Pulmonoloogia. Idiopaatiline kopsufibroos: uued diagnostilised kriteeriumid

Eesti Arst 2018; 97(3):148–15

Pulmonoloogia

Eesti Arst 2014; 93(8):473–47

Dotsent Helle Leesik 80

Eesti Arst 2014; 93(6):35

Pulmonoloogia. Idiopaatiline kopsufibroos vajab püsivalt antifibrootilist ravi vaatamata oma variaablile kulule ja kopsufunktsiooni vahepealsele halvenemisele

Eesti Arst 2017; 96(6):352–35

Meditsiinidoktor Lea Pehme

7. septembril 2007 kaitses Tartu Ülikooli arstiteaduskonna nõukogu ees doktoriväitekirja Lea Pehme. Töö “Tuberkuloosi epidemioloogiline olukord Eestis 1991–2003 rõhuasetusega kopsuvälisele tuberkuloosile ja kopsutuberkuloosi diagnoosimise viivitust mõjutavatele teguritele” (“Epidemiology of tuberculosis in Estonia 1991–2003 with special regard to extrapulmonary tuberculosis and delay in diagnosis of pulmonary tuberculosis”) valmis TÜ kopsukliinikus professor Mati Rahu ja professor Alan Altraja juhendamisel. Eesti Arst 2008; 87(3):227−22

Idiopaatiline kopsufibroos – äsjane kannapööre ravistrateegias uute lootuste nimel

Kirjutises on antud lühiülevaade idiopaatilise kopsufibroosi (IPF) diagnoosimisest, keskendutud viimase aasta jooksul asetleidnud põhimõttelistele muudatustele selle krooniline ja taaspöördumatult progresseeruva fibrootilise kopsuhaiguse ravistrateegias. IPF on peamiselt eakamatel isikutel (> 50 a) esinev keskmise levimusega haigus (20–50 juhtu 100 000 inimese kohta), mille levik organismis piirdub kopsudega ning mille radioloogiliseks ja patohistoloogiliseks leiuks on nn tavaline interstitsiaalne pneumoonia (UIP). Diagnoos kinnitatakse enamikul juhtudest iseloomuliku kliinilis-radioloogilise leiu alusel (UIP-leid) ja muude sarnast leidu andvate seisundite välistamisel. IPFi on viimase aastakümne vältel varasemaga võrreldes oluliselt paremini tundma õpitud. Varasem eksperdiarvamustel, mõnel väikesemahulisel uuringul ja üldisel ravimise soovil põhinenud soovitus ravida haigust prednisolooni, asatiopriini või tsüklofosfamiidi ja N-atsetüültsüsteiiniga (nn kolmikravi) on osutunud pigem kahjulikuks. Nende asemele on tulnud antifibrootilise toimega ravim pirfenidoon, kuid käimas on veel suur hulk uuringuid teiste võimalike IPFi ravimikandidaatidega, mille hulgas leidub monoklonaalseid antikehi tsütokiinide, integriinide ja kasvufaktorite vastu, samuti kasvufaktorite retseptoritega seotud türosiini kinaasi inhibiitoreid. Artiklis on käsitletud ka IPFi mittefarmakoloogilise ravi ja IPFi ägenemise ravi nüüdisaegseid seisukohti. Eesti Arst 2013; 92(6):325–32

Pulmonoloogia

Eesti Arst 2012; 91(9):499–50

Sarkoidoos – olemus, diagnostika ja ravi

Sarkoidoos on ebaselge etioloogiaga multisüsteemne granulomatoosne haigus, mis esineb sagedamini noortel ja keskeas täiskasvanutel. Haiguse sagedasemateks avaldusvormideks on mõlemapoolne kopsuväratite piirkonna lümfadenopaatia, kopsude infiltraadid ning silmade ja naha haaratus. Teiste elundisüsteemide haigestumine esineb suhteliselt harva. Selline haiguse üldiseloomustus, vastu võetud Kyoto maailmakongressil 1991. aastal, kehtib tänase päevani ning seda on aktsepteerinud ATS (The American Thoracic Society), ERS (The European Respiratory Society) ja WASOG (World Association of Sarcoidosis and Other Granulomatous Disorders) (1). Artiklis käsitletakse sarkoidoosi etiopatogeneesi, kliinilist pilti, diagnoosimist ja ravi. Eesti Arst 2006; 85 (7): 460–47

Hingamisteede stentimine – võimalused ja kogemused

Alumiste hingamisteede stentimist ehk sisetoesega proteesimist kasutatakse nagu paljude teistegi torujate õõneselundite juures valendiku läbitavuse palliatiivseks taastamiseks või säilitamiseks kasvajatest, fibroosist, välisest survest või muudest põhjustest tingitud ahenemise korral. Suurte juhtehingamisteede läbitavuse taastamine stentimisega suurendab elulemust kirurgiliselt mitteravitavate seisundite puhul ja tagab patsientidele oluliselt parema elukvaliteedi. Seetõttu on kasvav meditsiiniline nõudlus selle raviviisi järele Eestis ühelt poolt ja meetodi kättesaadavus teiselt poolt muutmas inoperaabelsete juhtehingamisteede haiguste kohalikke ravitraditsioone. Artiklis on antud ülevaade suurtes juhtehingamisteedes kasutatavatest stentidest, stentimise põhimõtetest ja näidustustest ning illustreeritud tulemusi kolme haigusjuhu näitel. Eesti Arst 2006; 85 (10): 673–68

Sexual Abuse Counsellors' Response to Stress and Trauma: a Social Work Perspective

Based on qualitative interviews with 36 ACC-approved counsellors and their significant others, this research explores the range of social, organisational and theoretical factors that impact on sexual abuse counsellors. In this context the author explores the relevance of "vicarious traumatisation" and the strategies and theoretical approaches used to foster counsellors' well-being. Current literature about vicarious traumatisation suggests that counsellors' exposure to their clients' trauma may increase their risk of burn-out and secondary traumatisation. The relationship between counsellors' responses to their clients' trauma and the theoretical frameworks they use in practice, and the impact of the counsellors' work on their relationships with their partners, colleagues, friends and family, are explored. The model of stress and trauma developed highlights that counsellors experience stress when there are inconsistencies between their personal philosophies, their practice experience (or what they are exposed to in their dealings with dients) and the theoretical frameworks they use in practice. This sense of disjuncture provides the impetus for the development of alternative frameworks for practice that increase the resilience of counsellors who work intensively with traumatic material. The model of stress and trauma developed introduces a multi-level understanding of the challenges faced by sexual abuse counsellors and the implications for their relationships with their significant others