Infektsioosne mononukleoos

Infektsioosne mononukleoos (IM) on kliiniline sündroom, mille tekitajaks 90%-l juhtudest on gammaherpesviiruste perekonda kuuluv Epsteini-Barri viirus (EBV). Ülejäänud juhtudel võivad haigust põhjustada tsütomegaloviirus, herpesviirus 6, toksoplasmoos, HIV ja adenoviirus. Esmase infektsiooni tüüpilisteks kliinilisteks sümptomiteks on palavik, farüngotonsilliit ja kaela lümfisõlmede suurenemine. Primaarse infektsiooni korral paljuneb viirus suu limaskesta ja tonsillide epiteelirakkudes, seejärel transpordivad nakatunud B-lümfotsüütid viirused verre ja retikuloendoteliaalse süsteemi elunditesse. Ägedat haigust iseloomustab viiruse suur sisaldus veres ja viiruse IgMtüüpi kapsiidivastaste antikehade (VCA IgM) teke ning CD8+ T-lümfotsüütide rünnak EBVga nakatunud B-lümfotsüütide vastu. Tavaliselt piisab haiguse diagnoosimiseks tüüpilisest kliinilisest pildist ja sellest, et heterofiilsete antikehade test on positiivse tulemusega. Lisaks ägedale haigestumisele seostatakse EBVd mitmete pahaloomuliste kasvajate ning sclerosis multiplex’i tekkega. Immuunpuudulikkusega patsientidel võib EBV reaktivatsioon organismis põhjustada raskekujulist infektsiooni või B-rakulise lümfoomi teket. Haigusel puudub spetsiiline ravi ja profülaktika.Eesti Arst 2017; 96(8):461–46

A-grupi streptokokkinfektsioon lastel

Alates 2022. aastast on nii Euroopas kui mujal maailmas suurenenud laste seas A-grupi beetahemolüütilise streptokoki (Streptococcus pyogenes) põhjustatud haigestumus ja ka surmaga lõppenud haigusjuhtude arv. Mikroobi põhjustatud haiguste spekter on väga lai alates farüngiidist ja sarlakitest kuni eluohtlike invasiivsete infektsioonideni. Haigestumuse suurenemise põhjused on tõenäoliselt mitmetegurilised, kuid paljuski seotud COVID-19-pandeemia ajal rakendatud erinevate meetmetega. Ülevaate eesmärk on kirjeldada A-grupi beetahemolüütilise streptokoki põhjustatud haigusi, diagnostikat ja ravi

Pneumokokkinfektsiooni profülaktika täiskasvanutel

Alates 1983. aastast on üle 65aastastele isikutele ja riskirühma täiskasvanutele soovitatud invasiivse pneumokokkinfektsiooni (IPI) profülaktikat pneumokoki 23valentse polüsahhariidvaktsiiniga (PPSV23). Vaatamata aga vaktsiini pikaajalisele kasutamisele mitmes riigis püsib pneumokokkinfektsiooni esinemissagedus nimetatud rühmades suur (3). Põhinedes lastel saavutatud headel tulemustel pneumokoki konjugeeritud vaktsiinidega alates 2000. aastast, andis Euroopa Ravimiamet 24. oktoobril 2011 litsentsi konjugeeritud 13valentse pneumokokkvaktsiini (PCV13) kasutamiseks üle 50aastastel täiskasvanutel näidustusega PCV13 serotüüpide põhjustatud invasiivse pneumokokkinfektsiooni preventsiooniks (4). 20. juunil 2012. aastal andis USA Haiguste Ennetamise ja Kontrolli Keskuse immuniseerimiskomisjon (CDC ACIP) välja soovituse kasutada PPSV23 ja PCV13 kombineeritud skeemi kõigil riskirühma täiskasvanutel (5). Artiklis on käsitletud pneumokokkinfektsiooni profülaktika võimalusi üle 65aastastel ja riskirühma täiskasvanutel ning tutvustatud viimase aja soovitusi täiskasvanute vaktsinatsiooniskeemide kohta. Eesti Arst 2013; 92(7):387–39

Immuniseerimisega välditavate nakkushaiguste levik ja preventsioon Euroopas ja Eestis

Enamik riike lähtub immuniseerimisprogrammide koostamisel Maailma Tervise organisatsiooni (WHO) soovitustest ning konkreetsest epidemioloogilisest olu korrast riigis. Samas tuleb arvestada, et immuniseerimisega välditavate nakkushaiguste levikut mõju tavateks olulisemateks teguriteks on rahvastiku hõlmatus immuni seeri misega, vaktsiinide kaitseefektiivsus ja kaitse kestus. Alljärgnevalt on antud ülevaade lähtepunkti dest, mille alusel võiks toimida Eesti oma ja tulemuslik immuniseerimis programm. Eesti Arst 2006; 85 (2): 107–12

Läkaköha nüüdisaegne diagnostika

Läkaköha täpne ja õigeaegne diagnoosimine on ka praegu väljakutse igale arstile, sest läkaköhavastane vaktsineerimine on oluliselt muutnud läkaköha epidemioloogiat ja sümptomatoloogiat. Seetõttu võib läkaköha teismelistel, täiskasvanutel ja vaktsineeritud lastel kulgeda ebatüüpiliselt vaid 1–2 nädalat kestva köhana. Seega peaks läkaköha diagnoos põhinema alati laboratoorsetel uuringutel. Bordetella pertussis’e isoleerimine ninaneelu materjali külvil ja/või PCRil (polümeraasahelreaktsioon) on väga tundlikud meetodid haiguse varases staadiumis. Seroloogilised meetodid sobivad enam läkaköha hiliseks diagnoosimiseks. Eesti Arst 2012; 91(1):19–2

Pneumokokkinfektsioon lapseeas

Streptococcus pneumoniae (pneumokokk) on üks olulisemaid bakteriaalse respiratoorse ja invasiivse infektsiooni tekitajaid lapseeas. Viimase kahekümne aasta jooksul kujunenud pneumokoki antibiootikumresistentsuse üheks peamiseks riskiteguriks peetakse liigset antibiootikumide tarvitamist. Ülevaateartiklis on käsitletud pneumokoki antibiootikumresistentsuse tekkemehhanisme ja levikut maailmas, samuti selle kliinilist tähendust ning tutvustatud ka antibakteriaalse ravi taktikat ja uusi profülaktikavõimalusi pneumokokkinfektsiooni korral. Eesti Arst 2003; 82 (2): 464–47

Haemophilus influenzae b-tüübi poolt põhjustatud meningiit lastel Eestis (1998–2002)

Haemophilus influenzae b-serotüübi (Hib) poolt põhjustatud meningiit on invasiivne bakteriaalne infektsioon peamiselt alla 5aastastel lastel. Enne Hib-vaktsiini kasutuselevõttu oli haigestumus Hib-meningiiti Euroopas keskmiselt 23 juhtu 100 000 lapse kohta aastas. Hib-vaktsiin ei kuuluimmuniseerimiskavasse Eestis. Töö eesmärgiks oli uurida Hib-meningiidi epidemioloogiat Eesti lastel aastatel 1998–2002. Hib oli peamine bakteriaalse meningiidi tekitaja alla 5aastastel lastel ning haigestumus Hib-meningiiti selles vanuserühmas oli 24 juhtu 100 000 lapse kohta aastas. Eesti Arst 2004; 83 (7): 441–44

Kawasaki haigus Eestis aastatel 2002–2007

Kawasaki haigus (KH) on tundmatu etioloogiaga vaskuliit, mis esineb peamiselt alla 5aastastel lastel. Haiguse diagnoosimise aluseks on tüüpiline kliiniline pilt koos lisasümptomite ning südame pärgarterite kahjustusega. Artiklis käsitletakse KH epidemioloogilisi aspekte, diagnostikat ja raviküsimusi ning tuuakse ära Eestis aastatel 2002–2007 Tallinna Lastehaiglas ja TÜ Kliinikumi lastekliinikus diagnoositud haigusjuhtude analüüs. Eesti Arst 2009; 88(Lisa4):46−5

Being accountable to Aceh: gender-related lessons learned by New Zealand NGOs from the Indian Ocean tsunami of 2004

The Indian Ocean Boxing Day Tsunami of 2004 prompted a level of international disaster response that was unprecedented. In Aceh, Indonesia, the worst hit region, thousands of international non-governmental organisations (INGOs), including some New Zealand based NGOs, arrived in the area to carry out relief and reconstruction work. A common criticism of the international response is that it has resulted in the marginalisation of Acehnese women. The criticism comes despite at least fifteen years of gender mainstreaming into the policies and practices of development organisations and the widespread acceptance that attention to gender issues is essential for sustainable and equitable development. It also comes at a time when there is ever-increasing demand for NGO accountability to donors and beneficiaries and a recognition that NGOs should continuously be learning to improve future practice and ensure they are meeting their stated goals. Post-tsunami Aceh posed a number of context-specific challenges to the implementation of gender policies, including the enormous extent of the devastation, the history of violent conflict and the rule of Sharia law. This research investigates the particular challenges and experiences workers of NZ-based NGOs faced in implementing their gender policies in the aftermath of the tsunami in Aceh, and how those NGOs responded to the challenges and experiences to ensure lessons have been learned. It also investigates whether any obstacles to learning lessons exist within those organisations. Qualitative research is used including gathering primary data from semi-structured interviews with individuals from five NZ NGOs that worked in Aceh and with representatives of NGOs willing to comment on their organisational responses. Additional comments on the issues are also obtained from two NZAID (New Zealand Agency for International Development) staff. The findings show that while participants faced numerous gender-related challenges in their work in Aceh, approximately three years after the tsunami none were able to point to any specific gender-related lessons learned. The findings also reveal that participating NGOs tend to draw learning from their international affiliates and from the NZ NGO community rather than having structured learning systems within their own organisations. A number of barriers to learning within organisations are also identified. These results, while not necessarily representative of the wider NZ NGO community, reveal the difficulties of trying to implement gender policies in a particular emergency context and contribute to an understanding of how NZ NGOs are involved in a process of continuous learning to incorporate their own experiences to ensure lessons are learned and improve their accountability

Herpesentsefaliit Eesti lastel aastatel 1993–2003

Herpesentsefaliit (HE) on harva esinev suure letaalsusega ja sageli invaliidistumist põhjustav haigus. HE haigestumus on 2–4 juhtu 1 000 000 inimese kohta aastas, sellest 30% diagnoositakse lastel. Töö eesmärgiks oli uurida Eesti laste HE haigestumust, võrrelda haiguse kliinilist pilti ja kulgu vastsündinutel ning vanematel lastel. Uurimuse tulemusena oli 1993.–2003. aastal lastel diagnoositud HE juhtude järgi HE haigestumus vastsündinutel 1 juht 15 000 elussünni kohta ja kuni 15aastastel lastel 1 juht 300 000 lapse kohta aastas. Haiguse kliinilises pildis esinesid erinevused vanuserühmade vahel. Vastsündinutel olid peamisteks haigussümptomiteks krambid, teadvushäire ja hingamishäired; vanematel lastel palavik, teadvushäire ja tasakaaluhäire. Eesti Arst 2004; 83(5): 286-29