjustuse riskiteguritest. Lähtudes viimastest ravijuhenditest ja uuringutest, on ühtlasi antud soovitused pikaajaliste hüdroksüklorokviini tarvitajate regulaarse jälgimise kohta. Järgides patsientide sõeluurimise ja ravimi tarvitamise tänapäevaseid soovitusi, on võimalik hüdroksüklorokviinist tingitud reetinakahjustust ennetada. Seega on hüdroksüklorokviini tarvitavate patsientide jälgimise eesmärk võimaldada ravimi ohutut järjepidevat tarvitamist, vältides samal ajal nägemist kahjustavat toksilist toimet reetinale

Antikoagulantravi kasutamine insuldi ja kodade virvendusarütmiaga patsientidel

Vaatamata tõhusatele tõenduspõhistele ennetusvõimalustele suureneb maailmas insulti haigestumine. Insuldi oluliseks riskiteguriks on lisaks kõrgvererõhktõvele ja ateroskleroosile ka kodade virvendusarütmia (KVA). Selle uuringu eesmärgiks oli retrospektiivselt välja selgitada suukaudse antikoagulantravi (SAKR) kasutamine insuldi eel ja järel 2004. ja 2005. aastal TÜ Kliinikumi (TÜK) neuroloogia osakonda hospitaliseeritud isheemilise insuldi ja KVAga patsientidel ning analüüsida SAKRi mittekasutamise põhjusi. Tulemusi võrreldi ravijuhendites avaldatud soovitustega. Selgus, et enne hospitaliseerimist tarvitas varfariini 9% patsientidest. Haiglas olid sagedasemad SAKRi mittemääramise põhjused raske insult ning patsiendi kõrge vanus, kuid 45%-l jäi põhjus ebaselgeks. Patsientidel, kellel haiglas antikoagulantravi jätkati või alustati, oli insult statistiliselt oluliselt kergem. SAKRi vähene kasutamine KVAga patsientidel nii insuldi primaarseks kui ka sekundaarseks preventsiooniks on probleemiks paljudes riikides. Eesti Arst 2009; 88(9):545−55

Kaldus diski sündroom bitemporaalse hemianopsia põhjusena

Neurooftalmoloogi vastuvõtule suunati osalise bitemporaalse hemianopsiaga 32aastane naispatsient ajutuumori välistamiseks. Raske diagnoosi kahtlus oli patsiendile tekitanud märkimisväärset ärevust. Patsiendi oftalmoskoopilisel uurimisel leiti kaldus asetsusega nägemisnärvide diskid, silmapõhjade alumiste nasaalsete osade korioretinaalne atroofia ning silmapõhja veresoonte situs inversus – tunnused, mis on omased kaldus diski (ingl tilted disc) sündroomile. Kuigi selle arengulise eripära korral võib esineda bitemporaalset hemianopsiat, oli näidustatud patsiendi uurimine koljusiseste tumoroossete muutuste välistamiseks. Patsiendile tehtud magnetresonantstomograafilisel uuringul oli peaaju haigusliku leiuta, kuid ilmestusid asfäärilise kujuga silmamunad väljaulatuvate nasaalsete tagumiste osadega. Kaldus diski sündroom on silmapõhjade arenguline eripära, millega võib kaasneda bitemporaalne hemianopsia

Optiline koherentne tomograafia – tee silmast ajju

Optiline koherentne tomograafi a (OKT) on võrkkesta ja nägemisnärvi uurimiseks kasutatav mitteinvasiivne meetod. Hiljutised uurimused näitavad, et OKT annab väärtuslikku infot närvihaiguse kulu kohta. OKT tööpõhimõtteks on kudedest tagasipeegelduva valguse registreerimine ja interferomeetria kaudu analüüsimine. Uuritavast koest saadakse umbes 5mikromeetrise resolutsiooniga ristlõikeline ülesvõte. Sclerosis multiplex, Alzheimeri ja Parkinsoni tõbi põhjustavad võrkkesta närvikiudude kihi õhenemist, mida on võimalik OKT abil mõõta. Seega saab neuronaalsete struktuuride muutusi üles tähendada, mõõta ja hinnata. Nägemisnärvi diski turse korral on võimalik saada diferentsiaaldiagnostikaks väärtuslikku infot. Uuringut võivad takistada individuaalsed eripärad (näiteks müoopilised silmad), silmakeskkondade hägusus. Probleemiks on ka laste andmebaasi puudumine, samuti vajadus patsient uuringu ajaks fikseerida. Tõenäoliselt suureneb tulevikus ka neuroloogide huvi selle silmaarstide tehtava uuringu vastu ning silmaarstil on võimalik anda oma panus nende haigete käsitlemisse.Eesti Arst 2014; 93(11):633–63

Antioksüdandid Alzheimeri tõve ennetuses ja ravis

Alzheimeri tõbi (AT) on levinuim dementsuse põhjus. Eestis on AT ravimitena praegu kasutusel atsetüülkoliinesteraasi inhibiitorid ja NMDA-retseptori antagonistid. AT patohistoloogiliste muutuste nurgakivi, amüloid β peptiidide kuhjumine, on ilmselt nii oksüdatiivse kahjustuse põhjus kui ka tagajärg. Antioksüdantsetel preparaatidel – α-tokoferool, Ginkgo biloba ekstrakt, lipoehape, melatoniin jt – on in vitro ja loommudelitel teostatud katsed näidanud küll nende tõhusust, kuid tõenduspõhise ravina soovitamiseks jääb see siiani tehtu alusel siiski väheseks. Õigustatud on edasised uuringud inimestel, v.a E-vitamiini puhul, mille kasutamise efektiivsus ja pikaajaline ohutus AT puhul on praegustele andmetele toetudes küsitav. Eesti Arst 2009; 88(5):354−36

Kaldus diski sündroom bitemporaalse hemianopsia põhjusena

Neurooftalmoloogi vastuvõtule suunati osalise bitemporaalse hemianopsiaga 32aastane naispatsient ajutuumori välistamiseks. Raske diagnoosi kahtlus oli patsiendile tekitanud märkimisväärset ärevust. Patsiendi oftalmoskoopilisel uurimisel leiti kaldus asetsusega nägemisnärvide diskid, silmapõhjade alumiste nasaalsete osade korioretinaalne atroofia ning silmapõhja veresoonte situs inversus – tunnused, mis on omased kaldus diski (ingl tilted disc) sündroomile. Kuigi selle arengulise eripära korral võib esineda bitemporaalset hemianopsiat, oli näidustatud patsiendi uurimine koljusiseste tumoroossete muutuste välistamiseks. Patsiendile tehtud magnetresonantstomograafilisel uuringul oli peaaju haigusliku leiuta, kuid ilmestusid asfäärilise kujuga silmamunad väljaulatuvate nasaalsete tagumiste osadega. Kaldus diski sündroom on silmapõhjade arenguline eripära, millega võib kaasneda bitemporaalne hemianopsia

Hüdroksüklorokviinretinopaatia

Hüdroksüklorokviin on tõhus ja laialt kasutatav ravim süsteemsete autoimmuunsete haiguste ravis. Võrreldes teiste ravimitega on hüdroksüklorokviinil vähem süsteemseid kõrvaltoimeid, olles seetõttu sobilik pikaajaliseks suukaudseks kasutamiseks, et säilitada haiguste remissiooni. Pikaajalisel suures annuses tarvitamisel ilmneb aga ravimi toksiline toime silma võrkkestale ehk reetinale, mis võib nägemist püsivalt kahjustada. Artiklis on tehtud ülevaade hüdroksüklorokviinist tingitud reetinamuutustest ja peamistest kahjustuse riskiteguritest. Lähtudes viimastest ravijuhenditest ja uuringutest, on ühtlasi antud soovitused pikaajaliste hüdroksüklorokviini tarvitajate regulaarse jälgimise kohta. Järgides patsientide sõeluurimise ja ravimi tarvitamise tänapäevaseid soovitusi, on võimalik hüdroksüklorokviinist tingitud reetinakahjustust ennetada. Seega on hüdroksüklorokviini tarvitavate patsientide jälgimise eesmärk võimaldada ravimi ohutut järjepidevat tarvitamist, vältides samal ajal nägemist kahjustavat toksilist toimet reetinale

Puukentsefaliidi mitu palet

Puukentsefaliidi viirusnakkus (PE) on äge varieeruva kuluga nakkushaigus, mis levib kesknärvisüsteemi vaid 20–30%-l juhtudest. Enamasti on tegemist kergelt kulgeva haigusega, mis väljendub üldistes infektsiooninähtudes. Haiguse diagnoos kinnitatakse laboratoorselt. Artiklis on antud ülevaade puukentsefaliidist ning analüüsitud kesknärvisüsteemi haaravate PE-vormide esinemissagedust, haiguse kulgu ning diagnostika põhimõtteid TÜ Kliinikumis ravitud patsientidel. Eesti Arst 2013; 92(3):134–13

Reetina periflebiit ja selle patogeneetilised seosed hulgiskleroosiga

Artiklis on antud ülevaade reetina periflebiidist (RP) hulgiskleroosi ehk multiipelskleroosi (MS) korral. Kuigi RP esinemist osal MSi-haigetel on täheldatud aastakümneid, on nende seisundite patogeneetiline seos kirjanduses vähe kajastamist leidnud. Siiani ei ole suuresti teada, millised põletikulised mehhanismid põhjustavad RPd. MS on heterogeense immuunmehhanismiga kesknärvisüsteemi demüeliniseeriv haigus, mille kolded arenevad tüüpiliselt veenide ümber. MSi korral esinev põletikuline protsess on vahendatud nii rakulise kui ka humoraalse immuunsuse poolt, mis erinevatel haigetel võivad olla erineva osakaaluga. Arvestades uuemaid teadmisi, võib RP osutuda kliiniliseks markeriks, mis kirjeldab MSi-patsientide ühe alarühma immuunpatoloogilist fenotüüpi ning võib tulevikus abistada ravivalikute tegemisel

Lidchirurgie bei orbitotemporaler Neurofibromatose

Neurofibromatose Typ 1 (NF 1) ist eine der häufigsten genetischen Krankheiten, die autosomal-dominant vererbt wird. Die Inzidenz wird in der Literatur von 1 : 3000 bis 1 : 4000 beschrieben [1]. Diese Multiorgankrankheit macht sich überwiegend an der Haut und im Nervensystem bemerkbar. Auch Neurofibromatose Typ 2 ist eine Phakomatose und wird autosomal-dominant vererbt, ist aber etwa 10-mal seltener als NF 1 [2]. Neurofibromatose Typ 1 hat viele okuläre Manifestationen wie Lisch-Knötchen der Iris und Anomalien der Choroidea [3]. Etwa 30% der Patienten mit Optikusgliomen haben NF 1 [4]. Mit 4 Fallbeispielen wollen wir die wichtigsten okuloplastischen Aspekte bei NF-1-Patienten vorstellen. Insgesamt wurden in unserer Klinik, die 1,3 Mill. Menschen bedient, 17 Patienten mit periokulären Neurofibromen in 25 Jahren behandelt