In memoriam Iia Kask

Eesti Arst 2017; 96(11):70

Meditsiinidoktor Tiia Tamme

23. novembril 2005 kaitses Tartu Ülikooli arstiteaduskonna nõukogu ees doktori väitekirja “Odontogeensed kasvajad Eestis: epidemioloogia, patogenees ja kliinilised iseärasused” (“Epidemiology of odontogenic tumours in Estonia: pathogenesis and clinical behaviuor of ameloblastoma”) Tiia Tamme. Tööd juhendas emeriitprofessor Edvitar Leibur stoma to loogia kliinikust. Väitekirja oponeeris emeriitprofessor Risto Kotilainen Kuopio Ülikoolist. Oponent märkis tunnustavalt töö head metoodilist taset ning uurimistulemuste tähtsust Eestis. Nõukogu otsusega tunnistati Tiia Tamme meditsiinidoktori kraadi vääriliseks

Stomatoloogia

Eesti Arst 2012; 91(8):44

Temporomandibulaarliigese osteoartriidi ravi võimalused

Osteoartriit (OA) on levinum temporomandibulaarliigese (TML) patoloogia, mille aluseks on proliferatiivsed muutused sünoviaalkestas, kõhre degeneratsioon ja destruktsioon luulistes struktuurides. Etioloogias tulevad arvesse trauma, infektsioon, süsteemsed sidekoehaigused, arenguhäired. Olulisel kohal on radiodiagnostika, et saada visuaalset infot TMLi ja teda ümbritsevate kudede olukorra kohta. Ravi eesmärgiks on likvideerida valu ja põletik, pidurdada varakult liigesekõhre destruktsioon, sealhulgas inhibeerida tsütokiinide ning põletikumediaatorite sünteesi. Kasutusel on oklusaalsed (proteetilised) meetodid, mittesteroidsed põletikuvastased preparaadid. Püsivate sümptomite ja iseloomulike radioloogiliste muutuste korral TMLis on näidustatud kirurgiline ravi artrotsenteesi, artroskoopia või artrotoomia teel. Õige ravimeetodi valikul on oluline ka koostöö eriarstidega. Eesti Arst 2009; 88(12):802−81

Temporomandibulaarliigese anküloos. Haigusjuhu kirjeldus

Lastel esineb kõige sagedamini intrakapsulaarseid ja subkondülaarseid alalõualuumurdusid. Komplikatsioonina võib tekkida alalõualuuliigese anküloos, sagedamini pärast alalõualuumurru kinnist paigaldust ja sellele järgnevat pikaaegset immobil isatsiooni või ka ravimata ning diagnoosimata juhtudel. Artiklis on käsitletud 15aastase poisi alalõualuuliigese traumajärgset anküloosi haigusjuhtu. Patsiendil oli olnud kapslisisene liigesejätke murd, mis oli jäänud diagnoosimata. Patsiendile tehti radioloogilised uuringud. Kirurgilise ravina teostati osal ine kondülektoomia artroplastikaga. Pärast operatsiooni alustati kohe taastusravi. Maksimaalne intsisiividevaheline kaugus oli enne ravi 18 mm ning pärast kirurgilist ja taastusravi 37 mm. Eesti Arst 2009; 88(12):842−84

Meditsiinidoktor Helena Soomer

19. juunil 2003 kaitses Tartu Ülikooli arstiteaduskonna nõukogu ees doktoriväitekirja Helena Soomer. Töö “Isiku tuvastamise ja vanuse määramise meetodite usaldatavus kohtustomatoloogias” (“Validation of identification and age estimation methods in forensic odontology”) valmis Tartu ja Helsingi Ülikoolis. Tööd juhendasid professor Edvitar Leibur TÜ stomatoloogia kliinikust ja doktor Helena Ranta (PhD) Helsingi Ülikooli kohtumeditsiini osakonnast. Väitekirja oponeeris Irena Dawidson (PhD), kes on Rootsi Rahvusliku Kohtumeditsiini Ameti kohtuodontoloogia sektsiooni juhataja. Oponent märkis tunnustavalt töö kõrget metoodilist taset, uurimistulemuste tähtsust ning rakendatavust kohtuarstiteaduses. Nõukogu otsusega tunnistati Helena Soomer meditsiinidoktori kraadi vääriliseks, kaitsmise hindeks summa cum laude

Ameloblastoomid ja nende kirurgilise ravi analüüs

Ameloblastoomid on harva esinevad epiteliaalsed odontogeensed lõualuude kasvajad. Ameloblastoomi iseloomustab asümptomaatiline kulg, mistõttu kasvaja avastatakse tihti hilinenult. Ameloblastoom on healoomuline lõualuude kasvaja, mis võib anda hilisretsidiive. Seepärast on näidustatud radikaalne operatiivne ravi ning pikaajaline järelkontroll. Uuringus on retrospektiivselt analüüsitud 17 ameloblastoomi juhu põhjal kasvaja kliinilist pilti ja kirurgilise ravi tulemusi. Eesti Arst 2003; 82 (2): 93–9

Suuõõne mikroobiökoloogia kroonilise parodontiidi puhul

Krooniline parodontiit on hammast ümbritsevate kudede põletik, mille tähtsamaks tekkepõhjuseks peetakse peamiselt hambakatus paiknevaid gramnegatiivseid anaeroobseid mikroorganisme, samas ei ole võimalik esile tuua ühte kindlat haigustekitajat. Arvatakse, et igemealuse keskkonna muutumine tingib mikrofloora tasakaalu häirumise, kuid ei ole teada, missugused mikroobigrupid on sellesse protsessi haaratud. Töös on võrreldud kroonilist parodontiiti põdevate ja tervete isikute igemealust mikrofloorat ning hinnatud kariogeensete mikroorganismide olemasolu ja hulka süljes võrrelduna vastavate kliiniliste näitajatega