Farmakokineetika alustalad arstilt arstile

Medikamentoossele ravile võib läheneda kolmest vaatenurgast (vt joonis 1). 1.  Ravimi eesmärk on avaldada organismile efektiivset toimet, vältides samal ajal toksilisust nii toimekohas kui ka kogu ülejäänud organismis. Toimet, mida ravim organismile avaldab, kirjeldab farmakodünaamika. 2.  Organismi eesmärk on ravim kui sissetungija võimalikult kiiresti kahjutuks teha ning kehast kõrvaldada. Toimet, mida organism ravimile avaldab, kirjeldab farmakokineetika. 3.  Arsti eesmärk on aidata ravimil n-ö vaenlase tagalasse tungida ehk arst peaks manustama ravimit viisil, mis tagaks paratamatutest farmakokineetilistest protsessidest hoolimata ravimi jõudmise oma toimekohta (nt raku või patogeeni retseptorile) just õiges kontsentratsioonis. Osal komplitseeritud haiguskuluga patsientidel (nt enneaegsed vastsündinud, mitmete raskete kaasuvate haigustega patsiendid, intensiivravi-, onkoloogilised, põletushaiged jt) võib farmakokineetika olulisel määral keskmisest erineda (s.t et inimeste vahel esineb suur varieeruvus) ja/või sama patsiendi puhul ka ajas kiiresti muutuda. Ravimi kontsentratsiooni pisteline jälgimine annab olulist teavet individuaalse farmakokineetika kohta, kuid tulemuse tõlgendamine ning selle alusel annuse kohandamine osutub ikkagi sageli keeruliseks. Et paremini mõista, mis patsiendi organismis ravimiga toimub ning millest see võiks tingitud olla, on artikli eesmärk õpikute (1–4) toel pakkuda arstile lühikest värskenduskursust farmakokineetika põhiprintsiipidest. Ravimimonitooringuga seotud nüansid ning annuse individuaalse  kohandamise tänapäevased tehnoloogilised võimalused jäävad ootama jätkuartiklit. Artikli käsitlusalast jäävad seekord välja ka farmakodünaamilised protsessid (nt pärilikud retseptori ja/või signaaliraja iseärasused, tolerantsuse teke, ravimite koosmõjud retseptoril jms)