Juurmaa, Julius

Utlib

555
MITMESUGUST
Eesti Arst 2016; 95(8):555
Tõe kriteerium on praktika 
Julius Juurmaa – arst-resident, arstiteaduse õppekava programminõukogu liige
Igal liigutusel on põhjus ja ajend. 
Arstiteaduskonna õppekava reformi 
põhjuseks oli põhiõppe kliinilises 
osas aastatega kuhjunud pinge: 
v i imased kolm kursust a lgasid 
pikkade loengupäevadega n ing 
sellele järgnes periood, kui päevades 
oli ainult pärastlõunani kestnud 
praktikum. Õpe oli selle läbiviijatele, 
valdavas osas kolmanda etapi haigla 
arstidele kohaselt kõrgetasemeline, 
aga ka rõhutatu lt teoreet i l ine. 
Nende teadmiste praktikasse raken-
damise kätteharjutamiseks jäi aga 
poolest aastast vajaka. Ehkki kirjel-
datud kitsaskohad olid ilmestunud 
eri tagasisidekanalites aastaid, said 
reformi ajendiks mõttekoda Praxise 
ja arstiteaduskonna üliõpilaskogu 
teineteisest sõltumatult koostatud 
raportid, mis osutasid ligikaudu 
samasse suunda. Aeg oli muutus-
teks küps.
Arstiteaduse õppekava program-
minõukogu aktiviseerus dotsent 
Tõnis Kark i ,  toonase õppepro-
dekaani juhtimisel ning sisustas 
kaks tööaastat järgmisega: arsti-
teaduse õppekava kohta koos-
tat i uued väljundid, ühendades 
Euroopa Komisjoni Tuning Project 
for Medicine ’i soovitusi (1) siinse 
spetsiifikaga; kogu VI kursus otsus-
tati sisustada praktikaga, töötati 
välja praktika logiraamat ning loodi 
kliinilist praktikat koordineeriv 
üksus, mida asus juhtima dotsent 
Sulev Haldre; n ing tehti a lgust 
auditoorse kliinilise õppe restruktu-
reerimisega. Esimesed muudatused 
selles vallas tingis vajadus liigutada 
endised VI kursuse õppeained IV–V 
kursusele, et teha ruumi pikemale 
praktikale. 
Täpsemalt võib huviline nende 
muudatuste kohta lugeda mõne 
aasta tagustest artiklitest (2, 3). 
Uue praktika põhiosa moodus-
tavad kohustuslikud tsüklid (pere-
meditsiin, erakorraline meditsiin, 
sisemeditsiin ja kirurgia), millest 
igaühes saab üliõpilane praktisee-
r ida vähemalt 8 nädalat. Nende 
tsüklite jooksul peab üliõpilane 
tä itma logiraamatut, kus tuleb 
analüüsida iga tsük l i jooksul 8 
haigusjuhtu, vastates logiraamatus 
ettenähtud küsimustele. Haigusjuh-
tude analüüsimiseks valitud suuna-
vate küsimuste eesmärk oli arendada 
üliõpilastes patsiendi süstemaatilist 
kliinilist käsitlemist. 
Kui üliõpilane õppimise kõrvalt 
ei tööta, saab ta põhiõppe jooksul 
asetada ühe veenikanüüli, elus-
tada kaks korda mannekeeni, teha 
mõned üksikud korrad elektrokar-
diogrammi ja tõlgendada seda … 
Sellest jääb meditsiinis tegutsemi-
seks ilmselt väheks. Kusagil peab 
üliõpilane need tegevused vähemalt 
elementaarse tasemeni arendama 
ning mingi märk peab sellest jääma 
maha ka teaduskonnale. 
Kui juhendajad olid kõige enam 
kriitilised aruandluse suhtes, siis 
üliõpilased tõid kõige enam välja 
kitsaskohti osakondade töökorral-
duses. III etapi haiglates – iseäranis 
erakorralise meditsiini osakondades – 
tekkisid praeguse praktikandi ja 
abiarsti eristamise tõttu kumma-
lised olukorrad: näiteks oli juhtu-
meid, kus samal kursusel õppivad 
prakt ikandid ja abiarst id tegid 
ühes ja samas osakonnas korraga 
tööd, mille eest abiarst sai palka 
ja praktikant ei saanud. Ülikooli 
positsioon on olnud, et praktikant 
on üliõpilane, praktika on osa õppe-
tööst ning õppetöö eest töötasu 
maksmist nõuda ei saa. 
Praktika pole pelgalt osa põhiõp-
pest, vaid see on ühenduslüli ülikooli 
ja arstkonna vahel. Siit üleskutse: 
hea juhendaja, kui märkad, et sinu 
noor kolleeg näeb kodade virven-
dusarütmiaga elektrokardiogrammi 
nagu esimest korda, siis uuri, kui 
palju elektrokardiograafia kliini-
lisi aspekte ülikoolis õpetatakse. 
Kui noor kolleeg ei oska määrata 
ambulatoorset antibiootikumravi 
keskkõr vapõlet iku korra l , küsi 
selleski osas tema väljaõppe kohta. 
Kui vastus sind ei rahulda, siis sinu 
kolleegid ülikoolis hindavad sinu 
tagasisidet kahtlemata kõrgelt. 
Rääkimata sinu tulevatest kollee-
gidest, kes saavad tulevikus selle 
võrra parema hariduse.
KIRJANDUS 
1. Cumming A, Ross M. The Tuning Project for Medici-
ne –learning outcomes for undergraduate medical 
education in Europe. Med Teach 2007;29:636–41.
2. Juurmaa J, Karki T. Arstiteaduse uus õppekava. 
Eesti Arst 2014;93:259–60.
3. Karki T. Miks on tehtud arstiteaduskonnas õppe-
korralduslikke muudatusi ja mida võiks veel teha? 
Eesti Arst 2015;94:334–36.


English

Tõe kriteerium on praktika

Journals from University of Tartu

555MITMESUGUSTEesti Arst 2016; 95(8):555Tõe kriteerium on praktika Julius Juurmaa – arst-resident, arstiteaduse õppekava programminõukogu liigeIgal liigutusel on põhjus ja ajend. Arstiteaduskonna õppekava reformi põhjuseks oli põhiõppe kliinilises osas aastatega kuhjunud pinge: v i imased kolm kursust a lgasid pikkade loengupäevadega n ing sellele järgnes periood, kui päevades oli ainult pärastlõunani kestnud praktikum. Õpe oli selle läbiviijatele, valdavas osas kolmanda etapi haigla arstidele kohaselt kõrgetasemeline, aga ka rõhutatu lt teoreet i l ine. Nende teadmiste praktikasse raken-damise kätteharjutamiseks jäi aga poolest aastast vajaka. Ehkki kirjel-datud kitsaskohad olid ilmestunud eri tagasisidekanalites aastaid, said reformi ajendiks mõttekoda Praxise ja arstiteaduskonna üliõpilaskogu teineteisest sõltumatult koostatud raportid, mis osutasid ligikaudu samasse suunda. Aeg oli muutus-teks küps.Arstiteaduse õppekava program-minõukogu aktiviseerus dotsent Tõnis Kark i ,  toonase õppepro-dekaani juhtimisel ning sisustas kaks tööaastat järgmisega: arsti-teaduse õppekava kohta koos-tat i uued väljundid, ühendades Euroopa Komisjoni Tuning Project for Medicine ’i soovitusi (1) siinse spetsiifikaga; kogu VI kursus otsus-tati sisustada praktikaga, töötati välja praktika logiraamat ning loodi kliinilist praktikat koordineeriv üksus, mida asus juhtima dotsent Sulev Haldre; n ing tehti a lgust auditoorse kliinilise õppe restruktu-reerimisega. Esimesed muudatused selles vallas tingis vajadus liigutada endised VI kursuse õppeained IV–V kursusele, et teha ruumi pikemale praktikale. Täpsemalt võib huviline nende muudatuste kohta lugeda mõne aasta tagustest artiklitest (2, 3). Uue praktika põhiosa moodus-tavad kohustuslikud tsüklid (pere-meditsiin, erakorraline meditsiin, sisemeditsiin ja kirurgia), millest igaühes saab üliõpilane praktisee-r ida vähemalt 8 nädalat. Nende tsüklite jooksul peab üliõpilane tä itma logiraamatut, kus tuleb analüüsida iga tsük l i jooksul 8 haigusjuhtu, vastates logiraamatus ettenähtud küsimustele. Haigusjuh-tude analüüsimiseks valitud suuna-vate küsimuste eesmärk oli arendada üliõpilastes patsiendi süstemaatilist kliinilist käsitlemist. Kui üliõpilane õppimise kõrvalt ei tööta, saab ta põhiõppe jooksul asetada ühe veenikanüüli, elus-tada kaks korda mannekeeni, teha mõned üksikud korrad elektrokar-diogrammi ja tõlgendada seda … Sellest jääb meditsiinis tegutsemi-seks ilmselt väheks. Kusagil peab üliõpilane need tegevused vähemalt elementaarse tasemeni arendama ning mingi märk peab sellest jääma maha ka teaduskonnale. Kui juhendajad olid kõige enam kriitilised aruandluse suhtes, siis üliõpilased tõid kõige enam välja kitsaskohti osakondade töökorral-duses. III etapi haiglates – iseäranis erakorralise meditsiini osakondades – tekkisid praeguse praktikandi ja abiarsti eristamise tõttu kumma-lised olukorrad: näiteks oli juhtu-meid, kus samal kursusel õppivad prakt ikandid ja abiarst id tegid ühes ja samas osakonnas korraga tööd, mille eest abiarst sai palka ja praktikant ei saanud. Ülikooli positsioon on olnud, et praktikant on üliõpilane, praktika on osa õppe-tööst ning õppetöö eest töötasu maksmist nõuda ei saa. Praktika pole pelgalt osa põhiõp-pest, vaid see on ühenduslüli ülikooli ja arstkonna vahel. Siit üleskutse: hea juhendaja, kui märkad, et sinu noor kolleeg näeb kodade virven-dusarütmiaga elektrokardiogrammi nagu esimest korda, siis uuri, kui palju elektrokardiograafia kliini-lisi aspekte ülikoolis õpetatakse. Kui noor kolleeg ei oska määrata ambulatoorset antibiootikumravi keskkõr vapõlet iku korra l , küsi selleski osas tema väljaõppe kohta. Kui vastus sind ei rahulda, siis sinu kolleegid ülikoolis hindavad sinu tagasisidet kahtlemata kõrgelt. Rääkimata sinu tulevatest kollee-gidest, kes saavad tulevikus selle võrra parema hariduse.KIRJANDUS 1. Cumming A, Ross M. The Tuning Project for Medici-ne –learning outcomes for undergraduate medical education in Europe. Med Teach 2007;29:636–41.2. Juurmaa J, Karki T. Arstiteaduse uus õppekava. Eesti Arst 2014;93:259–60.3. Karki T. Miks on tehtud arstiteaduskonnas õppe-korralduslikke muudatusi ja mida võiks veel teha? Eesti Arst 2015;94:334–36.

https://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/download/13061/8142

Tõe kriteerium on praktika

Abstract

Similar works

Full text

Available Versions

Utlib

Journals from University of Tartu