Invasiivsete patogeenide koloniseerimisprotsessi on vallandanud peamiselt kliima soojenemine ja kasvav majanduse globaliseerumine. Viimasel aastakümnel on Balti- ja Põhjamaades dokumenteeritud ligi tosin invasiivset puude haiguse tekitajat, sealhulgas ka männi okkahaigused pruunvöötaud (Lecanosticta acicola (Thümen) A. Sydow) ja punavöötaud (tekitajad Dothistroma septosporum (Dorog.) M. Morelet ja Dothistroma pini Hulbary).
Käesoleva töö eesmärk on saada tegevusjuhised kultiveerimismaterjali ohtlike kahjustajate punavöötaudi ja pruunvöötaudi ennetamiseks või siis juhuks, kui nimetatud kahjustajad on avastatud kultiveerimismaterjali tootvas ja importivas taimlas. Punavöötaudi tekitaja kottseen Dothistroma septosporum (varasemad nimed Mycosphaerella pini, Scirrhia pini) ja D. pini ning pruunvöötaudi tekitaja kottseen Lecanosticta acicola (varasemad nimed Mycosphaerella dearnessii, Scirrhia acicola, Lecanosticta pini) on ohtlike kahjustajate nimekirjas juhul, kui need esinevad männi Pinus L. istutamiseks ette nähtud taimedel, välja arvatud seemned (Nõukogu direktiivi 2000/29/EÜ II lisa). Ohtlike kahjustajate levitamine on keelatud ning nende leviku piiramiseks tuleb rakendada tõrjeabinõusid.
Töös antakse põhjalik Eesti teadlaste-patoloogide poolt tehtud tööde baasil ning asjakohasel teaduskirjandusel baseeruv ülevaade puna- ja pruunvöötaudide tekitajate bioloogiast, ökoloogiast, levikust nende sümptomitest ja diagnostikast ning võimalikest tõrjeabinõudest üldiselt ja siis kui taimlas on avastatud eelpoolnimetatud ohtlik kahjustaja. Kirjeldatud on riske importiva taimla ja ainult kodumist materjali kasutava taimla vahel. Lisaks on analüüsitud majanduslikku kahju ning kahju minimeerimise võimalusi taimlates
