Kalastikku on Eesti väikejärvedes läbi aegade peetud oluliseks elustiku osaks. Ülestähendused
kalastiku kohta on olnud pigem praktilist laadi – kui palju määrata kalameestele püügitasusid või
kui palju ja millist liiki kalu on järvedesse asustatud. Väikejärvede kalastiku kohta on pigem
ülevaatlikke kooslust kirjeldavaid töid koostatud ka eelmise sajandi teisel poolel. Nende tööde
aluseks on olnud järve läheduses elavate kalameeste küsitlus ja paaritunnine päevane võrgupüük.
Eelmise sajandi viimasest kümnendist alates on esmalt Kalakapitali ja hiljem
Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastamisel ja Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna
tellimusel koostatud ülevaateid väikejärvede kalastikust kasutades 12-tunnist õhtust-hommikuni
katsepüüke erinevate võrkudega, lisaks ka teiste püügivahenditega nagu põhjaõnged ja väikest
mõrda meenutavat, kuid pikema juhtaiata kadiskat. Püüki mitmepaneeliliste väikestest kuni suurte
silmasuurusteni sisaldavaid (esmalt Lundgreni tüüpi ja hiljem Nordic-tüüpi) võrke on kalastikust
ülevaate saamiseks rakendatud kaks aastakümmet. Mõnel järvel on paralleelselt tehtud ka katseid
kalastikku hinnata päeval kasutatavate püügivahenditega nagu spinning, kuurits ja kaldanoot.
Pikemaajalist ja ööpäevaringset kalastiku uurimist võimaldavad pigem passiivsed püügivahendid
nagu võrk, mõrd ja põhjaõnged. Kalastiku hindamise metoodika pole senini käsitlenud kalastiku
hindamisvahendina aktiivset päevast kalade paiknemist peegeldavat püünist. Käesolev töö täidabki
lünga selles vallas ja annab ülevaate peenesilmalise veonooda rakendamisvõimalusest Eesti
väikejärvede kalastiku uurimisel
