Kõrva-nina-kurguhaigused. Asümmeetrilise neurosensoorse kuulmislangusega patsiendi käsitlus

Eesti Arst 2017; 96(10):618–61

Kõrva-nina-kurguhaigused

Eesti Arst 2014; 93(10):60

Rinosinusiidi diagnostika ja ravi – ülevaade ravijuhenditest ja konsensusdokumentidest

Rinosinusiit on nina ja ninakõrvalurgete põletik. Haigus jagatakse sümptomite kestuse järgi ägedaks (sümptomid vähem kui 12 nädalat) ja krooniliseks (sümptomid üle 12 nädala) vormiks. Rinosinusiidi diagnoosimiseks peab esinema kaks või enam põhisümptomit. Kroonilist vormi saab diagnoosida siis, kui sümptomitele lisaks esinevad haiguslikud muutused ka endoskoopial või kompuutertomograafilisel uuringul.Kroonilisel rinosinusiidil on suur mõju elukvaliteedile. Selle sotsiaal-majanduslik koormus ühiskonnale on võrreldav teiste krooniliste haigustega nagu krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, astma ja diabeet. Täpne haiguslevimus pole tulenevalt eri uuringutes kasutatud erinevatest diagnoosikriteeriumitest täpselt teada. Küsitlusuuringute järgi on levimus USAs 14–16% ja Euroopas 6,9–27,1%.Viimasel ajal on avaldatud mitmeid ravijuhendeid ja konsensusdokumente eesmärgiga anda tõenduspõhiseid ravisoovitusi ja ühtlustada haiguse käsitlust erinevates riikides. Artiklis on esitatud ülevaade ilmunud juhenditest ning antud nende põhjal ravi- ja diagnostikasoovitusi. Eesti Arst 2017; 96(10):597–60

Kõrva-nina-kurguhaigused

Eesti Arst 2013; 92(10):59

Kuulmislangus osteogenesis imperfecta haigetel. Haigusjuht. Kirjanduse ülevaade

29 aasta vanune naispatsient pöördus erakorralisena TÜ Kliinikumi kõrvakliinikusse seoses mõlemapoolse äkk-kuulmisnõrkusega. Patsiendi ülevaatuse järel oli esmaseks diagnoosiks idiopaatiline äkk-kuulmislangus, mida iseloomustab teadmata põhjusega ägeda kuluga sisekõrvakahjustus (neurosensoorne kuulmislangus). Patsiendi anamneesis puudusid viited teistele sisekõrva kahjustust põhjustavatele teguritele, nagu hiljutine peatrauma, kõrvaoperatsioon või ototoksiliste ravimite kasutamine. Järgnevalt tehtud puhastoonaudiomeetrial ilmnes, et patsiendil on tegemist hoopis kahepoolse konduktiivset tüüpi kuulmislangusega. Ägeda algusega konduktiivset tüüpi kuulmislangus on enamasti ühepoolne ning selle põhjuseks on sagedamini väliskuulmekäigu vaikummistus või kõrvapõletik. Need häired välistas normaalne otoskoopiline leid. Äge kahepoolne konduktiivne kuulmislangus on kliinilises praktikas väga erandlik. Anamneesi täpsustamisel selgus, et patsiendi põhihaiguseks on osteogenesis imperfecta (OI), mis tõenäoliselt tingiski sedalaadi kuulmishäire.Teadaolevalt on praegu Eestis 32 perekonda, kus esineb OI. Haruldase esinemise ja kuulmislanguse fenotüübi mitmekesisuse tõttu on OI-haigetel kuulmislanguse uurimine, ravimine ja diagnoosimine keeruline. Artiklis on juhitud tähelepanu OI-haigetel sageli esinevale kuulmislanguse eripärale ning kirjeldatud võimalikke ravimeetodeid.Eesti Arst 2017; 96(10):611–61

Kroonilise tonsilliidi patogeneesi uuringud kui alus tonsillektoomia objektiivsete kriteeriumite leidmiseks

Kroonilise tonsilliidi (KT) ägenemiste sagedust aastas tonsillektoomia näidustusena on täiskasvanute puhul peetud vähe usaldusväärseks. Käesolevas töös uuriti, milliseid anamnestilisi andmeid, neelupiirkonna vaatluse tunnuseid ja laboratoorsete uuringute tulemusi võtavad kõrva-nina-kurguarstid arvesse KTga täiskasvanute suunamisel tonsillektoomiale. Eesti Arst 2005; 84 (8): 531–54

Sisekõrva implantatsioon. Sisekõrvaimplantaadiga patsiendid Eestis

Kuulmisnõrkus on kõige enam levinud sensoorne haigus kogu maailmas. Erinevate kuulmisnõrkuse vormide puhul on varajane rehabilitatsioon äärmiselt oluline, et vältida patsiendi sotsiaalse isolatsiooni kujunemist ning säilitada tema elukvaliteet ja karjääriväljavaated. Sensorineuraalse kuulmisnõrkuse puhul on esmaseks rehabilitatsioonivahendiks kuuldeaparaat, mille võimaluste ammendumisel rakendatakse sisekõrva implantatsiooni (SI). Esimene sisekõrva implantaat paigaldati 1978. a. Tänapäeval on SI laialdaselt aktsepteeritud kompleksne kirurgiline ning kuulmis- ja kõnestamisalane ravimeetod mõlemapoolse sügava sensorineuraalse kuulmisnõrkusega patsientidele. SI peamisteks kandidaatideks on kaasasündinud sügava kuulmisnõrkusega lapsed. Käesolev artikkel annab ülevaate kuulmisnõrkuse klassifikatsioonist ja diagnostikast, vastsündinute audioloogilisest sõeluuringust, samuti SI hetkeseisust Eestis. Eesti Arst 2009; 88(3):182−18

Äkk-kuulmislangus

Äge kuulmislangus on igapäevases kliinilises praktikas sageli esinev seisund. Järsku tekkinud kuulmislangus võib olla nii konduktiivset tüüpi (nt kõrvavaigust põhjustatud) kui ka neurosensoorset tüüpi (nt ototoksiliste ravimite manustamisest tekkinud). Eraldiseisvaks, kuid samas levinud ägeda kuulmislanguse vormiks on äge neurosensoorne kuulmislangus. Eestis ei ole välja töötatud äkk-kuulmislanguse käsitluse ravialgoritmi. Artiklis antud ravisoovitused põhinevad 2012. aasta märtsis avaldatud ägeda kuulmislanguse ravijuhendil, mille American Academy of Otolaryngology – Head and Neck Surgery Foundation (AAO-HNS) on heaks kiitnud (1). Artikli eesmärk on esitada äkk-kuulmislanguse diagnostiline algoritm, mis kiirendaks meditsiinilist sekkumist, vähendada variatsioone äkk-kuulmislanguse käsitluses, vältida mittevajalikke uuringuid ning parandada kuulmise rehabilitatsiooni võimalusi. Artiklis on toodud ravisoovitused ÄNSKLiga täiskasvanutele, s.t üle 18aastastele patsientidele

Ägeda bakteriaalse rinosinusiidi tüsistused. Kirjanduse ülevaade

Äge bakteriaalne rinosinusiit (ÄBRS) on nina ja ninakõrvalurgete limaskesta põletik, mille puhul sümptomid püsivad tavaliselt paranemise märgita üle 10 päeva või ägenevad esialgse paranemise järel. ÄBRSi silmakoopa, koljusisese või luukoe haaratusega kulgevaid tüsistusi esineb harva, kuid need on potentsiaalselt eluohtlikud. ÄBRSi tüsistuste korral on vajalik infitseerunud paranasaalsiinuse kohene dreenimine, ravi alustamine antibiootikumidega ja põletikutekitaja tuvastamine. Tavaliselt on agressiivsema kuluga rinosinusiit seotud Streptococcus anginosus’e rühma mikroobide tekitatud infektsiooniga

New Zealand and its Small Island Neighbours: A Review of New Zealand Policy Toward the Cook Islands, Niue, Tokelau, Kiribati and Tuvalu

In 1984 the Ministry of Foreign affairs and trade commissioned the Institute of Policy Studies to conduct a wide-ranging review of New Zealand policy in the South Pacific. Five cases were selected for study: three sub-national jurisdictions linked to New Zealand (Cook Islands, Niue and Tokelau) and two sovereign independent nations (Kiribati and Tuvalu). The report draws together the results of extensive field research, a major literature review, long-run data analysis, and over 150 interviews with key informants. Its analysis of economic development and aid led to the original formulation of the now-familiar and widely-cited “MIRAB” (migration-remittances-aid-bureaucracy) model of economic development in small islands. After analysing the issues surrounding constitutional evolution of New Zealand’s former island territories in the Pacific, the report proposed a revival of the concept of sub-national jurisdictions in the small-island context, and identified the risks associated with emergence of an opportunistic political elite in the process of “decolonisation”