Capgras’ sündroom (ka negatiivne teisikuluul) on psüühiline seisund, mille puhul patsient usub, et keegi tema lähedastest on ära vahetatud teisikuga. Tegemist on levinuima luululise vääridentifitseerimise sündroomiga, mis on praktikas aladiagnoositud, kuna kaasub tihti teiste vaimse tervise häiretega ja jääb nende varju. Capgras’ sündroom on oma nime saanud prantsuse psühhiaatri Joseph Capgras’ järgi, kes oma kolleegi Jean Reboul-Lachaux’ga kirjeldas esimest korda seda sündroomi 1923. aastal. Teisikuluul on üks mitmest paranoiliste luulude alla kuuluvatest sündroomidest. Sündroomi täpsed tekkepõhjused ei ole teada ning on võimalik, et sündroomi teke on seotud mitmete teiste haigustega. Artiklis on tutvustatud Capgras’ sündroomi sümptomeid, võimalikke tekkepõhjuseid ja olemasolevaid ravivõimalusi ning esitatud mõned illustreerivad kliinilised juhud

Veerus, Mart

Utlib

158
üLEVA ADE
Eesti Arst 2019; 98(3):158–161
Capgras’ sündroom
Mart Veerus1
Eesti Arst 2019;
98(3):158–161
Saabunud toimetusse: 
31.03.2018
Avaldamiseks vastu võetud: 
19.11.2018
Avaldatud internetis: 
27.03.2019
1 Tartu Ülikooli meditsii-
niteaduste valdkonna 3. 
kursus 
Kirjavahetajaautor: 
Mart Veerus
martveerus@hotmail.com
Juhendaja: Innar Tõru –
Tartu Ülikooli psühhiaatria-
kliinik
Võtmesõnad: 
Capgras’ sündroom, luululise 
vääridentifitseerimise sünd-
room, teisikuluul, psühhiaat-
ria, neuroloogia
Eesti Arstiteadusüliõpi-
laste Seltsi ja ajakirja 
Eesti Arst artiklikonkursil 
„Minu esimene publi-
katsioon” tunnustatud 
artikkel.
Capgras’ sündroom (ka negatiivne teisikuluul) on psüühiline seisund, mille puhul 
patsient usub, et keegi tema lähedastest on ära vahetatud teisikuga. Tegemist on levi-
nuima luululise vääridentifitseerimise sündroomiga, mis on praktikas aladiagnoo-
situd, kuna kaasub tihti teiste vaimse tervise häiretega ja jääb nende varju. Capgras’ 
sündroom on oma nime saanud prantsuse psühhiaatri Joseph Capgras’ järgi, kes oma 
kolleegi Jean Reboul-Lachaux’ga kirjeldas esimest korda seda sündroomi 1923. aastal. 
Teisikuluul on üks mitmest paranoiliste luulude alla kuuluvatest sündroomidest. 
Sündroomi täpsed tekkepõhjused ei ole teada ning on võimalik, et sündroomi teke 
on seotud mitmete teiste haigustega. Artiklis on tutvustatud Capgras’ sündroomi 
sümptomeid, võimalikke tekkepõhjuseid ja olemasolevaid ravivõimalusi ning esitatud 
mõned illustreerivad kliinilised juhud.
Capgras’ sündroom (tuntud ka kui nega-
tiivne teisikuluul) on psüühiline seisund, 
mille puhul inimene usub, et keegi tema 
lähedastest on asendatud teisikuga (1). 
Capgras’ sündroom sai oma nime prant-
suse psühhiaatri Joseph Capgras’ järgi, kes 
koos oma kolleegi Jean Reboul-Lachaux’ga 
kirjeldas seda sündroomi esimest korda 
1923. aastal (2). Tegemist on levinuima luulu-
lise vääridentifitseerimise sündroomiga 
(delusional misidentification syndrome, DMS), 
mis jääb praktikas tihti diagnoosimata, kuna 
kaasneb enamasti teiste vaimsete häiretega 
ja jääb muude sümptomite varju (3). 
On leitud, et Capgras’ sündroom esineb 
sagedamini naiste seas. Sündroomi viie 
aasta levimus kõigi psüühikahäirete tõttu 
hospitaliseeritute seas oli 1,3% (naised 1,8% 
ja mehed 0,9%). Suhteliselt suur levimus 
(15%) on leitud hospitaliseeritud skisofree-
niahaigete seas. Levimus tavarahvastikus 
on hinnanguliselt 0,12% (3).
Sündroomi tekkepõhjused ei ole täpselt 
teada, selle avaldumine on tihti seotud 
mitmete teiste haigustega (3–5). Artiklis 
on tutvustatud Capgra’ sündroomi sümpto-
meid, võimalikke tekkepõhjuseid, ravivõima-
lusi ja mõnda illustreerivat kliinilist juhtu.
SüMpTOMID
Capgras’ sündroomi sümptomid võivad olla 
häirivad ja isegi ärritavad ning nendega 
toimetulek on keeruline nii patsiendile kui 
ka tema lähedastele. Sümptomid võivad 
avalduda ajaliselt piiritletud episoodidena. 
Sündroomi kujunemisel on episoodid sageli 
lühemad ja harvemad ning ajapikku võivad 
muutuda pikemaks ja sagedasemaks (6, 7). 
Tulles töölt koju, küsis Fred oma kaua-
aegselt naiselt, kus on tema naine Wilma 
[vä ljamõeldud n imi]. Na ise ü l latunud 
vastuse peale, et ta on siinsamas, eitas 
Fred kindlalt, et kõnetatu on tema naine 
Wilma, keda ta „tunneb väga hästi oma 
laste emana”, ja lisas, et Wilma läks ilmselt 
välja ja tuleb hiljem tagasi. Fredi naine oli 
abikaasa käitumisest segaduses, kuid kui 
umbes 15 minuti pärast tundis mees ta jälle 
ära, uskus naine, et juhtunu oli olnud vaid 
nali. Järgnevatel nädalatel kordusid sarnased 
episoodid aina tihedamini (6).
Ka sündroomi osana avalduvad mälu-
häired võivad avalduda episoodiliselt (6–8). 
Erinevalt mitmetest teistest vaimse tervise 
häiretest, mis sageli avalduvad haige elu 
erinevates aspektides, ilmnevad Capgras’ 
sündroomiga isikul haigustunnused vaid 
selle isiku või eseme juuresolekul, keda või 
mida nad teisikuks peavad (2, 5, 8).
Kõige silmatorkavam sümptom teisiku-
luuluga haigetel on paranoiline luul, mille 
sisuks on uskumus, et lähedane isik on asen-
datud teisikuga. Haige võib tunnistada, et 
„teisiku” välimus on identne „originaaliga”, 
kuid usub, et näeb sellest „maskeeringust” 
läbi. Eelk ir jeldatud vääruskumus võib 
põhjustada haigetes närvilisust, paanikat 
ja muutusi käitumises (2–5, 8).
Capgras’ sündroomi puhul ei piirdu prob-
leemid ainult isiku või objekti vääridentifit-
159
üLEVA ADE
Eesti Arst 2019; 98(3):158–161
seerimisega. Tuttava isiku suhtes puudub 
tuttavlikkuse tunne, sest ei suudeta enam 
omavahel seostada kindla isikuga seotud 
erinevat tüüpi mälestusi (2, 7).
Osal juhtudel, aga mitte alati, võib haige 
muutuda „teisiku” suhtes vägivaldseks. 
Vägivaldse käitumise põhjuseks on enamasti 
haigel esinev ärevuse või hirmutunne 
(2–5, 8). 
Capgras’ sündroomiga haigetel võib 
„teisiku” või „tõelise” isiku leidmine muutuda 
kinnisideeks. See omakorda võib viia stres-
sitaseme tõusuni, vihani ning tülideni haige 
ja tema lähedaste vahel (6).
pÕhJUSED
Capgras’ sündroomi täpsed tekkepõhjused 
ei ole teada, kuid on erinevaid teooriaid, mis 
sümptomite kujunemist selgitavad. Peamis-
teks põhjusteks peetakse ajutraumasid ja 
neurodegeneratsiooni (2, 5). 
Nii seostab üks teooriatest sündroomi 
teket peatraumadega kaasnevate ajukahjus-
tustega. Ajukahjustused esinevad rohkem 
kui ühel kolmandikul kõigist dokumentee-
ritud Capgras’ sündroomi juhtudest (8). 
Luululise vääridentifitseerimise sündroo-
miga patsientidest 92%-l esinevad parema 
ajupoolkera vigastused (sh 63%-l on vigastus 
paremas frontaalpiirkonnas) ning 73%-l 
märgatavad mäluhäired. Ajukahjustustest 
põhjustatud luululise vääridentifitseeri-
mise sümptomite tuvastamine sageli viibib 
(mediaan 60 päeva) (9). 
Funktsionaalselt on kahjustuskolded 
üldjuhul olnud seotud ajupiirkondadega, 
mis tagavad tuttavlikkuse tunnetamise 
(vasak retrospleniaalkorteks, kõik 17 juhtu) 
ning uue info tõesuse hindamise (parem 
frontaalkorteks, 16 juhtu 17st) (vt joonis 
1) (10). Veel üheks võimalikuks Capgras’ 
sündroomi tekkepõhjuseks peetakse aju 
nägemiskeskuse ja näolise äratundmise eest 
vastutava ajuosa ühenduse katkemist, mis 
võibki põhjustada haige suutmatust oma 
lähedast ära tunda (8).
Sündroom esineb tihti ka koos teiste 
haigustega. Seoseid on leitud neurodege-
neratiivsete haigustega, näiteks Alzheimeri 
tõbi (11), neurosüüfilis (12), Huntingtoni 
Joonis 1. Luululist vääridentifitseerimist põhjustavate kahjustuskollete paiknemine ajus (10).
1
7
13
2
8
14
3
9
15
4
10
16
5
11
17
6
12
160
üLEVA ADE
Eesti Arst 2019; 98(3):158–161
tõbi (13) ja Parkinsoni tõbi (14, 15). Eelni-
metatud haigused mõjutavad muu hulgas 
isiku mälu ja seda, kuidas nad tajuvad 
ümbritsevat maailma. Samuti võib esineda 
Capgras’ sündroom skisofreenia ja epilepsia 
põdejatel (2–5). Muu hulgas on esinenud 
ka juhtumeid, kus Capgras’ sündroom on 
avaldunud autoimmuunhaiguste, nagu 
sclerosis multiplex’i ja limbilise entsefaliidi 
korral (16).
Ühes 2015. aastal läbi viidud uuringus 
kirjeldati juhtu, mil le korral leiti seos 
Capgras’ sündroomi ja hüpotüreoidismi ehk 
kilpnäärme alatalitluse vahel, ning see viitab 
võimalusele, et riskiteguriks võivad olla ka 
hormonaalsed kõikumised (17).
hAIGUSJUhUD
Järgnevalt on esitatud paar lühikest illust-
reerivat haigusjuhtu, mis on valitud sünd-
roomi eri avaldumisvormide ilmestamiseks.
Esimesel juhul oli patsiendiks 30aastane 
peatraumaga mees, kes ei tundnud ära oma 
vanemaid. Kohtudes vanematega näost 
näkku, pidas ta neid teisikuteks, seevastu 
rääkides nendega telefoni teel, tundis ta 
vanemad probleemideta ära. On võimalik, 
et kõnealusel juhul oli haigus tingitud 
ühenduse katkemisest nägemiskeskuse ja 
nägude äratundmise keskuse vahel. Teised 
äratundmismehhanismid, näiteks hääle 
äratundmine, ei olnud mõjutatud (8).
Teisel juhul uskus ema, et lastekaitsetöö-
tajad on ta tütre ära viinud ja asemele jätnud 
teisiku. Emal diagnoositi Capgras’ sünd-
room ja kirjutati välja ravimid, kuid teda 
ei suudetud veenda tütre tõelisuses. Kuna 
tekkis risk, et ema võib muutuda „teisiku“ 
suhtes vägivaldseks, võeti haigestunud 
emalt lõpuks tütre hooldamisõigus. Kuigi 
Capgras’ sündroom avaldub tihti seoses 
patsiendi pereliikmetega (abikaasa, vanem 
või mõni sugulane), on juhud, kus teisikuks 
peetakse last, suhteliselt haruldased (18).
Kolmanda juhtumi korra l tekk isid 
59aastasel mehel aastate jooksul mitmed 
erinevad sümptomid, näiteks rahutus, 
kõnehäired ja kinnisidee hügieenist. Talle 
hakkas tunduma, et ta abikaasa on teisik 
ning ta asus otsima oma „tõelist“ naist. 
Mees ei väljendanud viha ega muutunud 
vägivaldseks, kuid säilitas uskumuse naise 
teisikust, suhtus abikaasasse kahtlustavalt ja 
kuulas teda korduvalt üle. Samal ajal tundis 
patsient vaevata ära teised inimesed, kellega 
ta oma igapäevaelus kokku puutus (6).
rAVI
Praegu puudub standardne rav ijuhend 
Capgras’ sündroomiga patsientide käsitle-
miseks ja efektiivseima ravimeetodi leidmi-
seks oleks tarvis teha lisauuringuid (2, 5). 
Mõnedel juhtudel aitab kaasuva haiguse ravi 
leevendada ka teisikuluulu sümptomeid või 
isegi luulu välja ravida. Ravist võib abi olla 
ka sündroomi sümptomite leevendamisel 
näiteks dementsuse korral (19). 
Sündroomi ravimisel on kasutatud erine-
vaid psühhofarmakone: antipsühhootikume 
(olansapiin (20), sulpiriid ja trif luoperasiin 
(21), klorasepaat (22) ning pimosiid (23)), 
antidepressante (mirtasapiin) (24), liitiu mit 
(kaasuva maania korral) (25, 26), aga ka 
rühmateraapiat (27) ja kirurgil ist rav i 
(näiteks peatraumade korral, hoidmaks 
ära täiendavaid ajukahjustusi). Samuti võib 
kasu olla kinnitusteraapiast, mis keskendub 
vääral äratundmisel patsiendiga nõustumi-
sele ning mille eesmärk on vähendada haigel 
ärevuse- ja pingetunnet (19, 27). Abi võib 
olla ka patsiendi hoidmisest reaalsusega 
võimalikult heas kontaktis, andes talle 
pidevalt meeldetuletusi kellaaja ning tema 
asukoha kohta.
hOOLDAMINE
Hooldajad ja pereliikmed saavad samuti 
patsiendi paranemisel abiks olla, pakkudes 
talle turvalist ja mugavat, välistest stresso-
ritest võimalikult vaba elukeskkonda (8). 
Üldised soovitused Capgras’ sündroo-
miga patsiendi hooldamiseks on järgmised:
• Ür ita mõista tundeid, mis tek ivad 
patsiendil äratundmisprobleemide tõttu.
• Ole kannatlik ja kaastundlik, pea meeles, 
et üldiselt on Capgras’ sündroomiga 
patsientidel hirmu- ja ärevustase kõrge.
• Kui patsiendil on haigusepisood, vähenda 
kokkupuuteid „teisikuga”.
• Lase „teisikul” rääkida enne, kui patsient 
teda näeb, kuna tuttav hääl võib aidata 
haigel lähedast ära tunda.
• Ära vaidle haigega „teisiku“ tõelisuse 
teemal.
prOGNOOS
Ravita võivad haiguse episoodid sageneda 
ning olla ka pikemad (6). Mõned Capgras’ 
sündroomi põdevad inimesed ei pruugi ka 
raviga kunagi täielikult paraneda (5). Hool-
dajad ja pereliikmed võivad siiski olulisel 
määral vähendada haige sümptomite, seal-
hulgas ärevuse ja hirmu avaldumist (2, 5).
161
üLEVA ADE
Eesti Arst 2019; 98(3):158–161
Kogedes või märgates Capgras’ sünd-
roomi sümptomeid endal või oma lähedastel, 
tasuks kindlasti pöörduda arsti poole, kuna 
sündroom võib olla seotud ka muude vaimse 
tervise häiretega.
TÄ NUAVA LDUS 
Tänan oma juhendajat dr Innar Tõru. 
VÕIM A LIKU HUVIKONFLIK TI DEKL A R AT SIOON 
Autoril puudub huvikonflikt seoses artikliga.
SUMMArY
Capgras’ syndrome
 
Mart Veerus1 
Capgras`  syndrome, also known as negative 
imposter syndrome, is a psychic condition 
where a person believes that someone they 
know has been replaced by an imposter. It is 
the most common delusional misidentifica-
tion syndrome(DMS) that is often under-
diagnosed in practice because it is often 
shrouded by other mental health issues with 
which it is concurrent. Capgras`  syndrome 
is named after the French psychiatrist 
Joseph Capgras who first diagnosed this 
syndrome in cooperation with his colleague 
Jean Reboul-Lachaux in 1923. This is one of 
the many syndromes classified as paranoid 
misidentification syndromes. The cause of 
this syndrome is not entirely known and 
is possibly linked to many other diseases. 
This article presents the symptoms, possible 
causes, exist ing treatments and some 
illustrative clinical cases of the Capgras`  
syndrome.
KIRJANDUS/REFERENCES 
1.  Capgras J, Reboul-Lachaux J. Société clinique de médecine 
mentale. Compte rendu de la séance du 10 Janvier 1923. 
L’illusion des “sosies” dans un délire systématisé chronique. 
Ann Med Psychol 1923;13:186.
2.  Klein CA, Hirachan S. The Masks of identities: who's who? 
Delusional misidentification syndromes. J Am Acad Psychiatry 
Law Online 2014;42:369–78.
3.  Tamam L, Karatas G, Zeren T, Ozpoyraz N. The prevalence 
of Capgras syndrome in a university hospital setting. Acta 
Neuropsychiatr 2003;15:290–5.
4.  Dohn HH, Crews EL. Capgras syndrome: a literature review and 
case series. Hillside J Clin Psychiatry 1986;8:56–74.
5.  Atta K, Forlenza N, Gujski M, Hashmi S, Isaac G. Delusional 
misidentification syndromes: separate disorders or unusual 
presentations of existing DSM-IV categories? Psychiatry 
(Edgmont) 2006;3:56–61.
6.  Lucchelli F, Spinnler H. The case of lost Wilma: a clinical report 
of Capgras delusion. Neurol Sci 2007;28:188–95.
7.  Madoz-Gurpide A, Hillers-Rodríguez R. Capgras delusion: a 
review of aetiological theories. Rev Neurol 2010;50:420–30.
8.  Hirstein W, Ramachandran VS. Capgras syndrome: a novel probe 
for understanding the neural representation of the identity 
and familiarity of persons. Proc Biol Sci 1997;264:437–44.
9.  Darby R, Prasad S. Lesion-related delusional misidentifica-
tion syndromes: a comprehensive review of reported cases. 
J Neuropsychiatry Clin Neurosci 2016;28:217–22.
10.  Darby RR, Laganiere S, Pascual-Leone A, Prasad S, Fox MD. 
Finding the imposter: brain connectivity of lesions causing 
delusional misidentifications. BRAIN 2017;140:497–507.
11.  Silva JA, Leong GB, Weinstock R, Ruiz-Sweeney M. Delusional 
misidentification and aggression in Alzheimer's disease. 
J Forensic Sci 2001;46:581–5.
12.  Chang M-H, Tsai S-J. Capgras syndrome as an initial manifes-
tation in a patient with neurosyphilis. J Neuropsychiatry Clin 
Neurosci 2015;27:1.
13.  Marques JG, Carnot MJ. Huntington’s disease in a patient 
with 15-year history of Capgras delusion misdiagnosed as 
paranoid schizophrenia. Elsevier General Hospital Psychiatry 
2016;39:97–8.
14.  Kyrtsos CR, Stahl MC, Eslinger P, Subramanian T, Lucassen EB. 
Capgras Syndrome in a patient with Parkinson’s Disease after 
bilateral subthalamic nucleus deep brain stimulation: a case 
report. Case Rep Neurol 2015;7:127–33.
15.  Cannas A, Meloni M, Mascia MM, et al. Capgras syndrome in 
Parkinson’s disease: two new cases and literature review. 
Neurol Sci 2017;38:225–31.
16.  Neto HRS, Cavalcante WCP, Filho SNM, Smid J, Nitrini R. Capgras 
syndrome associated with limbic encephalitis in a patient 
with diffuse large B-cell lymphoma. Dement Neuropsychol 
2016;10:63–9.
17.  Hines A, Stewart JT, Catalano G. A case of capgras syndrome 
related to hypothyroidism. J Psychiatr Pract 2015;21:445–8.
18.  Matuszak J, Parra M. That’s not my child: a case of capgras 
syndrome. Psychiatric Times 2011;21:2.
19.  Neal M, Barton Wright P. Validation therapy for dementia. 
Cochrane Database Syst Rev 2003;3:CD001394.
20.  Lykouras L, Typaldou M, Gournelis R, Vaslamatzis G, Christo-
doulou GN. Coexistence of Capgras and Fregoli syndromes in a 
single patient: clinical, neuroimaging and neuropsychological 
findings. Eur Psychiatry 2002;17:234–5.
21.  De Pauw KW, Szulecka TK. Dangerous delusions: violence and 
the misidentification syndromes. Br J Psychiatry 1988;152:91–6.
22.  Joseph AB. Delusional misidentification of the Capgras and 
intermetamorphosis types responding to clorazepate: a case 
report. Acta Psychiatr Scand 1987;75:330–2.
23.  Tueth MJ, Cheong JA. Successful treatment with pimozide 
of Capgras syndrome in an elderly male. J Geriatr Psychiatry 
Neurol 1992;5:217–9.
24.  Khouzam HR. Capgras syndrome responding to the antidep-
ressant mirtazapine. Compr Ther 2002;28:238–40.
25.  Wilcox J, Wazir R. The Capgras symptom and nondominant 
cerebral dysfunction. J Clin Psychiatry 1983;44:70.
26.  Driscoll R, Chithiramohan R, Brockman B. Capgras syndrome, 
mania, and delusionally motivated assaults. J Forensic Psyc-
hiatry 1991;2:49.
27.  Silva J, Leong G, Weinstock R. Misidentification syndromes, 
aggression and forensic issues, in Explorations in Criminal 
Psychopathology: Clinical Syndromes with Forensic Implica-
tions. Springfield: Charles C. Thomas Publisher, 1996:33–49.
1 student, Faculty of 
Medicine, University of 
Tartu, Estonia 
Correspondence to: 
Mart Veerus
martveerus@hotmail.com
Supervisor: Innar Tõru – 
Department of Psychiatry, 
University of Tartu, Estonia
Keywords: 
Capgras’ syndrome, 
delusional 
misindentification 
syndrome, imposter 
delusion, psychiatry, 
neurology


English

Capgras’ sündroom

Journals from University of Tartu

158üLEVA ADEEesti Arst 2019; 98(3):158–161Capgras’ sündroomMart Veerus1Eesti Arst 2019;98(3):158–161Saabunud toimetusse: 31.03.2018Avaldamiseks vastu võetud: 19.11.2018Avaldatud internetis: 27.03.20191 Tartu Ülikooli meditsii-niteaduste valdkonna 3. kursus Kirjavahetajaautor: Mart Veerusmartveerus@hotmail.comJuhendaja: Innar Tõru –Tartu Ülikooli psühhiaatria-kliinikVõtmesõnad: Capgras’ sündroom, luululise vääridentifitseerimise sünd-room, teisikuluul, psühhiaat-ria, neuroloogiaEesti Arstiteadusüliõpi-laste Seltsi ja ajakirja Eesti Arst artiklikonkursil „Minu esimene publi-katsioon” tunnustatud artikkel.Capgras’ sündroom (ka negatiivne teisikuluul) on psüühiline seisund, mille puhul patsient usub, et keegi tema lähedastest on ära vahetatud teisikuga. Tegemist on levi-nuima luululise vääridentifitseerimise sündroomiga, mis on praktikas aladiagnoo-situd, kuna kaasub tihti teiste vaimse tervise häiretega ja jääb nende varju. Capgras’ sündroom on oma nime saanud prantsuse psühhiaatri Joseph Capgras’ järgi, kes oma kolleegi Jean Reboul-Lachaux’ga kirjeldas esimest korda seda sündroomi 1923. aastal. Teisikuluul on üks mitmest paranoiliste luulude alla kuuluvatest sündroomidest. Sündroomi täpsed tekkepõhjused ei ole teada ning on võimalik, et sündroomi teke on seotud mitmete teiste haigustega. Artiklis on tutvustatud Capgras’ sündroomi sümptomeid, võimalikke tekkepõhjuseid ja olemasolevaid ravivõimalusi ning esitatud mõned illustreerivad kliinilised juhud.Capgras’ sündroom (tuntud ka kui nega-tiivne teisikuluul) on psüühiline seisund, mille puhul inimene usub, et keegi tema lähedastest on asendatud teisikuga (1). Capgras’ sündroom sai oma nime prant-suse psühhiaatri Joseph Capgras’ järgi, kes koos oma kolleegi Jean Reboul-Lachaux’ga kirjeldas seda sündroomi esimest korda 1923. aastal (2). Tegemist on levinuima luulu-lise vääridentifitseerimise sündroomiga (delusional misidentification syndrome, DMS), mis jääb praktikas tihti diagnoosimata, kuna kaasneb enamasti teiste vaimsete häiretega ja jääb muude sümptomite varju (3). On leitud, et Capgras’ sündroom esineb sagedamini naiste seas. Sündroomi viie aasta levimus kõigi psüühikahäirete tõttu hospitaliseeritute seas oli 1,3% (naised 1,8% ja mehed 0,9%). Suhteliselt suur levimus (15%) on leitud hospitaliseeritud skisofree-niahaigete seas. Levimus tavarahvastikus on hinnanguliselt 0,12% (3).Sündroomi tekkepõhjused ei ole täpselt teada, selle avaldumine on tihti seotud mitmete teiste haigustega (3–5). Artiklis on tutvustatud Capgra’ sündroomi sümpto-meid, võimalikke tekkepõhjuseid, ravivõima-lusi ja mõnda illustreerivat kliinilist juhtu.SüMpTOMIDCapgras’ sündroomi sümptomid võivad olla häirivad ja isegi ärritavad ning nendega toimetulek on keeruline nii patsiendile kui ka tema lähedastele. Sümptomid võivad avalduda ajaliselt piiritletud episoodidena. Sündroomi kujunemisel on episoodid sageli lühemad ja harvemad ning ajapikku võivad muutuda pikemaks ja sagedasemaks (6, 7). Tulles töölt koju, küsis Fred oma kaua-aegselt naiselt, kus on tema naine Wilma [vä ljamõeldud n imi]. Na ise ü l latunud vastuse peale, et ta on siinsamas, eitas Fred kindlalt, et kõnetatu on tema naine Wilma, keda ta „tunneb väga hästi oma laste emana”, ja lisas, et Wilma läks ilmselt välja ja tuleb hiljem tagasi. Fredi naine oli abikaasa käitumisest segaduses, kuid kui umbes 15 minuti pärast tundis mees ta jälle ära, uskus naine, et juhtunu oli olnud vaid nali. Järgnevatel nädalatel kordusid sarnased episoodid aina tihedamini (6).Ka sündroomi osana avalduvad mälu-häired võivad avalduda episoodiliselt (6–8). Erinevalt mitmetest teistest vaimse tervise häiretest, mis sageli avalduvad haige elu erinevates aspektides, ilmnevad Capgras’ sündroomiga isikul haigustunnused vaid selle isiku või eseme juuresolekul, keda või mida nad teisikuks peavad (2, 5, 8).Kõige silmatorkavam sümptom teisiku-luuluga haigetel on paranoiline luul, mille sisuks on uskumus, et lähedane isik on asen-datud teisikuga. Haige võib tunnistada, et „teisiku” välimus on identne „originaaliga”, kuid usub, et näeb sellest „maskeeringust” läbi. Eelk ir jeldatud vääruskumus võib põhjustada haigetes närvilisust, paanikat ja muutusi käitumises (2–5, 8).Capgras’ sündroomi puhul ei piirdu prob-leemid ainult isiku või objekti vääridentifit-159üLEVA ADEEesti Arst 2019; 98(3):158–161seerimisega. Tuttava isiku suhtes puudub tuttavlikkuse tunne, sest ei suudeta enam omavahel seostada kindla isikuga seotud erinevat tüüpi mälestusi (2, 7).Osal juhtudel, aga mitte alati, võib haige muutuda „teisiku” suhtes vägivaldseks. Vägivaldse käitumise põhjuseks on enamasti haigel esinev ärevuse või hirmutunne (2–5, 8). Capgras’ sündroomiga haigetel võib „teisiku” või „tõelise” isiku leidmine muutuda kinnisideeks. See omakorda võib viia stres-sitaseme tõusuni, vihani ning tülideni haige ja tema lähedaste vahel (6).pÕhJUSEDCapgras’ sündroomi täpsed tekkepõhjused ei ole teada, kuid on erinevaid teooriaid, mis sümptomite kujunemist selgitavad. Peamis-teks põhjusteks peetakse ajutraumasid ja neurodegeneratsiooni (2, 5). Nii seostab üks teooriatest sündroomi teket peatraumadega kaasnevate ajukahjus-tustega. Ajukahjustused esinevad rohkem kui ühel kolmandikul kõigist dokumentee-ritud Capgras’ sündroomi juhtudest (8). Luululise vääridentifitseerimise sündroo-miga patsientidest 92%-l esinevad parema ajupoolkera vigastused (sh 63%-l on vigastus paremas frontaalpiirkonnas) ning 73%-l märgatavad mäluhäired. Ajukahjustustest põhjustatud luululise vääridentifitseeri-mise sümptomite tuvastamine sageli viibib (mediaan 60 päeva) (9). Funktsionaalselt on kahjustuskolded üldjuhul olnud seotud ajupiirkondadega, mis tagavad tuttavlikkuse tunnetamise (vasak retrospleniaalkorteks, kõik 17 juhtu) ning uue info tõesuse hindamise (parem frontaalkorteks, 16 juhtu 17st) (vt joonis 1) (10). Veel üheks võimalikuks Capgras’ sündroomi tekkepõhjuseks peetakse aju nägemiskeskuse ja näolise äratundmise eest vastutava ajuosa ühenduse katkemist, mis võibki põhjustada haige suutmatust oma lähedast ära tunda (8).Sündroom esineb tihti ka koos teiste haigustega. Seoseid on leitud neurodege-neratiivsete haigustega, näiteks Alzheimeri tõbi (11), neurosüüfilis (12), Huntingtoni Joonis 1. Luululist vääridentifitseerimist põhjustavate kahjustuskollete paiknemine ajus (10).1713281439154101651117612160üLEVA ADEEesti Arst 2019; 98(3):158–161tõbi (13) ja Parkinsoni tõbi (14, 15). Eelni-metatud haigused mõjutavad muu hulgas isiku mälu ja seda, kuidas nad tajuvad ümbritsevat maailma. Samuti võib esineda Capgras’ sündroom skisofreenia ja epilepsia põdejatel (2–5). Muu hulgas on esinenud ka juhtumeid, kus Capgras’ sündroom on avaldunud autoimmuunhaiguste, nagu sclerosis multiplex’i ja limbilise entsefaliidi korral (16).Ühes 2015. aastal läbi viidud uuringus kirjeldati juhtu, mil le korral leiti seos Capgras’ sündroomi ja hüpotüreoidismi ehk kilpnäärme alatalitluse vahel, ning see viitab võimalusele, et riskiteguriks võivad olla ka hormonaalsed kõikumised (17).hAIGUSJUhUDJärgnevalt on esitatud paar lühikest illust-reerivat haigusjuhtu, mis on valitud sünd-roomi eri avaldumisvormide ilmestamiseks.Esimesel juhul oli patsiendiks 30aastane peatraumaga mees, kes ei tundnud ära oma vanemaid. Kohtudes vanematega näost näkku, pidas ta neid teisikuteks, seevastu rääkides nendega telefoni teel, tundis ta vanemad probleemideta ära. On võimalik, et kõnealusel juhul oli haigus tingitud ühenduse katkemisest nägemiskeskuse ja nägude äratundmise keskuse vahel. Teised äratundmismehhanismid, näiteks hääle äratundmine, ei olnud mõjutatud (8).Teisel juhul uskus ema, et lastekaitsetöö-tajad on ta tütre ära viinud ja asemele jätnud teisiku. Emal diagnoositi Capgras’ sünd-room ja kirjutati välja ravimid, kuid teda ei suudetud veenda tütre tõelisuses. Kuna tekkis risk, et ema võib muutuda „teisiku“ suhtes vägivaldseks, võeti haigestunud emalt lõpuks tütre hooldamisõigus. Kuigi Capgras’ sündroom avaldub tihti seoses patsiendi pereliikmetega (abikaasa, vanem või mõni sugulane), on juhud, kus teisikuks peetakse last, suhteliselt haruldased (18).Kolmanda juhtumi korra l tekk isid 59aastasel mehel aastate jooksul mitmed erinevad sümptomid, näiteks rahutus, kõnehäired ja kinnisidee hügieenist. Talle hakkas tunduma, et ta abikaasa on teisik ning ta asus otsima oma „tõelist“ naist. Mees ei väljendanud viha ega muutunud vägivaldseks, kuid säilitas uskumuse naise teisikust, suhtus abikaasasse kahtlustavalt ja kuulas teda korduvalt üle. Samal ajal tundis patsient vaevata ära teised inimesed, kellega ta oma igapäevaelus kokku puutus (6).rAVIPraegu puudub standardne rav ijuhend Capgras’ sündroomiga patsientide käsitle-miseks ja efektiivseima ravimeetodi leidmi-seks oleks tarvis teha lisauuringuid (2, 5). Mõnedel juhtudel aitab kaasuva haiguse ravi leevendada ka teisikuluulu sümptomeid või isegi luulu välja ravida. Ravist võib abi olla ka sündroomi sümptomite leevendamisel näiteks dementsuse korral (19). Sündroomi ravimisel on kasutatud erine-vaid psühhofarmakone: antipsühhootikume (olansapiin (20), sulpiriid ja trif luoperasiin (21), klorasepaat (22) ning pimosiid (23)), antidepressante (mirtasapiin) (24), liitiu mit (kaasuva maania korral) (25, 26), aga ka rühmateraapiat (27) ja kirurgil ist rav i (näiteks peatraumade korral, hoidmaks ära täiendavaid ajukahjustusi). Samuti võib kasu olla kinnitusteraapiast, mis keskendub vääral äratundmisel patsiendiga nõustumi-sele ning mille eesmärk on vähendada haigel ärevuse- ja pingetunnet (19, 27). Abi võib olla ka patsiendi hoidmisest reaalsusega võimalikult heas kontaktis, andes talle pidevalt meeldetuletusi kellaaja ning tema asukoha kohta.hOOLDAMINEHooldajad ja pereliikmed saavad samuti patsiendi paranemisel abiks olla, pakkudes talle turvalist ja mugavat, välistest stresso-ritest võimalikult vaba elukeskkonda (8). Üldised soovitused Capgras’ sündroo-miga patsiendi hooldamiseks on järgmised:• Ür ita mõista tundeid, mis tek ivad patsiendil äratundmisprobleemide tõttu.• Ole kannatlik ja kaastundlik, pea meeles, et üldiselt on Capgras’ sündroomiga patsientidel hirmu- ja ärevustase kõrge.• Kui patsiendil on haigusepisood, vähenda kokkupuuteid „teisikuga”.• Lase „teisikul” rääkida enne, kui patsient teda näeb, kuna tuttav hääl võib aidata haigel lähedast ära tunda.• Ära vaidle haigega „teisiku“ tõelisuse teemal.prOGNOOSRavita võivad haiguse episoodid sageneda ning olla ka pikemad (6). Mõned Capgras’ sündroomi põdevad inimesed ei pruugi ka raviga kunagi täielikult paraneda (5). Hool-dajad ja pereliikmed võivad siiski olulisel määral vähendada haige sümptomite, seal-hulgas ärevuse ja hirmu avaldumist (2, 5).161üLEVA ADEEesti Arst 2019; 98(3):158–161Kogedes või märgates Capgras’ sünd-roomi sümptomeid endal või oma lähedastel, tasuks kindlasti pöörduda arsti poole, kuna sündroom võib olla seotud ka muude vaimse tervise häiretega.TÄ NUAVA LDUS Tänan oma juhendajat dr Innar Tõru. VÕIM A LIKU HUVIKONFLIK TI DEKL A R AT SIOON Autoril puudub huvikonflikt seoses artikliga.SUMMArYCapgras’ syndrome Mart Veerus1 Capgras̀  syndrome, also known as negative imposter syndrome, is a psychic condition where a person believes that someone they know has been replaced by an imposter. It is the most common delusional misidentifica-tion syndrome(DMS) that is often under-diagnosed in practice because it is often shrouded by other mental health issues with which it is concurrent. Capgras̀  syndrome is named after the French psychiatrist Joseph Capgras who first diagnosed this syndrome in cooperation with his colleague Jean Reboul-Lachaux in 1923. This is one of the many syndromes classified as paranoid misidentification syndromes. The cause of this syndrome is not entirely known and is possibly linked to many other diseases. This article presents the symptoms, possible causes, exist ing treatments and some illustrative clinical cases of the Capgras̀  syndrome.KIRJANDUS/REFERENCES 1.  Capgras J, Reboul-Lachaux J. Société clinique de médecine mentale. Compte rendu de la séance du 10 Janvier 1923. L’illusion des “sosies” dans un délire systématisé chronique. Ann Med Psychol 1923;13:186.2.  Klein CA, Hirachan S. The Masks of identities: who's who? Delusional misidentification syndromes. J Am Acad Psychiatry Law Online 2014;42:369–78.3.  Tamam L, Karatas G, Zeren T, Ozpoyraz N. The prevalence of Capgras syndrome in a university hospital setting. Acta Neuropsychiatr 2003;15:290–5.4.  Dohn HH, Crews EL. Capgras syndrome: a literature review and case series. Hillside J Clin Psychiatry 1986;8:56–74.5.  Atta K, Forlenza N, Gujski M, Hashmi S, Isaac G. Delusional misidentification syndromes: separate disorders or unusual presentations of existing DSM-IV categories? Psychiatry (Edgmont) 2006;3:56–61.6.  Lucchelli F, Spinnler H. The case of lost Wilma: a clinical report of Capgras delusion. Neurol Sci 2007;28:188–95.7.  Madoz-Gurpide A, Hillers-Rodríguez R. Capgras delusion: a review of aetiological theories. Rev Neurol 2010;50:420–30.8.  Hirstein W, Ramachandran VS. Capgras syndrome: a novel probe for understanding the neural representation of the identity and familiarity of persons. Proc Biol Sci 1997;264:437–44.9.  Darby R, Prasad S. Lesion-related delusional misidentifica-tion syndromes: a comprehensive review of reported cases. J Neuropsychiatry Clin Neurosci 2016;28:217–22.10.  Darby RR, Laganiere S, Pascual-Leone A, Prasad S, Fox MD. Finding the imposter: brain connectivity of lesions causing delusional misidentifications. BRAIN 2017;140:497–507.11.  Silva JA, Leong GB, Weinstock R, Ruiz-Sweeney M. Delusional misidentification and aggression in Alzheimer's disease. J Forensic Sci 2001;46:581–5.12.  Chang M-H, Tsai S-J. Capgras syndrome as an initial manifes-tation in a patient with neurosyphilis. J Neuropsychiatry Clin Neurosci 2015;27:1.13.  Marques JG, Carnot MJ. Huntington’s disease in a patient with 15-year history of Capgras delusion misdiagnosed as paranoid schizophrenia. Elsevier General Hospital Psychiatry 2016;39:97–8.14.  Kyrtsos CR, Stahl MC, Eslinger P, Subramanian T, Lucassen EB. Capgras Syndrome in a patient with Parkinson’s Disease after bilateral subthalamic nucleus deep brain stimulation: a case report. Case Rep Neurol 2015;7:127–33.15.  Cannas A, Meloni M, Mascia MM, et al. Capgras syndrome in Parkinson’s disease: two new cases and literature review. Neurol Sci 2017;38:225–31.16.  Neto HRS, Cavalcante WCP, Filho SNM, Smid J, Nitrini R. Capgras syndrome associated with limbic encephalitis in a patient with diffuse large B-cell lymphoma. Dement Neuropsychol 2016;10:63–9.17.  Hines A, Stewart JT, Catalano G. A case of capgras syndrome related to hypothyroidism. J Psychiatr Pract 2015;21:445–8.18.  Matuszak J, Parra M. That’s not my child: a case of capgras syndrome. Psychiatric Times 2011;21:2.19.  Neal M, Barton Wright P. Validation therapy for dementia. Cochrane Database Syst Rev 2003;3:CD001394.20.  Lykouras L, Typaldou M, Gournelis R, Vaslamatzis G, Christo-doulou GN. Coexistence of Capgras and Fregoli syndromes in a single patient: clinical, neuroimaging and neuropsychological findings. Eur Psychiatry 2002;17:234–5.21.  De Pauw KW, Szulecka TK. Dangerous delusions: violence and the misidentification syndromes. Br J Psychiatry 1988;152:91–6.22.  Joseph AB. Delusional misidentification of the Capgras and intermetamorphosis types responding to clorazepate: a case report. Acta Psychiatr Scand 1987;75:330–2.23.  Tueth MJ, Cheong JA. Successful treatment with pimozide of Capgras syndrome in an elderly male. J Geriatr Psychiatry Neurol 1992;5:217–9.24.  Khouzam HR. Capgras syndrome responding to the antidep-ressant mirtazapine. Compr Ther 2002;28:238–40.25.  Wilcox J, Wazir R. The Capgras symptom and nondominant cerebral dysfunction. J Clin Psychiatry 1983;44:70.26.  Driscoll R, Chithiramohan R, Brockman B. Capgras syndrome, mania, and delusionally motivated assaults. J Forensic Psyc-hiatry 1991;2:49.27.  Silva J, Leong G, Weinstock R. Misidentification syndromes, aggression and forensic issues, in Explorations in Criminal Psychopathology: Clinical Syndromes with Forensic Implica-tions. Springfield: Charles C. Thomas Publisher, 1996:33–49.1 student, Faculty of Medicine, University of Tartu, Estonia Correspondence to: Mart Veerusmartveerus@hotmail.comSupervisor: Innar Tõru – Department of Psychiatry, University of Tartu, EstoniaKeywords: Capgras’ syndrome, delusional misindentification syndrome, imposter delusion, psychiatry, neurology

https://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/download/14725/9719

Capgras’ sündroom

Abstract

Similar works

Full text

Available Versions

Utlib

Journals from University of Tartu