Kõrgvee, Ago

Reinhard, Veronika

Utlib

278
MITMESUGUST
Eesti Arst 2018; 97(5):278–279
Kas patsientide pöördumine erakorralise 
meditsiini osakonda on põhjendatud?
Veronika Reinhard, Ago Kõrgvee – TÜ Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinik
Pealkirjas esitatud küsimus käib 
tõenäoliselt igal erakorralise medit-
siini osakonna (EMO) töötajal aeg-
ajalt peast läbi. Rohkem mõeldakse 
sellele päevadel, kus ootesaal on 
ummistunud ise EMOsse pöördunu-
test, eriti kui samal ajal käsitletakse 
osakonnas eluohtlikus seisundis 
patsiente ning tund või kaks on 
märkamatu lt möödunud raske 
haigega tegeledes. Ootesaalis aga 
ootavad jätkuvalt patsiendid, kes 
samuti loodavad EMOst abi saada.
EMOde ülerahvastatus ei ole 
a inu lt Eest i mure, va id see on 
ü lemaa i lmne probleem. Üheks 
ülerahvastatuse näitjaks on patsien-
tide arv, kes lahkuvad EMOst arsti 
nägemata. Nad ei jõua arsti lihtsalt 
ära oodata. Samas ei ole nende 
triaažikategooria selline, et oleks 
vaja kiiresti arstiga kohtuda. 
2017. aastal v iis Riigikontroll 
koostöös Eesti Erakorralise Medit-
siini Arstide Seltsi (EEMAS) ja Eesti 
Haigekassaga läbi uuringu, mille 
eesmärk oli hinnata, kas patsiendid 
pöörduvad EMOsse eesmärgipä-
raselt ehk kas nende seisund ei 
võimalda abi saada mujalt. Samuti 
hinnati, kas patsiendid said kuni ühe 
aasta jooksul enne EMOsse pöördu-
mist õigeaegset ja vajalikus mahus 
arstiabi, et vältida EMO külastust, 
ning kas nad said seda aasta pärast 
EMO külastust. 
Uur ing korra ldat i kaheksas 
haiglas (Põhja-Eesti Regionaalhaigla, 
TÜ Kliinikum, Ida-Tallinna Kesk-
haigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, 
Pärnu Haigla, Ida-Viru Keskhaigla, 
Rakvere Haigla ja Valga Haigla) 
valimi põhjal, mille moodustasid 
2016. aasta esimesel poolaastal 
EMOsse pöördunud hüper too-
niatõve, seljavalu ning alumiste 
hingamisteede infektsioonidega 
patsiendid. Sel l iste ha igustega 
EMOsse pöördunud patsiente oli 
kokku 6353, neist võeti uuringusse 
hüpertooniatõve rühmas 335, selja-
valu rühmas 334 ja alumiste hinga-
misteede infektsioonide rühmas 
331 patsienti, kokku oli uuritavaid 
1000. Juhte h indas 19 ekspert i 
uuringusse kaasatud haiglatest. 
Eksperdid hindasid patsientide 
käsitlust, lähtudes Riigikontrolli, 
Eesti Haigekassa ja EEMASi eelnevalt 
kokku lepitud hindamiskriteeriu-
mitest. 
Iga ekspert hindas oma haigla 
juhtumeid. See andis asjatundjale 
võimaluse otsida infot oma haigla 
andmebaasist ning suurema arvu 
asjatundjate kasutamine võimaldas 
tööd aja kokkuhoiu mõttes jaotada. 
Miinuspoolelt võib välja tuua võima-
luse, et erinevad asjatundjad vaatasid 
juhtumeid mõnevõrra erinevalt, 
lähtudes oma meditsiinilisest koge-
musest ning haigla EMO rutiinist.
Uuringu peamiseks tulemuseks 
on teadmine, et suurem osa patsien-
tidest ei pöördunud EMOsse eesmär-
gipäraselt. Ekspertide hinnangul 
oleks 66% patsientidest saanud abi 
perearstilt. Vaid iga kümnes EMOsse 
pöördunud patsient vajas korduvat 
erakorralist meditsiiniabi kuu aja 
jooksul EMOsse pöördumisest. 
Teiseks uuringu tulemuseks on, 
et valimisse sattunud patsiendid 
eelistasid selgelt pöörduda EMOsse, 
mitte oma perearst i poole. Ise, 
konsulteerimata eelnevalt oma pere-
arsti või muu eriarstiga, pöördus 
EMOsse 66% patsientidest. Suurim 
oli see arv seljavaluga patsientide 
hulgas (84%), väikseim alumiste 
h ingam isteede in fek ts ioon iga 
patsientide hulgas (54%). 
Järgnevalt on analüüsitud, mis 
põhjusel eelistasid valimi patsiendid 
pöördumist EMOsse visiidile pere-
arsti juurde. 
Perearsti vastuvõtuaeg 
EMOsse pöördumistest 87 juhul 
(8,7%) esines olukord, kus patsient 
vajas erakorralist abi, mida oleks 
talle perearst saanud osutada, kuid 
patsiendi perearstil ei olnud tööaeg. 
Alati ei olnud tegemist mitte öö või 
nädalavahetusega, vaid probleemiks 
olid ka perearstipraksised, kus pere-
arst käis maapiirkonnas üks või kaks 
korda nädalas vastuvõttu tegemas. 
Kuna uuring oli retrospektiivne, 
ei olnud võimalik täpsustada, kas 
patsient jättis EMOsse tuleku õhtu 
või nädalavahetuse peale näiteks 
seetõttu, et tööajal pidi ta ise tööl 
olema, või oligi haigestumine või 
haiguse ägenemine toimunud töövä-
lisel ajal. 
Patsiendi haiguse raskus
EMOsse saabudes hinnatakse patsien-
tide tervislikku seisundit ning abiva-
jamiskiirust, seda nimetatakse tiraa-
žiks. Eestis on kasutusel 5 triaaži-
kategooriat, kiireimat abi vajajatel 
on see kokkuleppeliselt märgitud 
punasega. Edasi on märgistus oranž, 
kollane, roheline ja sinine, sõltudes 
sellest, kui kiiret abi patsient vajab. 
Sinine tähis võeti kasutusele hiljuti 
just suure hulga rohelise triaaži-
kategooriaga patsientide tõttu, 
et sel lest hulgast eristada neid, 
kelle puhul abi hilisem saamine ei 
halvenda nende seisundit. Hüperten-
siooni ning alumiste hingamisteede 
infektsiooniga EMOsse pöördunud 
patsientide triaažikategooria oli 
valdavalt kollane (55%) ja roheline 
(39%), seljavaluga patsientidel rohe-
279
MITMESUGUST
Eesti Arst 2018; 97(5):278–279
line (72%). See näitab, et patsiendid 
ei olnud eluohtlikus seisundis ega 
vajanud igal juhul käsitlust EMOs. 
Kuu aja jooksul EMO külastusest 
vajas erakorral ist meditsi iniabi 
10,8% patsientidest ning suri 11 
patsienti. Surmapõhjuseid ei analüü-
situd, seega ei ole võimalik öelda, kas 
surm oli seotud uuritava haigusega. 
Perearsti piiratud 
diagnostilised võimalused
Eksperdid tuvastasid esitatud doku-
mentatsiooni alusel, et valimis olnud 
kõikidest patsientidest, kes perearsti 
külastasid, vajas uuringuid perearsti 
juures kokku 457 isikut. 36%-l juhtu-
dest ei olnud perearst uuringuid 
korraldanud, 1,5%-l juhtudest ei 
läinud patsient ise uuringutele ning 
1%-l juhtudest oli aeg uuringuni liiga 
pikk, arvestades patsiendi seisundi 
raskust. Paremini olid korraldatud 
perearsti määratud uuringud kroo-
niliste haiguste (hüpertensioon ja 
seljavalu) ning halvemini ägedate 
haiguste (alumiste hingamisteede 
infektsioonid) korral, kus perearsti oli 
korrektselt uuringutele saatnud 69% 
krooniliste ja 52% ägedate haigustega 
patsientidest.
Soov saada eriarsti 
konsultatsiooni 
Uuringu põhja l ei vajanud 61% 
hüpertooniatõvega, 81% seljavaluga 
ning 91% alumiste hingamisteede 
infektsiooniga patsientidest eriarsti 
vastuvõttu. Eriarsti konsultatsiooni 
vajanud patsientidest ei suunanud 
perearst sinna 33 patsienti ehk 
9,4% patsientidest, kes olid vahe-
tult enne EMO külastust perearsti 
vastuvõtul käinud. 21 juhul (9,4% 
kõikidest eriarsti v isiiti vajanud 
patsientidest) oli järjekord eriarsti 
juurde pikem, kui patsiendi tervislik 
seisund oodata võimaldas, ning 
patsient sattus seetõttu EMOsse. 
Patsiendid peavad perearsti 
või muu eriarsti võimalust 
uuringuid ning ravi korraldada 
ebapiisavaks
Eksperdid said anda hinnangu pere-
arsti tegevusele enne patsiendi pöör-
dumist EMOsse 816 juhul 1000st. 
21%-l juhtudest hinnati perearsti 
tegevust enne patsiendi EMOsse 
pöördumist ebapi isavaks. Sel le 
peamised põhjused olid järgmised: 
ebapiisavad uuringud, ravi määra-
mata jätmine, aga ka patsiendi 
suunamine EMOsse, kuigi esma-
tasandil tehtud uuringute alusel 
oleks olnud võimal ik patsiendi 
ravi jätkata. Eriarsti tegevust oli 
võimalik hinnata 155 haigusjuhu 
korral ning neist 7,7%-l haigusjuh-
tudest oli eriarsti tegevus ebapiisav. 
EMO visiidi järel hinnati pere-
arsti tegevust ebapiisavaks uurin-
gute ja ravi korraldamisel 851 juhust 
19%-l. Eriarsti tegevust hinnati 
ebapiisavaks 17 korral 309st (5,5%).
Patsientide teadmatus, 
ükskõiksus, mugavus 
Patsientide tegevust enne EMOsse 
pöördumist hinnati ebapiisavaks 
49%-l juhtudest. Peamiselt oli sellise 
hinnangu andmise põhjus patsiendi 
halb ravisoostumus või see, et nad 
ei kä inud oma probleemi tõttu 
perearsti juures. Iga 20. patsient 
oli jätnud välja ostmata perearsti 
väljakirjutatud ravimi, kaks kolman-
dikku patsientidest pöördus EMOsse 
oma perearstiga konsulteerimata.
EMO külastuse järel h innati 
33,6% patsientide tegevus ebapii-
savaks. See tähendab näiteks, et 
18,2% patsientidest ei pöördunud 
EMO külastuse järel perearsti poole, 
kuigi neile oli seda soovitatud. 4,7% 
patsientidest ei läinud uuringule, 
kuigi neid oli sellele saadetud. 8,7% 
patsientidest, kellele ravim kirjutati, 
ei ostnud seda välja.
Kokkuvõte
Valimi alusel saadud tulemuste järgi 
ei pöördunud patsiendid EMOsse 
eesmärgipäraselt ning nende seisund 
võimaldanuks abi saada mujalt. 
Peamiseks põhjuseks ,  m iks 
patsiendid ei olnud saanud enne 
EMOsse pöördumist piisavas mahus 
arstiabi, on see, et nad ei olnud oma 
perearsti juures käinud. Kui patsient 
oma perearsti ei külasta ning oma 
probleemidest teda ei teavita, ei 
ole perearstil võimalik teda ravida. 
Perearst i  m it tek ü lastamise 
põhjustena võib nimetada järgmisi: 
perearsti tööaeg ei ole piisav, pere-
arsti määratud uuringute kättesaa-
davus ei vasta patsientide ootustele, 
perearsti eraldatus (maakoht) ning 
piisava tugisüsteemi puudumine (nii 
meditsiinilise kui ka nt transpordi, 
et patsienti uuringutele aidata, 
lihtsam on kasutada kiirabitrans-
porti EMOsse). 
Aasta jooksul pärast EMOsse 
pöördumist said patsiendid õigel 
ajal ja vajalikus mahus ravi, kui nad 
perearsti vastuvõtule pöördusid. 
Väga oluline on riiklikult võtta 
meetmed, et parandada ühiskonna 
teadlikkust nii perearsti võimalus-
test kui ka EMOs käsitlust vajavatest 
seisunditest. Tuleb murda müüt, 
et EMO on koht, kuhu pikemalt 
mõtlemata võib pöörduda ükskõik 
millal ükskõik millise hädaga, ning 
et perearst ei suuda kuidagi aidata. 
Sellega hoiame kokku nii medit-
siiniteenusele kuluvat raha kui ka 
tagame piisava abi tõelistele EMO 
patsientidele. 


English

Kas patsientide pöördumine erakorralise meditsiini osakonda on põhjendatud?

Journals from University of Tartu

278MITMESUGUSTEesti Arst 2018; 97(5):278–279Kas patsientide pöördumine erakorralise meditsiini osakonda on põhjendatud?Veronika Reinhard, Ago Kõrgvee – TÜ Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinikPealkirjas esitatud küsimus käib tõenäoliselt igal erakorralise medit-siini osakonna (EMO) töötajal aeg-ajalt peast läbi. Rohkem mõeldakse sellele päevadel, kus ootesaal on ummistunud ise EMOsse pöördunu-test, eriti kui samal ajal käsitletakse osakonnas eluohtlikus seisundis patsiente ning tund või kaks on märkamatu lt möödunud raske haigega tegeledes. Ootesaalis aga ootavad jätkuvalt patsiendid, kes samuti loodavad EMOst abi saada.EMOde ülerahvastatus ei ole a inu lt Eest i mure, va id see on ü lemaa i lmne probleem. Üheks ülerahvastatuse näitjaks on patsien-tide arv, kes lahkuvad EMOst arsti nägemata. Nad ei jõua arsti lihtsalt ära oodata. Samas ei ole nende triaažikategooria selline, et oleks vaja kiiresti arstiga kohtuda. 2017. aastal v iis Riigikontroll koostöös Eesti Erakorralise Medit-siini Arstide Seltsi (EEMAS) ja Eesti Haigekassaga läbi uuringu, mille eesmärk oli hinnata, kas patsiendid pöörduvad EMOsse eesmärgipä-raselt ehk kas nende seisund ei võimalda abi saada mujalt. Samuti hinnati, kas patsiendid said kuni ühe aasta jooksul enne EMOsse pöördu-mist õigeaegset ja vajalikus mahus arstiabi, et vältida EMO külastust, ning kas nad said seda aasta pärast EMO külastust. Uur ing korra ldat i kaheksas haiglas (Põhja-Eesti Regionaalhaigla, TÜ Kliinikum, Ida-Tallinna Kesk-haigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Pärnu Haigla, Ida-Viru Keskhaigla, Rakvere Haigla ja Valga Haigla) valimi põhjal, mille moodustasid 2016. aasta esimesel poolaastal EMOsse pöördunud hüper too-niatõve, seljavalu ning alumiste hingamisteede infektsioonidega patsiendid. Sel l iste ha igustega EMOsse pöördunud patsiente oli kokku 6353, neist võeti uuringusse hüpertooniatõve rühmas 335, selja-valu rühmas 334 ja alumiste hinga-misteede infektsioonide rühmas 331 patsienti, kokku oli uuritavaid 1000. Juhte h indas 19 ekspert i uuringusse kaasatud haiglatest. Eksperdid hindasid patsientide käsitlust, lähtudes Riigikontrolli, Eesti Haigekassa ja EEMASi eelnevalt kokku lepitud hindamiskriteeriu-mitest. Iga ekspert hindas oma haigla juhtumeid. See andis asjatundjale võimaluse otsida infot oma haigla andmebaasist ning suurema arvu asjatundjate kasutamine võimaldas tööd aja kokkuhoiu mõttes jaotada. Miinuspoolelt võib välja tuua võima-luse, et erinevad asjatundjad vaatasid juhtumeid mõnevõrra erinevalt, lähtudes oma meditsiinilisest koge-musest ning haigla EMO rutiinist.Uuringu peamiseks tulemuseks on teadmine, et suurem osa patsien-tidest ei pöördunud EMOsse eesmär-gipäraselt. Ekspertide hinnangul oleks 66% patsientidest saanud abi perearstilt. Vaid iga kümnes EMOsse pöördunud patsient vajas korduvat erakorralist meditsiiniabi kuu aja jooksul EMOsse pöördumisest. Teiseks uuringu tulemuseks on, et valimisse sattunud patsiendid eelistasid selgelt pöörduda EMOsse, mitte oma perearst i poole. Ise, konsulteerimata eelnevalt oma pere-arsti või muu eriarstiga, pöördus EMOsse 66% patsientidest. Suurim oli see arv seljavaluga patsientide hulgas (84%), väikseim alumiste h ingam isteede in fek ts ioon iga patsientide hulgas (54%). Järgnevalt on analüüsitud, mis põhjusel eelistasid valimi patsiendid pöördumist EMOsse visiidile pere-arsti juurde. Perearsti vastuvõtuaeg EMOsse pöördumistest 87 juhul (8,7%) esines olukord, kus patsient vajas erakorralist abi, mida oleks talle perearst saanud osutada, kuid patsiendi perearstil ei olnud tööaeg. Alati ei olnud tegemist mitte öö või nädalavahetusega, vaid probleemiks olid ka perearstipraksised, kus pere-arst käis maapiirkonnas üks või kaks korda nädalas vastuvõttu tegemas. Kuna uuring oli retrospektiivne, ei olnud võimalik täpsustada, kas patsient jättis EMOsse tuleku õhtu või nädalavahetuse peale näiteks seetõttu, et tööajal pidi ta ise tööl olema, või oligi haigestumine või haiguse ägenemine toimunud töövä-lisel ajal. Patsiendi haiguse raskusEMOsse saabudes hinnatakse patsien-tide tervislikku seisundit ning abiva-jamiskiirust, seda nimetatakse tiraa-žiks. Eestis on kasutusel 5 triaaži-kategooriat, kiireimat abi vajajatel on see kokkuleppeliselt märgitud punasega. Edasi on märgistus oranž, kollane, roheline ja sinine, sõltudes sellest, kui kiiret abi patsient vajab. Sinine tähis võeti kasutusele hiljuti just suure hulga rohelise triaaži-kategooriaga patsientide tõttu, et sel lest hulgast eristada neid, kelle puhul abi hilisem saamine ei halvenda nende seisundit. Hüperten-siooni ning alumiste hingamisteede infektsiooniga EMOsse pöördunud patsientide triaažikategooria oli valdavalt kollane (55%) ja roheline (39%), seljavaluga patsientidel rohe-279MITMESUGUSTEesti Arst 2018; 97(5):278–279line (72%). See näitab, et patsiendid ei olnud eluohtlikus seisundis ega vajanud igal juhul käsitlust EMOs. Kuu aja jooksul EMO külastusest vajas erakorral ist meditsi iniabi 10,8% patsientidest ning suri 11 patsienti. Surmapõhjuseid ei analüü-situd, seega ei ole võimalik öelda, kas surm oli seotud uuritava haigusega. Perearsti piiratud diagnostilised võimalusedEksperdid tuvastasid esitatud doku-mentatsiooni alusel, et valimis olnud kõikidest patsientidest, kes perearsti külastasid, vajas uuringuid perearsti juures kokku 457 isikut. 36%-l juhtu-dest ei olnud perearst uuringuid korraldanud, 1,5%-l juhtudest ei läinud patsient ise uuringutele ning 1%-l juhtudest oli aeg uuringuni liiga pikk, arvestades patsiendi seisundi raskust. Paremini olid korraldatud perearsti määratud uuringud kroo-niliste haiguste (hüpertensioon ja seljavalu) ning halvemini ägedate haiguste (alumiste hingamisteede infektsioonid) korral, kus perearsti oli korrektselt uuringutele saatnud 69% krooniliste ja 52% ägedate haigustega patsientidest.Soov saada eriarsti konsultatsiooni Uuringu põhja l ei vajanud 61% hüpertooniatõvega, 81% seljavaluga ning 91% alumiste hingamisteede infektsiooniga patsientidest eriarsti vastuvõttu. Eriarsti konsultatsiooni vajanud patsientidest ei suunanud perearst sinna 33 patsienti ehk 9,4% patsientidest, kes olid vahe-tult enne EMO külastust perearsti vastuvõtul käinud. 21 juhul (9,4% kõikidest eriarsti v isiiti vajanud patsientidest) oli järjekord eriarsti juurde pikem, kui patsiendi tervislik seisund oodata võimaldas, ning patsient sattus seetõttu EMOsse. Patsiendid peavad perearsti või muu eriarsti võimalust uuringuid ning ravi korraldada ebapiisavaksEksperdid said anda hinnangu pere-arsti tegevusele enne patsiendi pöör-dumist EMOsse 816 juhul 1000st. 21%-l juhtudest hinnati perearsti tegevust enne patsiendi EMOsse pöördumist ebapi isavaks. Sel le peamised põhjused olid järgmised: ebapiisavad uuringud, ravi määra-mata jätmine, aga ka patsiendi suunamine EMOsse, kuigi esma-tasandil tehtud uuringute alusel oleks olnud võimal ik patsiendi ravi jätkata. Eriarsti tegevust oli võimalik hinnata 155 haigusjuhu korral ning neist 7,7%-l haigusjuh-tudest oli eriarsti tegevus ebapiisav. EMO visiidi järel hinnati pere-arsti tegevust ebapiisavaks uurin-gute ja ravi korraldamisel 851 juhust 19%-l. Eriarsti tegevust hinnati ebapiisavaks 17 korral 309st (5,5%).Patsientide teadmatus, ükskõiksus, mugavus Patsientide tegevust enne EMOsse pöördumist hinnati ebapiisavaks 49%-l juhtudest. Peamiselt oli sellise hinnangu andmise põhjus patsiendi halb ravisoostumus või see, et nad ei kä inud oma probleemi tõttu perearsti juures. Iga 20. patsient oli jätnud välja ostmata perearsti väljakirjutatud ravimi, kaks kolman-dikku patsientidest pöördus EMOsse oma perearstiga konsulteerimata.EMO külastuse järel h innati 33,6% patsientide tegevus ebapii-savaks. See tähendab näiteks, et 18,2% patsientidest ei pöördunud EMO külastuse järel perearsti poole, kuigi neile oli seda soovitatud. 4,7% patsientidest ei läinud uuringule, kuigi neid oli sellele saadetud. 8,7% patsientidest, kellele ravim kirjutati, ei ostnud seda välja.KokkuvõteValimi alusel saadud tulemuste järgi ei pöördunud patsiendid EMOsse eesmärgipäraselt ning nende seisund võimaldanuks abi saada mujalt. Peamiseks põhjuseks ,  m iks patsiendid ei olnud saanud enne EMOsse pöördumist piisavas mahus arstiabi, on see, et nad ei olnud oma perearsti juures käinud. Kui patsient oma perearsti ei külasta ning oma probleemidest teda ei teavita, ei ole perearstil võimalik teda ravida. Perearst i  m it tek ü lastamise põhjustena võib nimetada järgmisi: perearsti tööaeg ei ole piisav, pere-arsti määratud uuringute kättesaa-davus ei vasta patsientide ootustele, perearsti eraldatus (maakoht) ning piisava tugisüsteemi puudumine (nii meditsiinilise kui ka nt transpordi, et patsienti uuringutele aidata, lihtsam on kasutada kiirabitrans-porti EMOsse). Aasta jooksul pärast EMOsse pöördumist said patsiendid õigel ajal ja vajalikus mahus ravi, kui nad perearsti vastuvõtule pöördusid. Väga oluline on riiklikult võtta meetmed, et parandada ühiskonna teadlikkust nii perearsti võimalus-test kui ka EMOs käsitlust vajavatest seisunditest. Tuleb murda müüt, et EMO on koht, kuhu pikemalt mõtlemata võib pöörduda ükskõik millal ükskõik millise hädaga, ning et perearst ei suuda kuidagi aidata. Sellega hoiame kokku nii medit-siiniteenusele kuluvat raha kui ka tagame piisava abi tõelistele EMO patsientidele. 

https://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/download/14142/9166

Kas patsientide pöördumine erakorralise meditsiini osakonda on põhjendatud?

Abstract

Similar works

Full text

Available Versions

Utlib

Journals from University of Tartu