Filippov, Madis

Journals from University of Tartu

620PÄEVAKORRALEesti Arst 2016; 95(10):620–622Andres Kotsar: teadustöö tegemist tuleb haiglas soodustadaKuna teadustöö tegemist tuleb haiglas soodustada, on Tartu Ülikooli Kliinikumi uroloogia ja neerusiirdamise osakonnas kliiniline töö ühendatud õppe- ja teadustööga, rääkis osakonna juhataja Andres Kotsar Med24 toimetajale Madis Filippovile.Andres KotsarFoto: Andres TennusEuroopa Uroloogide Nõukogu akre-diteeris kliinikumi uroloogiaresi-dentuuri koolitusprogrammi. Mis on sellise sertifi kaadi saamise eelduseks ja mida see näitab?See sertifi kaat näitab, et keskus vastab eriala viimastele nõuetele. Eeldatakse, et tegemist on õpetava haiglaga, kes soovitatavalt tegeleb ka teadustööga. Põhjalikus küsimustikus tehakse selgeks nii osakonna kui ka üldse kirurgiakliiniku ja haigla viimase viie aasta kliiniline töö: ravitud haiged, tehtud prot-seduurid, operatsioonide arv lõikustüüpide kaupa, komplikatsioonide analüüs jm. Samuti tuleb lisada tehtud teadustööd ja käimasole-vate projektide kirjeldus, õppetööga seotud asjad, see, kui palju residente õpetatakse ja mida nad osakonnas teha saavad. Osakonda saadeti rahvusvahelistest ekspertidest koosnev komisjon. Nad veetsid siin terve pika päeva – vaatasid osakonna üle ja vestlesid arstidega. Selleks päevaks oli palutud kohale kutsuda ka uroloogia-residentide esindajad, kellega vesteldi eraldi. Sertifi kaat anti viieks aastaks.Mida see peale tunnustuse veel annab?Rahvusvahelises ringkonnas hinnatakse sell ise tunnustusega kliinikut rohkem. Seda on küll järjest vähem, aga endiste Nõukogude Liidu riikide puhul on välis-maal ikka kaheldud, kas sealsed haiglad vastavad nüüdisaja Euroopa meditsi ini tasemele, kuidas kujuneb dokumentatsioon, kui ausalt dokumenteeritakse tüsistusi ja kui tehakse teadusuuringuid, siis kas tulemused on tõesti usaldusväärsed. Serti-fikaadi olemasolu annab välispartneritele meie suhtes kindlustunde. Kui residendid lõpetavad residentuuri ja saavad CVsse kirjutada, et on koolitatud sellises keskuses, siis on nende võimalused Euroopa tööturul kandideerides suuremad.Milline on residentide roll teie osa-konnas?Hindan nende rolli väga suureks. Kui mina olin resident, siis oli resident paljuski juhen-dava uroloogi järelevalve all ja residentuuri jooksul iseseisvaid polik l i ini l isi vastu-võtte naljalt ei olnud. Vahepeal on olukord muutunud. Olen 11 aastat näinud, kuidas residentide õpe toimub Skandinaavia maades ja seal on resident uroloogi täieõiguslik kolleeg. Ta on küll alles väljaõppel, aga talle antakse palju suuremaid õigusi ja vastutust kui varem Eestis. Seetõttu näen residenti noore kolleegina, kellel on iseseisvad üles-anded. Minu ülesanne on teda õpetada, et ta alguses nendega hakkama saaks, aga siis järjest rohkem ja rohkem anda iseseisvaid ülesandeid. Resident on täistööjõud.621PÄEVAKORRALEesti Arst 2016; 95(10):620–622Te olite pärast residentuuri Eestist ära. Kus Te olite ja mida tegite?Olin 11 aastat Tampere Ülikooli haiglas, kuhu läksin algselt doktoritöö tegemise eesmärgil. Võtsin ühendust Skandinaavia ühe tuntuima uroloogiaprofessori Teuvo Tammelaga ja küsisin, kas oleks võimalik tulla doktoran-tuuri tegema Tampere Ülikooli haiglasse. Esimese kuu olin laboris ja tegin peamiselt teadustööd, aga siis üks kohalik uroloog haigestus ja mind kutsuti kuuks ajaks tööle. Ilmselt nad olid rahul, sest kuu aega pikenes 11 aastale. Doktoritöö tegin kliinilise töö kõrvalt samuti ära. Uurisime bioaktiivseid biodegradeeruvaid ureetra stente. Algselt katseloomadel ja hiljem ka juba patsientidel.Kui naasite Tamperest Tartusse eel-mise aasta alguses, ütlesite, et üks teie eesmärke on proovida integ-reerida rohkem teadustööd õppe- ja ravitöösse. Kuidas on see läinud?Tasapisi. Võtan alati võrdluseks Skandinaavia ülikoolide haiglad, kus on iseenesestmõis-tetav, et teadustegevust soodustatakse. Selle tegemiseks on vaja aega jätta.Meil on õppetöö lõimitud igapäevasesse töösse. Meie osakonnas on üheksa uroloogi, kes igaüks opereerib pisut erineva spetsii-fi kaga haigeid, ja me tahame, et iga üksiku uroloogi kogemus jõuaks residentide ja teiste uroloogidest kolleegideni. Ehk soovime, et igaüks näeks, mida teine teeb, ja õpiks sellest. Seetõttu istume igal hommikul kõik ühes ruumis, kus eelmisel päeval haigeid opereerinud kirurg või resident kannab toimunust ette. Arutame, kuidas läks ja räägime võimalikest komplikatsioonidest. Järgmiseks vaatame igal hommikul kõik koos üle sel päeval lõikusele minevate haigete radioloogilised ülesvõtted. Vahel võib isegi viimasel hommikul tekkida uus mõte, kuidas võiks asja paremini teha. Selline käsitlus suurendab õppimise efekti, sest rohkem inimesi õpib ühest haigusjuhust. Arvan, et see suurendab patsiendile ravi turvalisust, sest tema ravi üle ei otsusta ainult üks inimene.Igal teisipäeval on osakonnasisesed tunni-ajased seminarid, kus tavaliselt resident teeb aktuaalsel uroloogilisel teemal ettekande ja seejärel on võimalus koos teemat arutada. Sageli on kutsutud ka mõne teise eriala esindaja rääkima midagi, mida arvame, et oma erialal saaksime kasutada, või midagi, mis parandaks erialade vahel koostööd.Iga kuu viimasel teisipäeval on nn journal club, kus vaatame läbi kolm kuni viis kuu jooksul maailmas avaldatud olulisemat erialaartiklit. Resident kannab lühidalt artikli sisu ette ja siis arutame, kas artikkel on usaldusväärne ja mida sellest kõrva taha panna, kuid vahel suhtume ka kriitiliselt. Sellega püüame anda võimaluse kõikidele osakonna arstidele hoida kätt pulsil, mis erialakirjanduses toimub.Igal neljapäeval on onkoloogide ja radioloo-gidega onkouroloogilised konsiiliumid. Kõik meie raskemad onkoloogilisi haiged arutatakse konsiiliumil läbi, planeeritakse nende ravi ja tehakse ühised otsused patsiendile parima interdistsiplinaarse ravi võimaldamiseks.Uus algatus on uroradioloogiline koos-olek, mis toimub reedeti hommikul enne lõikuste algust koos radioloogidega. Vaatame problemaatilisemad haigusjuhud ja tehtud uuringud koos üle kogu osakonna uroloogide ja residentidega.Samuti on minu suureks rõõmuks käivi-tunud iga kuu viimasel reedel uropato-loogiline koosolek. Seal analüüsime koos patoloogidega pisut keerulisemate lõikuste preparaate, et saada tagasisidet, kuidas paremini opereerida. Patoloogid saavad meilt tagasisidet, mida nad peaksid preparaatides täpsemini või teistmoodi kirjeldama.Oleme proovinud motiveerida residente, kes uroloogiks õpivad, teadustööga tegelema. Neil on kahe nädala kohta üks päev, kus ei pea osalema kliinilises töös, vaid võib tegeleda teadusprojektidega. Niimoodi proovimegi teadus-, kliinilist ja õppetööd ühendada. Samas oleneb väga palju ka noorest inimesest endast, kui motiveeritud ta ühel või teisel suunal arenema on. Proovime luua eeldused, et residendid leiaksid oma kutsumuse eriala sees ja siis suudaksid juba iseseisvalt edasi tegutseda.Mis teadustööd on teie osakonnas praegu käsil?Praegu on kolm suunda. Üks on eesnäärme-vähk. Dr Mihhail Žarkovski on juba aastaid prospektiivselt kogunud materjali, pidanud andmebaasi, kus on kõik haiged, kellele on tehtud eesnäärmebiopsia ja leitud eesnäär-mevähk. Tegemisel on analüüs, kui suures ulatuses ja milliste biopsianäitude ja prosta-taspetsiifilise antigeeni (PSA) väärtuste juures esineb lokaalset ja metastaseerunud vähki, ja samuti hinnatakse uuringuga opor-tunistliku skriiningu tõhusust. 622PÄEVAKORRALEesti Arst 2016; 95(10):620–622Teine eesnäärmevähi uuring hõlmab haigete aktiivset jälgimist. Varasem onkoloo-giline lähenemine on olnud väga radikaalselt kõik kohe ära lõigata, kui eesnäärmevähk leitakse. Eesnäärmevähk on aga äärmiselt heterogeenne haigus. Mõnel on see väga agressiivne, kuid palju on ka mehi, kellele vähe agressiivne eesnäärmevähk nende eluea jooksul kunagi vaevusi ei põhjustaks. Seetõttu ongi välja töötatud niisugune meetod, kus jälgime patsiente aktiivselt, kuni on tõesti vaja kirurgiliselt või radioteraapili-selt sekkuda. Igal meditsiinilisel protseduuril on võimalikud komplikatsioonid, ja kui on näha, et mees võib-olla ei vajagi seda ravi, siis miks riskida tema kusepidamise kaotuse või erektsioonivõime hävinemisega.Uroloogiaresident dr Priit Veskimäe uurib neerusiirdamisega seotud aspekte, kuna oleme ainuke keskus Eestis, kus tehakse neerusiirdamise operatsioone. Palju pole veel jõutud analüüsida, mida teeme õigesti või valesti, kuid Veskimäe on noore ja entusiastliku uroloogina võtnud selle oma ülesandeks. Üks meie transplantoloog-uroloog dr Jaanus Kahu on kaitsnud neerusi irda-mise aspektidest doktoriväitekirja, mis on valminud koostöös Helsingi Ülikooli trans-plantatsioonikeskusega.Kolmas projekt on neeruvähi ja urote-liaalse vähi epidemioloogiline analüüs, mida teeme koostöös Tampere Ülikooli haiglaga. Meil on kasutada suur andmebaas viimase kümne aasta jooksul diagnoositud neeruvähi ja uroteliaalse vähiga haigetest ning ande-baas ravimitest, mida nad on kasutanud.Üks Teie tagasituleku eesmärke oli aidata kaasa laparoskoopilise uro-loogia ja robotlõikuste arengule. Mis seis nendega on?Mina olen laparoskoopilisest kirurgiast olnud huvitatud juba residentuuriaasta-test peale. Maailmas liigub kogu kirurgia, eriti uroloogia, järk-järgult miniinvasiivse kirurgia suunas. Laparoskoopilisi neerulõi-kusi on tehtud Tartus juba aastaid, aga laparoskoopil iste eesnäärmelõikustega alustasime 2015. aastal. Oleme teinud juba ligi 200 lõikust.Robotkirurgia on laparoskoopilisest operatsioonist oluline samm edasi. Robot-kirurgia alles hakkab oma võimalusi avas-tama. Selle lõikustulemused on paremad, patsiendid paranevad kiiremini ja võimalused keerulisemaid lõikusi teha on suuremad. Töötame jätkuvalt selles suunas, et saaksime lõikusroboti ka Tartusse osta.Kuidas võrdleksite oma tööd Soomes ja Eestis?Töö uroloogina on kliinilisest aspektist põhi-mõtteliselt sama, aga taustsüsteem on täiesti erinev ja tervishoiu rahastamise vahe selgelt näha. Soomes on patsiendid haigusteadli-kumad, oskavad rohkem küsida. Teistmoodi töötab esmatasandi meditsiinivõrgustik. Seal ei satu kolmanda etapi – milleks on ülikooli haigla – uroloogi polikliinikusse niisuguseid haigeid, keda eelnevalt ei ole tervisekeskuses uuritud. Ülikooli haiglasse saadetakse patsient väga konkreetse küsi-musega. Kõikide haigete kohta tuli Tamperes eelnevalt elektrooniline saatekiri, ja kui midagi oli haige kohta puudu, siis see uuring korraldati enne uroloogi juurde tulemist haiglas ära. Uroloogi polikliiniline vastu-võtt oli seetõttu efektiivselt üles ehitatud. Meil oli kogu info patsiendi kohta olemas, mistõttu sai haigega arutada ravivõimalusi ja teha koos raviotsus.Ma saan rääkida ainult Tartu näitel, aga meile tuleb palju tühja saatekirjaga, lakooniliste andmetega või omal soovil uroloogi vastuvõtule saadetud patsiente. Neid patsiente, kes meile jõudma ei peaks, on ligi kolmandik. Nende puhul läheb aega, et teha ära vajalikud uuringud, aga samas võtavad nad ära vastuvõtuaja haigelt, kes kindlasti vajaks uroloogi konsultatsioonile pääse-mist. Seda probleemi loodame lahendada e-konsultatsiooni abil. Käsitleme seda kui digitaalset saatekirja. See annab võimaluse vajalikud uuringud ette planeerida. Nii ei pea eriarst enam tegelema patsiendi uuringutele saatmisega, vaid saab teha olemasolevate andmete põhjal otsuse.Uroloogi statsionaarne töö on põhimõt-teliselt sama nagu Skandinaavia maades, aga võrksüsteem on erinev. Soomes oli hästi korraldatud patsiendi jälgimissüs-teem pärast tema haiglast väljakirjutamist. Siin sõltub see perearstist. Vahel hoiame patsiente haiglas kauem, et olla kindel, et nad ilusti kodus hakkama saavad. Soomes muretsesid selliste asjade pärast teised institutsioonid.

English

Andres Kotsar: teadustöö tegemist tuleb haiglas soodustada

Utlib

620
PÄEVAKORRAL
Eesti Arst 2016; 95(10):620–622
Andres Kotsar: teadustöö tegemist 
tuleb haiglas soodustada
Kuna teadustöö tegemist tuleb haiglas soodustada, on Tartu Ülikooli 
Kliinikumi uroloogia ja neerusiirdamise osakonnas kliiniline töö ühendatud 
õppe- ja teadustööga, rääkis osakonna juhataja Andres Kotsar Med24 
toimetajale Madis Filippovile.
Andres Kotsar
Foto: Andres Tennus
Euroopa Uroloogide Nõukogu akre-
diteeris kliinikumi uroloogiaresi-
dentuuri koolitusprogrammi. Mis on 
sellise sertifi kaadi saamise eelduseks 
ja mida see näitab?
See sertifi kaat näitab, et keskus vastab eriala 
viimastele nõuetele. Eeldatakse, et tegemist 
on õpetava haiglaga, kes soovitatavalt tegeleb 
ka teadustööga. Põhjalikus küsimustikus 
tehakse selgeks nii osakonna kui ka üldse 
kirurgiakliiniku ja haigla viimase viie aasta 
kliiniline töö: ravitud haiged, tehtud prot-
seduurid, operatsioonide arv lõikustüüpide 
kaupa, komplikatsioonide analüüs jm. Samuti 
tuleb lisada tehtud teadustööd ja käimasole-
vate projektide kirjeldus, õppetööga seotud 
asjad, see, kui palju residente õpetatakse ja 
mida nad osakonnas teha saavad. 
Osakonda saadeti rahvusvahelistest 
ekspertidest koosnev komisjon. Nad veetsid 
siin terve pika päeva – vaatasid osakonna 
üle ja vestlesid arstidega. Selleks päevaks 
oli palutud kohale kutsuda ka uroloogia-
residentide esindajad, kellega vesteldi eraldi. 
Sertifi kaat anti viieks aastaks.
Mida see peale tunnustuse veel 
annab?
Rahvusvahelises ringkonnas hinnatakse 
sell ise tunnustusega kliinikut rohkem. 
Seda on küll järjest vähem, aga endiste 
Nõukogude Liidu riikide puhul on välis-
maal ikka kaheldud, kas sealsed haiglad 
vastavad nüüdisaja Euroopa meditsi ini 
tasemele, kuidas kujuneb dokumentatsioon, 
kui ausalt dokumenteeritakse tüsistusi 
ja kui tehakse teadusuuringuid, siis kas 
tulemused on tõesti usaldusväärsed. Serti-
fikaadi olemasolu annab välispartneritele 
meie suhtes kindlustunde. Kui residendid 
lõpetavad residentuuri ja saavad CVsse 
kirjutada, et on koolitatud sellises keskuses, 
siis on nende võimalused Euroopa tööturul 
kandideerides suuremad.
Milline on residentide roll teie osa-
konnas?
Hindan nende rolli väga suureks. Kui mina 
olin resident, siis oli resident paljuski juhen-
dava uroloogi järelevalve all ja residentuuri 
jooksul iseseisvaid polik l i ini l isi vastu-
võtte naljalt ei olnud. Vahepeal on olukord 
muutunud. Olen 11 aastat näinud, kuidas 
residentide õpe toimub Skandinaavia maades 
ja seal on resident uroloogi täieõiguslik 
kolleeg. Ta on küll alles väljaõppel, aga talle 
antakse palju suuremaid õigusi ja vastutust 
kui varem Eestis. Seetõttu näen residenti 
noore kolleegina, kellel on iseseisvad üles-
anded. Minu ülesanne on teda õpetada, et 
ta alguses nendega hakkama saaks, aga siis 
järjest rohkem ja rohkem anda iseseisvaid 
ülesandeid. Resident on täistööjõud.
621
PÄEVAKORRAL
Eesti Arst 2016; 95(10):620–622
Te olite pärast residentuuri Eestist 
ära. Kus Te olite ja mida tegite?
Olin 11 aastat Tampere Ülikooli haiglas, kuhu 
läksin algselt doktoritöö tegemise eesmärgil. 
Võtsin ühendust Skandinaavia ühe tuntuima 
uroloogiaprofessori Teuvo Tammelaga ja 
küsisin, kas oleks võimalik tulla doktoran-
tuuri tegema Tampere Ülikooli haiglasse. 
Esimese kuu olin laboris ja tegin peamiselt 
teadustööd, aga siis üks kohalik uroloog 
haigestus ja mind kutsuti kuuks ajaks tööle. 
Ilmselt nad olid rahul, sest kuu aega pikenes 
11 aastale. Doktoritöö tegin kliinilise töö 
kõrvalt samuti ära. Uurisime bioaktiivseid 
biodegradeeruvaid ureetra stente. Algselt 
katseloomadel ja hiljem ka juba patsientidel.
Kui naasite Tamperest Tartusse eel-
mise aasta alguses, ütlesite, et üks 
teie eesmärke on proovida integ-
reerida rohkem teadustööd õppe- ja 
ravitöösse. Kuidas on see läinud?
Tasapisi. Võtan alati võrdluseks Skandinaavia 
ülikoolide haiglad, kus on iseenesestmõis-
tetav, et teadustegevust soodustatakse. Selle 
tegemiseks on vaja aega jätta.
Meil on õppetöö lõimitud igapäevasesse 
töösse. Meie osakonnas on üheksa uroloogi, 
kes igaüks opereerib pisut erineva spetsii-
fi kaga haigeid, ja me tahame, et iga üksiku 
uroloogi kogemus jõuaks residentide ja teiste 
uroloogidest kolleegideni. Ehk soovime, 
et igaüks näeks, mida teine teeb, ja õpiks 
sellest. Seetõttu istume igal hommikul kõik 
ühes ruumis, kus eelmisel päeval haigeid 
opereerinud kirurg või resident kannab 
toimunust ette. Arutame, kuidas läks ja 
räägime võimalikest komplikatsioonidest. 
Järgmiseks vaatame igal hommikul kõik koos 
üle sel päeval lõikusele minevate haigete 
radioloogilised ülesvõtted. Vahel võib isegi 
viimasel hommikul tekkida uus mõte, kuidas 
võiks asja paremini teha. Selline käsitlus 
suurendab õppimise efekti, sest rohkem 
inimesi õpib ühest haigusjuhust. Arvan, et 
see suurendab patsiendile ravi turvalisust, 
sest tema ravi üle ei otsusta ainult üks 
inimene.
Igal teisipäeval on osakonnasisesed tunni-
ajased seminarid, kus tavaliselt resident teeb 
aktuaalsel uroloogilisel teemal ettekande ja 
seejärel on võimalus koos teemat arutada. 
Sageli on kutsutud ka mõne teise eriala 
esindaja rääkima midagi, mida arvame, et 
oma erialal saaksime kasutada, või midagi, 
mis parandaks erialade vahel koostööd.
Iga kuu viimasel teisipäeval on nn journal 
club, kus vaatame läbi kolm kuni viis kuu 
jooksul maailmas avaldatud olulisemat 
erialaartiklit. Resident kannab lühidalt 
artikli sisu ette ja siis arutame, kas artikkel 
on usaldusväärne ja mida sellest kõrva taha 
panna, kuid vahel suhtume ka kriitiliselt. 
Sellega püüame anda võimaluse kõikidele 
osakonna arstidele hoida kätt pulsil, mis 
erialakirjanduses toimub.
Igal neljapäeval on onkoloogide ja radioloo-
gidega onkouroloogilised konsiiliumid. Kõik 
meie raskemad onkoloogilisi haiged arutatakse 
konsiiliumil läbi, planeeritakse nende ravi ja 
tehakse ühised otsused patsiendile parima 
interdistsiplinaarse ravi võimaldamiseks.
Uus algatus on uroradioloogiline koos-
olek, mis toimub reedeti hommikul enne 
lõikuste algust koos radioloogidega. Vaatame 
problemaatilisemad haigusjuhud ja tehtud 
uuringud koos üle kogu osakonna uroloogide 
ja residentidega.
Samuti on minu suureks rõõmuks käivi-
tunud iga kuu viimasel reedel uropato-
loogiline koosolek. Seal analüüsime koos 
patoloogidega pisut keerulisemate lõikuste 
preparaate, et saada tagasisidet, kuidas 
paremini opereerida. Patoloogid saavad meilt 
tagasisidet, mida nad peaksid preparaatides 
täpsemini või teistmoodi kirjeldama.
Oleme proovinud motiveerida residente, 
kes uroloogiks õpivad, teadustööga tegelema. 
Neil on kahe nädala kohta üks päev, kus ei pea 
osalema kliinilises töös, vaid võib tegeleda 
teadusprojektidega. Niimoodi proovimegi 
teadus-, kliinilist ja õppetööd ühendada. 
Samas oleneb väga palju ka noorest inimesest 
endast, kui motiveeritud ta ühel või teisel 
suunal arenema on. Proovime luua eeldused, 
et residendid leiaksid oma kutsumuse eriala 
sees ja siis suudaksid juba iseseisvalt edasi 
tegutseda.
Mis teadustööd on teie osakonnas 
praegu käsil?
Praegu on kolm suunda. Üks on eesnäärme-
vähk. Dr Mihhail Žarkovski on juba aastaid 
prospektiivselt kogunud materjali, pidanud 
andmebaasi, kus on kõik haiged, kellele on 
tehtud eesnäärmebiopsia ja leitud eesnäär-
mevähk. Tegemisel on analüüs, kui suures 
ulatuses ja milliste biopsianäitude ja prosta-
taspetsiifilise antigeeni (PSA) väärtuste 
juures esineb lokaalset ja metastaseerunud 
vähki, ja samuti hinnatakse uuringuga opor-
tunistliku skriiningu tõhusust. 
622
PÄEVAKORRAL
Eesti Arst 2016; 95(10):620–622
Teine eesnäärmevähi uuring hõlmab 
haigete aktiivset jälgimist. Varasem onkoloo-
giline lähenemine on olnud väga radikaalselt 
kõik kohe ära lõigata, kui eesnäärmevähk 
leitakse. Eesnäärmevähk on aga äärmiselt 
heterogeenne haigus. Mõnel on see väga 
agressiivne, kuid palju on ka mehi, kellele 
vähe agressiivne eesnäärmevähk nende 
eluea jooksul kunagi vaevusi ei põhjustaks. 
Seetõttu ongi välja töötatud niisugune 
meetod, kus jälgime patsiente aktiivselt, kuni 
on tõesti vaja kirurgiliselt või radioteraapili-
selt sekkuda. Igal meditsiinilisel protseduuril 
on võimalikud komplikatsioonid, ja kui on 
näha, et mees võib-olla ei vajagi seda ravi, 
siis miks riskida tema kusepidamise kaotuse 
või erektsioonivõime hävinemisega.
Uroloogiaresident dr Priit Veskimäe uurib 
neerusiirdamisega seotud aspekte, kuna 
oleme ainuke keskus Eestis, kus tehakse 
neerusiirdamise operatsioone. Palju pole 
veel jõutud analüüsida, mida teeme õigesti 
või valesti, kuid Veskimäe on noore ja 
entusiastliku uroloogina võtnud selle oma 
ülesandeks. 
Üks meie transplantoloog-uroloog dr 
Jaanus Kahu on kaitsnud neerusi irda-
mise aspektidest doktoriväitekirja, mis on 
valminud koostöös Helsingi Ülikooli trans-
plantatsioonikeskusega.
Kolmas projekt on neeruvähi ja urote-
liaalse vähi epidemioloogiline analüüs, mida 
teeme koostöös Tampere Ülikooli haiglaga. 
Meil on kasutada suur andmebaas viimase 
kümne aasta jooksul diagnoositud neeruvähi 
ja uroteliaalse vähiga haigetest ning ande-
baas ravimitest, mida nad on kasutanud.
Üks Teie tagasituleku eesmärke oli 
aidata kaasa laparoskoopilise uro-
loogia ja robotlõikuste arengule. Mis 
seis nendega on?
Mina olen laparoskoopilisest kirurgiast 
olnud huvitatud juba residentuuriaasta-
test peale. Maailmas liigub kogu kirurgia, 
eriti uroloogia, järk-järgult miniinvasiivse 
kirurgia suunas. Laparoskoopilisi neerulõi-
kusi on tehtud Tartus juba aastaid, aga 
laparoskoopil iste eesnäärmelõikustega 
alustasime 2015. aastal. Oleme teinud juba 
ligi 200 lõikust.
Robotkirurgia on laparoskoopilisest 
operatsioonist oluline samm edasi. Robot-
kirurgia alles hakkab oma võimalusi avas-
tama. Selle lõikustulemused on paremad, 
patsiendid paranevad kiiremini ja võimalused 
keerulisemaid lõikusi teha on suuremad. 
Töötame jätkuvalt selles suunas, et saaksime 
lõikusroboti ka Tartusse osta.
Kuidas võrdleksite oma tööd Soomes 
ja Eestis?
Töö uroloogina on kliinilisest aspektist põhi-
mõtteliselt sama, aga taustsüsteem on täiesti 
erinev ja tervishoiu rahastamise vahe selgelt 
näha. Soomes on patsiendid haigusteadli-
kumad, oskavad rohkem küsida. Teistmoodi 
töötab esmatasandi meditsiinivõrgustik. 
Seal ei satu kolmanda etapi – milleks on 
ülikooli haigla – uroloogi polikliinikusse 
niisuguseid haigeid, keda eelnevalt ei ole 
tervisekeskuses uuritud. Ülikooli haiglasse 
saadetakse patsient väga konkreetse küsi-
musega. Kõikide haigete kohta tuli Tamperes 
eelnevalt elektrooniline saatekiri, ja kui 
midagi oli haige kohta puudu, siis see uuring 
korraldati enne uroloogi juurde tulemist 
haiglas ära. Uroloogi polikliiniline vastu-
võtt oli seetõttu efektiivselt üles ehitatud. 
Meil oli kogu info patsiendi kohta olemas, 
mistõttu sai haigega arutada ravivõimalusi 
ja teha koos raviotsus.
Ma saan rääkida ainult Tartu näitel, 
aga meile tuleb palju tühja saatekirjaga, 
lakooniliste andmetega või omal soovil 
uroloogi vastuvõtule saadetud patsiente. Neid 
patsiente, kes meile jõudma ei peaks, on ligi 
kolmandik. Nende puhul läheb aega, et teha 
ära vajalikud uuringud, aga samas võtavad 
nad ära vastuvõtuaja haigelt, kes kindlasti 
vajaks uroloogi konsultatsioonile pääse-
mist. Seda probleemi loodame lahendada 
e-konsultatsiooni abil. Käsitleme seda kui 
digitaalset saatekirja. See annab võimaluse 
vajalikud uuringud ette planeerida. Nii ei pea 
eriarst enam tegelema patsiendi uuringutele 
saatmisega, vaid saab teha olemasolevate 
andmete põhjal otsuse.
Uroloogi statsionaarne töö on põhimõt-
teliselt sama nagu Skandinaavia maades, 
aga võrksüsteem on erinev. Soomes oli 
hästi korraldatud patsiendi jälgimissüs-
teem pärast tema haiglast väljakirjutamist. 
Siin sõltub see perearstist. Vahel hoiame 
patsiente haiglas kauem, et olla kindel, et 
nad ilusti kodus hakkama saavad. Soomes 
muretsesid selliste asjade pärast teised 
institutsioonid.


https://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/download/13164/8229

Andres Kotsar: teadustöö tegemist tuleb haiglas soodustada

Abstract

Similar works

Full text

Available Versions

Journals from University of Tartu

Utlib