Agomelatiinraviga seotud riskivähendamise meetmed praktikas

Eesti Arst 2016; 95(10):687–68

Ravimitega seotud riskide vähendamise meetmed

Eesti Arst 2016; 95(10):684–68

Valproehappe kasutamine fertiilses eas naistel

Eesti Arst 2017; 96(9):544–55

Flupirtiini kasutamisele kehtestatud piirangute järgimine

Eesti Arst 2018; 97(4):220–224 &nbsp

Hormonaalsete kontratseptiivide kasutamise suundumused Eestis aastatel 2005–2019 ning arteriaalse ja venoosse trombemboolia risk: rahvastikupõhine uuring

Eesti Arst 2022; 101(5):32

Bensodiasepiinide ja Z-ravimite ambulatoorne kasutamine Eestis

Taust. Bensodiasepiine ja bensodiasepiinisarnaseid ravimeid (nn Z-ravimid) on kliinilises praktikas mitmesugustel näidustustel kasutatud aastakümneid, kuid nende kasutamine on seotud oluliste kõrvaltoimete riskiga, eriti pikaajalisel kasutamisel ja vanematel inimestel. Eesmärgid. Uurimuse eesmärk oli kirjeldada bensodiasepiinide ja Z-ravimite kasutamist ambulatoorses praktikas eri vanuserühmades ning võrrelda seda lähiriikidega. Teiseks eesmärgiks oli analüüsida nendele ravimite väljakirjutamisel kehtivaid piiranguid ning võimalusi piirangute ajakohastamiseks. Metoodika. Uuring põhineb Eesti Haigekassa retseptikeskuse andmebaasil, millele tehti päring perioodil 01.11.2018–31.10.2019 väljastatud bensodiasepiinide ja Z-ravimite retseptide kohta. Bensodiasepiinide ja Z-ravimite kasutamise näidustust hinnati retseptile märgitud diagnoosikoodi põhjal. Tulemused. Uuringuperioodi jooksul väljastati bensodiasepiine ja Z-ravimeid 537 476 retsepti alusel 134 007 ravikindlustusega isikule (101 kasutajat 1000 inimese kohta). Maksimaalselt oli ühele kasutajale bensodiasepiine või Z-ravimeid väljastatud 205 retseptiga. Kasutajate keskmine vanus oli 62 aastat (standardhälve 18, vahemik 0–106). Pikaajaliselt kasutas bensodiasepiine ja Z-ravimeid 21% (n = 28 525) kasutajatest. Vanuse kasvades kasutamine sagenes: võrreldes 25–64aastaste kasutajatega oli bensodiasepiinide ja Z-ravimite kasutamine eakamate hulgas kaks kuni kolm korda sagedasem. Kõige sagedamini määrati bensodiasepiine ja Z-ravimeid unehäirete, ärevushäirete ja depressiooni korral (vastavalt 43%, 14% ja 14% retseptidest). Võrreldes Taani ja Rootsiga kasutatakse Eestis anksiolüütikume ja antiepileptikumina klassifitseeritud klonasepaami oluliselt sagedamini. Bensodiasepiinuinutite kasutamine on aga väikseim Eestis. Sarnaselt on kõigis kolmes riigis bensodiasepiinide ja Z-ravimite kasutamine eakatel sagedasem võrreldes nooremate isikutega. Järeldused. Sarnaselt muu maailmaga on Eestis bensodiasepiinide ja Z-ravimite kasutamine suhteliselt sage. Murettekitav on nende ravimite väga sage kasutamine kõrges eas patsientidel, kes on enim ohustatud kõrvaltoimete tekkest. Nende ravimite väljakirjutamist reguleerivad õigusaktid vajavad ajakohastamist, näiteks tuleks lisada piirang, millise sagedusega võib neid ravimeid välja kirjutada. Rahva tervise seisukohalt on oluline bensodiasepiinide ja Z-ravimite kasutamise jälgimine riiklikul tasemel

Trimetasidiini kasutamise muutus pärast kasutamispiirangute rakendamist

Eesti Arst 2018; 97(10):572–57

Uroinfektsioonide ravi nitrofurantoiiniga 2019. aastal

Taust ja eesmärgid. Uroinfektsioonid on ühed sagedasemad bakteriaalsed infektsioonid, eriti naistel. Patogeenide järjest suureneva multiresistentsuse tõttu on ravivalikud üha väiksemad ja taas on hakatud rohkem kasutama vanemaid antibiootikume nagu nitrofurantoiin. Uurimuse eesmärk oli hinnata, milliste uroinfektsioonide raviks nitrofurantoiini määratakse ning kas ravi määramine nitrofurantoiiniga erineb sõltuvalt vanusest või neerupuudulikkuse esinemisest.Metoodika. Uurimus põhineb Eesti Haigekassa ravikindlustuse andmekogu ja retseptikeskuse andmetel. Uroinfektsiooni diagnoosiga isikutel uuriti kaasuva neerupuudulikkuse esinemist ja antibiootikumravi kasutamist.Tulemused ja järeldused. Eakatel kasutati nitrofurantoiini mõnevõrra harvemini võrreldes nooremate patsientidega (38% vs. 45%, p < 0,001). Kaasuva neerupuudulikkusega patsientidele määrati sagedamini teisi antibiootikume kui nitrofurantoiini (72% vs. 28%, p < 0,001). Valdavalt määrati nitrofurantoiini soovituste kohaselt, kuid piisava toime puudumise tõttu tuleks loobuda nitrofurantoiini määramisest meestele, samuti kõigile neerupuudulikkusega patsientidele ning püelonefriidi ja uretriidi ravi näidustuse korral

Maksaensüümide aktiivsuse jälgimine agomelatiini kasutamisel: praktika muutumist võrdlev uuring ja haigusjuhu kirjeldus

Taust ja eesmärk. Agomelatiinist põhjustatud maksakahjustus on harva esinev, ent raske kõrvaltoime. 2016. aastal korraldatud uuring näitas, et enamikul agomelatiinravi alustanud patsientidel riskivähendamise meetmetes ettenähtud maksaensüümide aktiivsust ei määratud. Käesoleva uuringu eesmärk oli hinnata, kas agomelatiini kasutamisel on maksaensüümide aktiivsuse jälgimine võrreldes varasema perioodiga muutunud.Metoodika. Eesti Haigekassa retseptikeskusele ja ravikindlustuse andmekogusse tehti päring perioodil 01.06.2016–31.07.2019 agomelatiinravi alustanud patsientidele välja kirjutatud retseptide ning perioodil 01.05.2016–31.07.2019 tehtud järgmiste laboriuuringute kohta: ALP, ASAT, ALAT, LDH, CK, GGT, CK-Mba ja alfa-amülaas. Ravi alustanute puhul hinnati, kas 15 päeva jooksul enne ravimi esmakordset väljaostmist ja ravi ajal tehti vajalikud analüüsid. Maksafunktsiooni jälgimise skeemi täielikku järgimist hinnati ravi alustanutel, kes kasutasid agomelatiini vähemalt 6 kuud.Tulemused ja järeldused. Ravi eel tehti maksaensüümide aktiivsust hindav analüüs 29%-le kasutajatest ning vähemalt üks analüüs ravi alustamisel või kogu ravi vältel 57%-le kasutajatest. Ravi alustanutest, kes said ravi agomelatiiniga vähemalt 6 kuud, järgiti maksafunktsiooni jälgimise skeemi 5%-l. Võrreldes eelmise uuringuga on maksaensüümide aktiivsuse määramine veidi suurenenud, kuid jätkuvalt ebapiisav

Talidomiid ja selle analoogid – näide tänapäevasest riskijuhtimisest ravimiohutuses

Eesti Arst 2019; 98(3):168–17