Traumajärgne hüppeliigeseartroos

Hüppeliigese osteoartroos (OA) põhjustab valu ja vähendab liikumisvõimet. Selle all kannatab hinnanguliselt 1% maailma täiskasvanud rahvastikust. Sealjuures kujuneb 70–80% hüppeliigese OA juhtudest hüppeliigese trauma – peksete murru, sääreluu alaosa liigesesisese murru või hüppeliigese sideme vigastuse – järel. Lõppstaadiumi OA kujuneb keskmiselt 21 aasta möödudes malleolaarmurru tekkest või 25–38 aasta möödudes liigesesideme vigastusest. Ravi eesmärk on vähendada valu ja parandada patsientide toimetulekut igapäevaelus. Konservatiivse ravi kompleksi kuuluvad valuravi, ortoosid ja lahased, füsioteraapia lihasfunktsiooni parandamiseks ning liigesesisesed süsted. Kirurgilise raviga püütakse vaevusi leevendada kas liigest säilitades artroskoopilise nn puhastusega või osteotoomiatega või liigest ohverdades artrodeesi või endoproteesimisega. Hüppeliigese lõppstaadiumi OA ideaalse ravimeetodi otsingud jätkuvad. Eesti Arst 2018; 97(5):253–262 &nbsp

Luude kvaliteedi sõeluuringud kvantitatiivse ultraheli meetodil

Ultraheli kasutamise eelisteks luukoe hindamise sõeluuringutes peetakse kiirguse puudumist, odavust, läbiviimise lihtsust ja kiirust, kuid enim kasutatav luude tiheduse määramise meetod on siiski DXA (kaheenergialine röntgenabsorptsiomeetria). Luude kvaliteedi hindamise uuringu eesmärgiks oli võrrelda 1998. a tervete naiste uurimisel saadud andmeid tervisekontrolli andmetega. Luude seisundit uuriti kokku ligi 7000 naisel Eesti eri piirkondades. Andmete võrdlemisel selgus, et vanemates vanuserühmades oli tervisepäevadel osalenud naistel osteoporoosi esinemissagedus oluliselt väiksem kui tervete naiste hulgas 1998. a. Igas järgnevas vanuserühmas osteoporoosi esinemissagedus suurenes. Kuna valimid ei olnud otseselt võrreldavad, ei saa siiski teha järeldust, nagu oleks Eestis naiste luude kvaliteet oluliselt paranenud. Eesti Arst 2009; 88(Lisa3):52−5

Antioksüdandid Alzheimeri tõve ennetuses ja ravis

Alzheimeri tõbi (AT) on levinuim dementsuse põhjus. Eestis on AT ravimitena praegu kasutusel atsetüülkoliinesteraasi inhibiitorid ja NMDA-retseptori antagonistid. AT patohistoloogiliste muutuste nurgakivi, amüloid β peptiidide kuhjumine, on ilmselt nii oksüdatiivse kahjustuse põhjus kui ka tagajärg. Antioksüdantsetel preparaatidel – α-tokoferool, Ginkgo biloba ekstrakt, lipoehape, melatoniin jt – on in vitro ja loommudelitel teostatud katsed näidanud küll nende tõhusust, kuid tõenduspõhise ravina soovitamiseks jääb see siiani tehtu alusel siiski väheseks. Õigustatud on edasised uuringud inimestel, v.a E-vitamiini puhul, mille kasutamise efektiivsus ja pikaajaline ohutus AT puhul on praegustele andmetele toetudes küsitav. Eesti Arst 2009; 88(5):354−36

Jäsemeluude metastaaside käsitlus

Luumetastaase on peetud pahaloomulise kasvaja lõppjärgu kuulutajaks. Patsientide prognoos on paranemas. Ehkki luumetastaasid põhjustavad harva patsiendi surma, halvendavad nendest tingitud valu, patoloogiline luumurd, jäseme funktsiooni kaotus või metaboolsed häired, iseäranis hüperkaltseemia, elukvaliteeti oluliselt. Põhihaiguse prognoos määrab ravitaktika. Lühike oodatav elulemus eeldab palliatiivset käsitlust, eelkõige medikamentoosset valuravi ja kiiritusravi. Parema prognoosi korral on ravi radikaalsem – luukolde resektsioon ja/või rekonstruktsioon koos adjuvantse kiiritusraviga. Teatud tingimustel vajavad stabiliseerimist ka murruohtlikud, veel fraktuurita metastaasikolded. Haigusjuhu käsitluses peab osalema meeskond, kuhu kuuluvad kindlasti radioloog, patoloog, nii kiiritus- kui ka keemiaravispetsialist, ortopeed, valuraviarst. Metastaatilise luuhaigusega patsientide ravi kunst on leida parim vaevuste leevendamise viis minimaalsete kõrvaltoimetega. Eesti Arst 2013; 92(9):509–51